Uus-Prantsusmaa

Allikas: Vikipeedia
Lipp
Vapp
Kaart

Uus-Prantsusmaa (prantsuse Nouvelle-France), ametlikult Uus-Prantsusmaa asekuningriik (prantsuse Vice-royauté de Nouvelle-France), oli Prantsusmaa koloniseeritud territoorium Põhja-Ameerikas perioodil alates Saint Lawrence'i jõe avastamisest Jacques Cartier poolt aastal 1534 ning lõpetades Uus-Prantsusmaa loovutamisega Hispaaniale ja Suurbritanniale aastal 1763. Oma kõrghetkel, aastal 1712 (enne Hispaania pärilussõja lõpetanud Utrechti rahu), ulatus Uus-Prantsusmaa territoorium, mida tuntakse ka Prantsuse Põhja-Ameerika Impeeriumi või Kuningliku Uus-Prantsusmaa nime all, Newfoundlandist Kaljumäestikuni ja Hudsoni lahest Mehhiko laheni.[1]

Territoorium oli jagatud viieks eraldi hallatavaks kolooniaks: Kanada, Acadia, Hudsoni laht, Newfoundland (Placentia) ja Louisiana. Utrechti rahuga loobus Prantsusmaa nõudmistest Acadia maismaale, Hudsoni lahele ja Newfoundlandile ning rajas Acadia järglasena Île-Royale (Cape Breton) koloonia.

Prantsusmaa loovutas ülejäänud Uus-Prantsusmaa, väljaarvatud Saint-Pierre'i ja Miqueloni saared, Suurbritanniale ja Hispaaniale Pariisi rahuga, mis lõpetas Seitsmeaastase sõja (Prantsuse ja indiaanisõda). Suurbritannia sai endale maa-alad Mississippist idas, sealhulgas Kanada, Acadia ja osa Louisianast, Hispaania aga territooriumi läänes – suurema osa Louisianast. Hispaania tagastas selle osa Louisianast Prantsusmaale aastal 1800 salajase San Ildefonso lepinguga, kuid Prantsusmaa valitseja Napoleon Bonaparte müüs territooriumi aastal 1803 Ameerika Ühendriikidele (Louisiana ost), lõpetades jäädavalt Prantsuse koloniaalkavatsused Põhja-Ameerika mandril.

Varased avastusretked (1523–1650. aastad)[muuda | muuda lähteteksti]

1523. aasta paiku veenis firenze meresõitja Giovanni da Verrazzano Prantsusmaa kuningat (1515–1547) François I-se korraldama ekspeditsiooni leidmaks läänepoolset mereteed Cathaysse (Hiinasse).[2] Hiljem samal aastal heiskas Verrazzano Dieppe'is purjed ja ületas viiekümne mehega Atlandi väikesel karakil La Dauphine.[2] Pärast Põhja-Ameerika ranniku uurimist järgmise aasta alguses tänapäeva Põhja- ja Lõuna-Carolina (Carolinad) asupaigas, suundus ta piki rannikut põhja, jäädes lõpuks ankrusse New Yorgi lahe merekitsuses (The Narrows).[2]

Ta oli esimene eurooplane, kes külastas paika, kus tänapäeval asub New York, ning ta nimetas selle kuninga – kes oli endine Angoulême'i krahv – auks kui Nouvelle-Angoulême. Verrazzano reis veenis kuningat püüda rajada koloonia äsja avastatud maal. Verrazzano pani Uus-Hispaania (Mehhiko) ja Inglise Newfoundlandi vahel asuva maa nimedeks Francesca ja Nova Gallia.[2]

Uus-Prantsusmaa kaart, Samuel de Champlain, 1612

Aastal 1534 püstitas Jacques Cartier Gaspé poolsaarele risti ja hõivas maa kuningas François I nimel.[3] See oli esimene Uus-Prantsusmaa provints. Siiski nurjusid esimesed prantslaste katsed piirkonda asustada.[3]

Prantsuse kalalaevad jätkasid seilamist Atlandi rannikul ja Saint Lawrence'i jõel, sõlmides liite pärismaalastega, mis muutusid tähtsaks, kui Prantsusmaa alustas maa hõivamist. Prantsuse kaupmehed said varsti aru, et Saint Lawrence'i piirkonnas oli rikkalikult väärtuslikke karusloomi, eriti kobrast, mis olid Euroopas haruldaseks muutunud. Lõpuks otsustas Prantsuse kroon territooriumi koloniseerida, et oma mõju Ameerikas kaitsta ja laiendada.

Teine varajane Prantsuse katse rajada asula Põhja-Ameerikas oli Fort Caroline, mis rajati aastal 1564 kohas, kus praegu on Jacksonville (Florida). Hugenottide varjupaigana kavandatuna asutati Fort Caroline René Goulaine de Laudonnière'i ja Jean Ribault' juhtimisel. Selle rüüstasid hispaanlased eesotsas Pedro Menéndez de Avilésiga, kes seejärel rajasid 20. septembril 1565 San Agustíni asula.

Acadia ja Kanada olid tol ajal asustatud Põhja-Ameerika põlisrahvaste hulka kuuluvate algonkinitega (rändrahvas) ja irokeesidega (paikne rahvas). Need maad olid täis kasutamata ja väärtuslikke loodusrikkusi, mis meelitasid kogu Euroopat. 1580. aastateks olid loodud Prantsuse kaubakompaniid ja prahitud laevad karusnahkade veoks. Paljust, mis sel ajal kohalike ja eurooplaste vahel juhtus, pole teada ajalooliste ürikute puudumise tõttu.[3]

Varajased katsed luua püsiasustust ebaõnnestusid. Aastal 1598 loodi kaubapunkt île de Sable'il, Acadia rannikul, kuid seda ei saatnud edu. Aastal 1600 loodi kaubapunkt Tadoussacis, kuid vaid viis asunikku elasid talve üle.[3] Aastal 1604 loodi asula Saint Croix' saarel François lahes (Fundy laht), mis aastal 1605 viidi üle Port-Royali.[3] See hüljati aastal 1607, taasasustati aastal 1610 ja hävitati aastal 1613, misjärel suundusid asunikud lähiümbrusse, luues asundusi, mis kõik kokku said tuntuks kui Acadia ja selle asunikud kui akaadialased.[3]

Québeci linna asutamine (1608)[muuda | muuda lähteteksti]

Läänepoolse Uus-Prantsusmaa kaart (sealhulgas Illinois' maa), Vincenzo Maria Coronelli, 1688

Aastal 1608 asutasid Pierre Dugua de Mons ja Samuel de Champlain Prantsusmaa kuninga (1589–1610) Henri IV rahalisel toel 28 mehega Québeci linna, teise püsiva Prantsuse asunduse Kanada koloonias.[4][5][6] Koloniseerimine oli aeglane ja raske. Paljud asunikud surid karmi ilma ja haiguste tõttu varakult. 1630. aastal oli seal vaid 103 kolonisti, kuid 1640. aastaks jõudis rahvaarv 355-ni.[7]

Champlain asus niipea kui võimalik liitu piirkonna algonkini ja innu rahvastega, kes olid sõjas irokeesidega. Aastal 1609 rändas Champlain koos kahe teise prantslasega algonkini, innu ja hurooni liitlaste saatel Saint Lawrence'i orust lõunasse Champlaini järveni, kus ta osales otsustavalt lahingus irokeeside vastu, tappes kaks irokeeside pealikku esimese lasuga oma haakpüssist. See sõjaline tegutsemine irokeeside vastu kindlustas Champlaini positsiooni suhtes Uus-Prantsusmaa hurooni ja algonkini liitlastega, mis oli karusnahakaubanduse toimimiseks elutähtis.[8]

Suurema osa sajandi vältel toimusid irokeeside ja prantslaste kokkupõrked reas rünnakutes ja karistusretkedes.[8] Champlain pani ka noori prantsuse mehi elama pärismaalaste sekka, et õppida nende keelt ja tavasid ja aidata prantslastel kohaneda eluga Põhja-Ameerikas. Need mehed, tuntud kui coureurs des bois (prantsuse 'metsades jooksjad') (nagu Étienne Brûlé), laiendasid Prantsuse mõju lõunasse ja läände Suure järvistuni ning hurooni hõimudeni, kes seal elasid.

Esimese mõnekümne aasta jooksul oli koloonia prantsuse populatsiooni suuruseks vaid paarsada inimest, samas kui Inglise kolooniad lõunas olid märksa suuremad ja rikkamad. Louis XIII nõunik Kardinal Richelieu soovis teha Uus-Prantsusmaa sama tähtsaks kui Inglise kolooniad. Aastal 1627 asutas Richelieu Uus-Prantsusmaale investeerimiseks Uus-Prantsusmaa kompanii, lubades maatükke sadadele uutele asunikele ja lubades muuta Kanada tähtsaks kaubandus- ja põllumajanduskolooniaks.[9]

Champlain nimetati Uus-Prantsusmaa kuberneriks. Seejärel keelas Richelieu mittekatoliiklastel seal elamise. Protestantidelt nõuti oma usust taganemist Uus-Prantsusmaale elama asumise eeltingimusena; paljud otsustasid seejärel kolida elama Inglise kolooniatesse.[9]

Katoliku kirik ja misjonärid, nagu frantsiskaanid ja jesuiidid, seadsid ennast asumaal kindlalt sisse. Richelieu kehtestas ka senjöörisüsteemi, pool-feodaalse talupidamise süsteemi, mis jäi Saint Lawrence'i orule iseloomulikuks kuni 19. sajandini. Kuigi Richelieu jõupingutustest polnud eriti kasu Prantsuse kohaloleku suurendamiseks Uus-Prantsusmaal, sillutasid need teed hilisemate jõupingutuste edule.[9]

Samal ajal hakkasid Inglise kolooniad lõunas tegema rüüsteretki Saint Lawrence'i orgu ning aastal 1629 vallutasid nad Québeci enda ja hoidsid seda kuni aastani 1632.[10] Champlain tuli sel aastal Kanadasse tagasi ja soovis, et Sieur de Laviolette rajaks uue kaubavahetuspunkti Trois-Rivières'is, mis sai teoks aastal 1634. Champlain suri aastal 1635.

Jesuiitide misjonid[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Jesuiitide misjonid Põhja-Ameerikas
"Le Grand Voyage du Pays des Hurons", Gabriel Sagard, 1632

Prantsuse katoliku kirik, mis oli pärast Champlaini surma kõige mõjuvõimsam jõud Uus-Prantsusmaal, tahtis koloonias rajada utoopilise kristlaste kogukonna.[11] Aastal 1642 rahastas see Paul de Chomedey juhitud asunikegruppi, kes asutasid Saint Lawrence'i jõe ülemvoolul Ville-Marie, tänapäeva Montréali eelkäija.[12] 1640. aastate vältel käisid jesuiitlikud misjonärid läbi Suure järvistu piirkonna ja pöörasid palju huroone ristiusku. Misjonäridel tekkis tüli irokeesidega, kes ründasid sageli Montréali.

1649. aastaks oli nii jesuiitide misjon kui ka huroonide ühiskond irokeeside sissetungides peaaegu täielikult hävitatud (vaata Kanada märtrid). Aastal 1653 tegid irokeesid Uus-Prantsusmaale rahupakkumise ja jesuiitide ekspeditsioon Simon Le Moyne'i juhtimisel rajas aastal 1656 Sainte Marie de Ganentaa. Jesuiidid olid sunnitud aastal 1658 misjoni hülgama, sest vaenutegevus irokeesidega jätkus.

Transporditaristu Uus-Prantsusmaal oli peaaegu olematu, väheste teede ja kanalitega. Kanalid olid sõltuvalt aastaajast kuni 3 miili pikad ja paadid olid kitsad ja lihtsad. Seega oli peamiseks liikumisviisiks kanuutransport mööda veeteid, eriti mööda Saint Lawrence'i jõge. Talvel, kui järved jäätusid, reisisid nii vaesed kui ka rikkad kelguga, mida vedasid koerad või hobused. Maismaatranspordi süsteemi ei loodud piirkonnas enne 1830. aastaid, kui ehitati jõega paralleelselt kulgevad maanteelõigud, ja Rideau kanal valmis alles aastaks 1840.

Kuninglik ülevõtmine ja asustamiskatsed[muuda | muuda lähteteksti]

Uus-Prantsusmaa kaubanduslipp

1650. aastatel oli Montréalis endiselt vaid mõnikümmend asunikku ja tugevalt alarahvastatud Uus-Prantsusmaa langes peaaegu täielikult vaenulike irokeesisõdalaste kätte. Aastal 1660 viis asunik Adam Dollard des Ormeaux kanada ja huroonide rahvaväe neist palju suurema irokeeside väe vastu; keegi kanadalastest ei jäänud ellu, kuid neil õnnestus irokeeside sissetung tagasi lüüa. Aastal 1663 muutus Uus-Prantsusmaa lõpuks turvalisemaks, kui Louis XIV tegi sellest kuningliku provintsi.

Aastal 1665 saatis ta Québeci Prantsuse garnisoni, Carignan-Salières'i rügemendi. Koloonia valitsus kujundati ümber Prantsusmaa valitsuse eeskujul, kus kindralkuberner ja intendant allusid mereministrile Prantsusmaal. Aastal 1665 saatis mereminister Jean-Baptiste Colbert Uus-Prantsusmaale Jean Taloni esimese intendandina. Need reformid piirasid Québeci piiskopi võimu, kelle käes oli olnud suurim võim pärast Champlaini surma.

1965/66. aasta talvel viis Prantsusmaa intendant Jean Talon läbi 1666. aasta rahvaloenduse Uus-Prantsusmaal. See näitas Uus-Prantsusmaa rahvaarvuks 3215, palju rohkem kui vaid mõni kümnend varem, kuid ka suurt erinevust meeste (2034) ja naiste (1181) arvus.[13] Seda seetõttu, et enamik Uus-Prantsusmaale tulnud maadeuurijaid, sõdureid, karusnahakaupmehi ja asunikke olid mehed.

Talon püüdis reformida senjöörisüsteemi, sundides senjööre tegelikult oma maal resideerima ja piirates benefiitsi (maavalduse) suurust, püüdes teha uutele asunikele rohkem maad kättesaadavaks. Need kavad ei kandnud lõpuks vilja. Saabus väga vähe asunikke ja karusnahakaubandus jäi kõige tähtsamaks tegevusalaks vaatamata Taloni loodud erinevatele tööstustele.

Naised ja perekonnad[muuda | muuda lähteteksti]

Üks grupp "kuninga tütreid" saabub Québeci, 1667

Et kolooniat tugevdada ja teha sellest Prantsuse koloniaalimpeeriumi keskus, otsustas Louis XIV Uus-Prantsusmaale lähetada rohkem kui 700 üksikut naist vanuses 15–30 (tuntud kui kuninga tütred ehk les filles du roi). Samal ajal soositi abielusid põliselanikega ja Uus-Prantsusmaale saadeti ka lepinguteenijaid ehk võlaorje (engagés). "Kuninga tütred" leidsid endale suures osas meessoolise asunikkonna hulgast kiiresti abikaasad, samuti ka uue elu. Nad tulid enamasti vaestest peredest Pariisi piirkonnast, Normandiast ja Prantsusmaa kesklääne piirkondadest. Nende seas oli käputäis endisi prostituute, kuid on teada vaid üks, kes praktiseeris seda elukutset Kanadas.[14] Heas toitumuses ja suure sündimusega talunaistena mängisid nad suurt rolli pereelu sisseseadmisel koloonias ja tegid võimalikuks kiire demograafilise kasvu. Neil oli umbes 30% rohkem lapsi kui võrreldavatel naistel Prantsusmaal. Yves Landry järgi oli "kanadalastel tolle aja kohta suurepärane dieet. Seda tänu liha, kala ja puhta vee loomuldasele küllusele; headele toidusäilitustingimustele talvel; ja piisavalt suure viljavaru olemasolule enamikul aastatest."[15]

Majapidamistööde kõrvalt osalesid mõned naised karusnahakaubanduses, mis oli Uus-Prantsusmaal suur rahaallikas. Nad töötasid kodus abikaasade või isade kõrval kui kaupmehed, äriteenijad ja varustajad. Mõned olid lesed, kes võtsid üle abikaasa rollid. Oli ka käputäis aktiivseid omal käel ettevõtjaid.[16]

Karusnahakaubandus[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Koprasõjad

Uus-Prantsusmaa majandusarengut iseloomustas põhilistel tarbekaupadel põhinevate järjestikuste majanduste teke, millest igaüks dikteeris ajastu poliitilised ja kultuurilised sätted. 16. sajandil ja 17. sajandi algul oli Uus-Prantsusmaa majandus tugevalt keskendunud Atlandi kalandusele. See muutus 17. sajandi lõpus ja 18. sajandil, samaaegselt prantsuse asustuse tungimisega kaugemale sisemaale.[17] Sel ajal Prantsusmaa majanduslikud huvid nihkusid ja keskendusid Põhja-Ameerika karusnahakaubanduse arengule. Karusnahkadest saab peagi uus põhikaup, mis tugevdab ja veab Uus-Prantsusmaa majandust järgmise sajandi vältel, eriti Montréalis.

Kaart, mis näitab suurte hõimude ja asunduste ligikaudset asukohta.[18]

Ville-Marie kaubapunkt, mis asutati praegusel Montréali saarel, muutus kiiresti Prantsuse karusnahakaubanduse majanduslikuks keskuseks. See juhtus suuresti tänu kaubapunkti erilisele asukohale Saint Lawrence'i jõe ääres. Siit kerkis esile uus majandusharu, mis pakkus Uus-Prantsusmaa asunikele suuremaid majanduslikke võimalusi. Detsembris 1627 asutati Uus-Prantsusmaa Kompanii ja sellele anti äriõigused koguda ja eksportida karusnahku Prantsuse asumaadelt.[19] Kaubeldes põliselanikega ja kindlustades endale peamised turud kasvas selle võim järgmisel kümnendil pidevalt. Selle tulemusel sai kompanii kehtestada kindlad hinnad karusnahkadele ja teistele vääriskaupadele, sageli selleks, et kaitsta oma majanduslikku ülemvõimu kaubanduspartnerite ja teiste majandusharude üle.

Karusnahakaubandus põhines kaubal, mis oli väikesemahuline, kuid suure väärtusega. Selle tõttu suutis see meelitada suuremat tähelepanu ja/või sisendkapitali, mis muidu oleks suunatud teistele majandusharudele. Montréali piirkonna põllumajandussektor oli vähese kasvuga; põllumajandus jäi suuremas osas elatusallika tasemele, väheste või puuduvate kaubanduseesmärkidega väljaspool Prantsuse kolooniat. See on peamine näide karusnahakaubanduse halvavast mõjust majanduslikele lähivaldkondadele.[20]

Sellest hoolimata teisendas majanduslik õitseng, mida karusnahakaubandus ergutas, 1700. aastate algul tasapisi Montréali. Majanduse osas ei olnud see enam väikekaupmeeste või karusnahaturgude linn, vaid pigem suurkaupmeeste ja heledate tulede linn. Karusnahakaubanduse esimene sektor, karusnahkade omandamine ja müümine, edendas kiiresti täiendava teise ja kolmanda sektori kasvu majanduses. Näiteks asutati Montréalis vähesel arvul parkimistöökodasid, niisamuti ka suuremal arvul võõrastemaju, kõrtse ja turge, mis olid toeks üha suurenevale arvule asunikele, kelle elatis sõltus karusnahakaubandusest. Juba aastaks 1683 oli seal üle 140 perekonna ja Montréalis võis elada kuni 900 inimest.

Indiate kompanii asutamine aastal 1718 tõstis taas kord esile karusnahakaubanduse majandusliku tähtsuse.[21] See kaupmeeste ühing, nagu ka selle eelkäijad, reguleeris karusnahakaubandust oma parimate võimaluste tasemel, kehtestades hindu, toetades valitsuse müügimakse ja võideldes musta turuga. Siiski oli karusnahakaubandus 17. sajandi keskpaiku kerges langustrendis.[22]

Karusnahkade loomulik üliküllus oli möödas ja kaubandus ei suutnud enam vastata turu nõudlusele. See viis lõpuks 25%-se müügimaksu tühistamiseni, mis oli varem aidanud korvata Uus-Prantsusmaa tekitatud halduskulusid. Lisaks suurendas kokkukuivav pakkumine kauplemist mustal turul. Üha suurem hulk pärismaalasi ja karusnahakaupmehi hakkas Montréali ja Uus-Prantsusmaad üldse vältima; paljud hakkasid kauplema kas Inglise või Hollandi kaupmeestega lõunas.[22]

Prantsuse võimu lõppedes Uus-Prantsusmaal aastal 1763 oli karusnahakaubandus, mis oli toetanud suuremat osa Uus-Prantsusmaa majandust rohkem kui eelneva sajandi kestel, olulisel määral kaotanud oma tähtsuse. Sellest hoolimata oli see peamine jõud Montréali ja Prantsuse koloonia asutamise ja kiire kasvu taga.

Coureurs des bois[muuda | muuda lähteteksti]

Radissoni saabumine indiaanlaste laagrisse aastal 1660

Coureurs des bois’d panid aluse kaubavahetusele Montréalist, viies prantsuse kaupu kaugematele territooriumidele, sellal kui indiaanlased tõid sealtpoolt oma karusnahku. Coureurs’d reisisid ringi koos vahepeal asuvate kauplevate hõimudega ja leidsid, et need ei soovinud lubada prantslastele juurdepääsu kaugematele karusnahku jahtivatele hõimudele. Siiski tungisid coureurs’d üha kaugemale, kasutades Ottawa jõge oma teekonna esimese sammuna ja Montréali lähtepunktina.[23] Ottawa jõgi oli tähtis, kuna see võimaldas eurooplastele praktilist teekonda, viies kauplejad põhja poole, välja territooriumilt, kus domineerisid irokeesid. Just sel põhjusel olid Montréal ja Ottawa jõgi indiaanisõdade ja -rivaliteedi keskseks asupaigaks.

Montréalil oli liiga palju coureurs’e väljas metsades ja see tekitas raskusi. Sissetoodavad karusnahad põhjustasid Euroopa turgudel ülepakkumise. Tekkis küsimusi coureurs’de elukutse suhtes, kuna coureurs’d hiilisid väga lihtsalt kontrollist, monopolidest ja maksudest kõrvale; lisaks sellele arvati coureurs’de elukutse kohta, et see rikub kõlbeliselt nii prantslasi kui ka indiaanlasi. See rikkus prantslasi, kuna harjutas neid täielikult elama koos indiaanlastega (väljaspool euroopaliku tsivilisatsiooni norme), ja see rikkus indiaanlasi, kasutades kauplemisel ära nende alkoholilembust.[23]

See küsimus põhjustas koloonias suure lõhe ja aastal 1678 kinnitas peaassamblee, et kaubelda tuleb avalikult, et paremini tagada indiaanlaste turvalisust. Keelati ka indiaanlastega sisemaale kauplema minnes alkoholi kaasa võtta. Siiski ei töötanud need coureurs’de piirangud erinevatel põhjustel kunagi. Karusnahakaubandus jäi sõltuvaks alkoholist ja läks järjest enam coureurs’de kätesse, kes rändasid karusnahkade otsinguil põhja poole.[23]

Põlisrahvad[muuda | muuda lähteteksti]

Prantslased olid huvitatud maa ärakasutamisest karusnahakaubanduseks, hiljem ka puidukaubanduseks. Vaatamata tööriistade ja relvade olemasolule sõltus prantslaste ellujäämine Põhja-Ameerika selle kandi karmis kliimas põlisrahvastest. Paljud asunikud ei teadnud, kuidas talvi üle elada; põlisrahvaste roll neile ellujäämiseks vajalike oskuste õpetamises oli suur. Põlisrahvad õpetasid neile, kuidas jahtida toitu ja kasutada karusnahku rõivastusena, mis kaitseks neid talvekuudel.[24]

Kui karusnahakaubandus muutus Uues Maailmas valdavaks majanduseks, abiellusid prantsuse rändurid sageli pärismaalastest naistega või lõid nendega suhteid. See võimaldas prantslastel arendada suhteid oma naiste pärismaalastest hõimudega, mis omakorda pakkus kaitset ja ligipääsu hõimude jahi- ja karusloomapüügimaadele.

Karusnahakaubandus tuli kasuks ka põlisrahvastele. Nad vahetasid karusnahku metalltööriistade ja teiste Euroopa päritolu esemete vastu, mis tegid nende elu kergemaks. Noad, potid ja katlad võimaldasid naistel hõlpsamalt toitu valmistada. Võrgud, tulirelvad ja väikekirved tegid jahipidamise ja kalapüügi lihtsamaks ja kiiremaks. Karusnahakaubandusel oli põlisrahvastele nii positiivseid kui ka negatiivseid mõjusid. Nende igapäevaelu muutus kergemaks, kuid mõnest traditsioonilisest viisist asjade tegemiseks loobuti või seda kohandati. Põlisrahvad võtsid omaks paljud neist tööriistadest ja abivahenditest, samas said nad osa ka vähem elutähtsatest tarbekaupadest, nagu alkohol ja suhkur.[25]

Sõjalised konfliktid[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Prantsuse ja indiaani sõjad
 Pikemalt artiklis Dummeri sõda
 Pikemalt artiklis Isa Le Loutre'i sõda
Põhja-Ameerika kaart aastal 1702, mis näitab kindlusi, linnu ja Euroopa asunike hõivatud alasid. Suurbritannia (roosa), Prantsusmaa (sinine) ja Hispaania territooriumid (oranž)

Ajast, mil Henry Hudson oli Inglismaa nimel hõivanud Hudsoni lahe ja seda ümbritsevad maad, olid inglise kolonistid hakanud laiendama oma piire prantslaste Uue-Prantsusmaa territooriumi taga; alal, mis praegu on Kanada põhjaosa. Aastal 1670 rajati prantslastest coureurs des bois′de Pierre-Esprit Radissoni ja Médard des Groseilliersi abiga Hudsoni Lahe Kompanii, et kontrollida karusnahakaubandust kogu territooriumil, mille veed voolasid Hudsoni lahte (tuntud kui Ruperti maa).[26] See lõpetas Prantsuse monopoli Kanada karusnahakaubanduses.[27]

Kompensatsiooniks laiendasid prantslased oma territooriumi lõunasse ja Ameerika kolooniatest lääne poole. Aastal 1682 uuris Robert de LaSalle läbi Ohio ja Mississippi orud ning kuulutas kogu territooriumi kuni Mehhiko laheni Prantsusmaa omaks.[27] Ta nimetas selle territooriumi Louis XIV auks Louisianaks. La Salle püüdis rajada esimest kolooniat uuel territooriumil aastal 1685, kuid ebatäpsed kaardid ja navigatsiooniprobleemid viisid selleni, et ta rajas oma koloonia, Fort Saint-Louisi, kohta, kus praegu asub Texas. Kolooniale tegi lõpu haigus ja indiaanlaste rünnak aastal 1688.

Kuigi selles Uus-Prantsusmaa osas ei toimunud eriti mingit koloniseerimist, ehitati sinna kuberner Louis de Buade de Frontenaci korraldusel palju strateegilisi kindlusi. Forte ehitati ka Uus-Prantsusmaa vanemates osades, mis polnud veel asustatud. Paljud neist kindlustest mehitati merevägedega (Troupes de la Marine), mis olid ainsad regulaarväed Uus-Prantsusmaal aastail 1682–1755.

Irokeeside rünnakud Montréali vastu[muuda | muuda lähteteksti]

Ville-Marie oli tähelepanuväärne koht, kuna see oli keskne kaitsepunkt irokeeside rünnakute vastu; paik, kust asuti teele kõikidele rännakutele suunaga läände ja põhja; ja kohtumispaik, kuhu kauplevad indiaanlased tõid oma iga-aastased karusnahad. Ville-Marie, mida hiljem tunti Montréali nime all, oli irokeeside vastase rinde eesliin, mis muutis sealse kaubanduse kergelt ja sagedaselt katkevaks. Irokeesid olid liidus hollandlaste ja inglastega, mis võimaldas neil katkestada prantslaste karusnahakaubandust ja saata karusnahku Hudsoni jõge pidi alla hollandi ja inglise kaupmeestele.[23]

See viis irokeesid sõtta ka huroonide, algonkinide ja teiste hõimudega, kes olid prantslastega liidus. Kui irokeesid oleksid suutnud hävitada Uus-Prantsusmaa ja selle indiaanlastest liitlased, oleksid nad saanud kaubelda vabalt ja kasumlikult hollandlaste ja inglastega Hudsoni jõel. Irokeesid ründasid asundust selle asutamisaastal 1642 ja peaaegu igal järgneval aastal. Montréali hoidis alal sõjaline teokraatia. Aastatel 1653 ja 1654 saabus Montréali abivägesid, mis võimaldas irokeesid peatada. Sel aastal tegid irokeesid prantslastega rahu.[23]

Uus-Prantsusmaa kolonist ja sõdur Adam Dollard des Ormeaux oli irokeeside rünnakutes Montréali vastu märkimisväärne isik. Irokeesid jätkasid varsti rünnakuid Montréali vastu ja olemasolev väiksearvuline Montréali asunikkond langes peaaegu täielikult vaenulike irokeesivägede rünnakute all. 1660. aasta kevadel viis Adam Dollard des Ormeaux Montréalist väikese rahvaväe, mis koosnes 16 mehest, palju suurema irokeeside väe vastu Long Saulti lahingus Ottawa jõel. Kõik noored kanadalased kaotasid elu, kuid neil õnnestus irokeeside sissetung tagasi lüüa ja päästa Montréal hävingust. Ormeaux ja irokeeside kokkupõrge on märkimisväärne, kuna see heidutas irokeesid edasiste rünnakute sooritamisest Montréali vastu.[28]

Kuningas Williami sõda[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklites Kuningas Williami sõda ja William III

Aastal 1688 algas kuningas Williami sõda ning inglased ja irokeesid alustasid suurt rünnakut Uus-Prantsusmaa vastu pärast aastatepikkusi väikseid kokkupõrkeid kogu Inglise ja Prantsuse territooriumidel. Uus-Prantsusmaa ja Wabanaki hõimuliit suutsid nurjata Uus-Inglismaa laienemise Acadiasse, mille piiriks Uus-Prantsusmaa pidas Kennebeci jõge Lõuna-Maine'is.[29] Kuningas Williami sõda lõppes aastal 1697, kuid järgmine sõda (kuninganna Anne'i sõda) puhkes aastal 1702. Québec elas üle inglaste sissetungid mõlemas sõjas ja sõdade ajal hõivas Prantsusmaa paljud Inglise Hudsoni Lahe Kompanii karusnaha kaubavahetuspunktid Hudsoni lahe ääres, sealhulgas Yorki kaubavahetuspunkti, mille prantslased nimetasid ümber Fort Bourboniks.

Kuninganna Anne'i sõda[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklites Kuninganna Anne'i sõda ja Anne (Suurbritannia)

Kuigi Acadia elas üle inglaste sissetungi kuningas Williami sõja ajal, langes koloonia kuninganna Anne'i sõja ajal. Lõplik Acadia vallutamine toimus aastal 1710. Aastal 1713 saabus Uus-Prantsusmaale Utrechti rahulepinguga rahu.[30] Kuigi leping andis Hudsoni lahe, Newfoundlandi ja osa Acadiast (Nova Scotia poolsaar) Suurbritanniale, jäi Prantsusmaa kontrolli alla Île-Royale (Cape Breton), kust hallati ka Île Saint-Jeani (Prints Edwardi saar). Acadia põhjaosa, nüüdne New Brunswick ja Maine, jäid vaidlusaluseks territooriumiks. Louisbourgi kindluse ehitus Île-Royale'ile, mis oli mõeldud Saint Lawrence'i jõe asunduste kaitseks, algas aastal 1719.[31]

Pärast Utrechti rahu hakkas Uus-Prantsusmaa õitsema. Tööstused, nagu kalapüük ja põlluharimine, mis olid Taloni ajal nurjunud, hakkasid edenema. Montréali ja Québeci vahele ehitati kaubanduse edendamiseks "Kuninga maantee" (Chemin du Roy). Laevaehitus edenes samuti, ehitati uusi sadamaid ja uuendati vanu. Kolonistide arv kasvas jõudsalt ja aastaks 1720 muutus Kanada iseseisvaks kolooniaks, mille rahvaarvuks oli 24 594. Kirik, millele nüüd kuulus küll vähem võimu, kontrollis haridust ja sotsiaalhoolekannet. Neid rahuaastaid nimetavad prantsuse kanadalased sageli Uus-Prantsusmaa "kuldajastuks".

Dummeri sõda[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Dummeri sõda
1850. aastate kujutis Prantsuse jesuiidist preestri Sébastien Rale'i surmast Dummeri sõja ajal

Acadias sõda siiski jätkus. Dummeri sõda (1722–1725) oli rida lahinguid Uus-Inglismaa ja Wabanaki hõimuliidu vahel, kelle liitlane oli Uus-Prantsusmaa. Uus-Prantsusmaa ja Wabanaki hõimuliit tõrjusid Uus-Inglismaa asunduste laienemist Acadiasse, mille piiriks pidas Uus-Prantsusmaa Kennebeci jõge Lõuna-Maine'is.[29] Pärast Uus-Inglismaa Acadia-vallutust aastal 1710 oli Nova Scotia mandriosa Uus-Inglismaa kontrolli all, kuid nii tänapäeva New Brunswick kui ka tegelikult kogu tänapäeva Maine jäid vaidlusaluseks territooriumiks Uus-Inglismaa ja Uus-Prantsusmaa vahel. Selleks, et kindlustada Uus-Prantsusmaa territoriaalset nõuet, rajas see katoliiklikud misjonid piirkonna kolme suurimasse põliselanike külasse: ühe Kennebeci jõe äärde (Norridgewock); teise põhja poole Penobscoti jõe äärde (Penobscot) ja kolmanda Saint Johni jõe äärde (Meductic).[32][33]

Sõda algas kahel rindel: Uus-Inglismaa tungimisega läbi Maine'i ja Uus-Inglismaa sisseseadmisega Cansos. Sõja tulemusel langes Maine Uus-Inglismaa kätte ühes isa Sébastien Rale'i lüüasaamisega Norridgewockis ja sellele järgnenud põlisrahvastiku tagasitõmbumisega Kennebeci ja Penobscoti jõe äärest Saint-François'sse ja Bécancouri Québecis.[34]

Kuningas George'i sõda[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Kuningas George'i sõda

Rahu kestis Kanadas aastani 1744, kui uudised puhkenud Austria pärilussõjast (Põhja-Ameerikas kuningas George'i sõda) jõudsid Louisbourgi kindlusse. Prantsuse väed ründasid esimestena, püüdes vallutada Briti Nova Scotia pealinna Annapolis Royali, mis ei õnnestunud. Aastal 1745 korraldas Massachusettsi kuberner William Shirley vasturünnaku Louisbourgile. Nii Prantsusmaa kui ka Uus-Prantsusmaa ei suutnud piiramisrõngast murda ja Louisbourg langes brittide kätte. Kuulsa hertsog d'Anville'i ekspeditsiooniga aastal 1746 püüdis Prantsusmaa Acadiat ja kindlust tagasi võtta, kuid see ei õnnestunud. Kindlus anti Prantsusmaale tagasi Aacheni rahuga, kuid rahuleping, mis taastas kõik kolooniate piirid sõjaeelse seisuga, ei lõpetanud pikale veninud vaenu Prantsusmaa, Suurbritannia ja nende kolooniate vahel, ega lahendanud ühtki territoriaalvaidlust.

Isa Le Loutre'i sõda[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Isa Le Loutre'i sõda

Acadias ja Nova Scotias toimunud Isa Le Loutre'i sõda (1749–1755) algas, kui britid asutasid Halifaxi. Isa Le Loutre'i sõja ajal rajas Uus-Prantsusmaa kolm kindlust piki tänapäeva New Brunswicki piiri, kaitsmaks seda Uus-Inglismaa Nova Scotiast lähtuva rünnaku eest. Sõda kestis kuni brittide võiduni Beauséjouri kindluse juures, millega tõrjuti isa Le Loutre piirkonnast välja, lõpetades sellega tema liidu malisittide, akadialaste ja mikmakkidega.[35]

Territoriaalsete nõuete kaart Põhja-Ameerikas aastal 1750, enne Prantsuse ja indiaani sõda. Sõda oli osa suuremast ülemaailmsest konfliktist, mida tuntakse Seitsmeaastase sõja nime all (1756–1763). – Suurbritannia (roosa), Prantsusmaa (sinine) ja Hispaania valdused (oranž) –

Prantsuse ja indiaani sõda[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Prantsuse ja indiaani sõda

Fort Duquesne, mis paiknes Allegheny ja Monongahela jõe liitumiskohal, tänapäeva Pittsburghi (Pennsylvania) asupaigas, kaitses Lääne kõige tähtsamat strateegilist punkti Seitsmeaastase sõja ajal. Selle ehitamise eesmärgiks oli kindlustada, et Ohio jõe org jääks Prantsuse kontrolli alla. Väike koloniaalvägi Virginiast pani sealn kindlusele aluse, kuid Prantsuse vägi Claude-Pierre Pécaudy de Contrecœuri juhtimisel ajas nad 1754. aasta aprillis minema. Uus-Prantsusmaa pidas seda oma osaks ja prantslased püüdsid igati takistada Briti asumaa piiride laienemist selleni. Prantslased ehitasid sinna Fort Duquesne'i selleks, et see täidaks sõjalise tugipunkti rolli ja oleks baasiks, kust arendada kaubandussidemeid ja tugevdada sõjalisi liite piirkonna põlisrahvastega.

Võitlus kontrollimaks Ohio orgu, mis viis Prantsuse ja indiaani sõjani, algas kui Seitsmeaastase sõja (mis tehniliselt võttes ei alanud Euroopas enne aastat 1756) Põhja-Ameerika faas. See algas kolonel George Washingtoni juhitud Virginia rahvaväeüksuse kaotusega Prantsuse merevägedele (troupes de la marine) Ohio orus. Selle kaotuse tulemusel otsustasid britid valmistuda Uus-Prantsusmaa pealinna Québeci vallutamiseks. Britid lõid Prantsusmaad Acadias Beauséjouri kindluse lahingus (1755) ja siis Île-Royale'is (Cape Breton) (mis haldas ka Île Saint-Jeani (Prints Edwardi saar)) Louisbourgi piiramisel (1758). Kogu sõja jooksul ajasid britid akadialasi piirkonnast välja, millele mikmaki ja Acadia rahvaväed vastu seisid.

Kuid need brittide edusammud ei möödunud kaotusteta. Aastal 1756 sooritas Louis-Joseph de Montcalmi juhitud suur prantslaste, kanadalaste ja nende põlisameeriklastest liitlaste vägi Fort Frontenacist rünnaku brittide võtmekindluse Fort Oswego vastu Ontario järve ääres ja sundis garnisoni alistuma. Järgmisel aastal piiras Montcalm arvuka väega (7200 prantslast ja kanadalast ning 2400 põlisameeriklast) ümber Fort William Henry George'i järve lõunakaldal ja pärast kolme nädalat võitlust brittide komandör Monroe alistus. Montcalm võttis Monroelt alistumise tingimusena lubaduse, et see naaseb Inglismaale ja ei osale sõjas 18 kuu vältel. Kuid paljud põlisameeriklased janunesid skalpide ja sõjasaagi järele; kui lahkuv Briti vägi ja tsiviilisikud olid 3 miili kaugusel kindlusest, korraldasid indiaanlased tapatalgud, milles hukkus 1100 inimest 1500-st.

Järgmisel aastal said britid ühe võidu ja ühe kaotuse. Võit oli Prantsuse kindluslinnas Louisbourgi juures. Kaotus oli Champlaini järve ja George'i järve vahelisel maaribal Prantsuse kindluse Fort Carilloni juures. Fort Carilloni (mida kaitses vaid 3400 Prantsuse regulaarväelast ja meremeest, rahvaväe või indiaanlaste pea täieliku toeta) vallutama saadetud Briti väed olid Ameerikas sel ajal nähtuist suurimad: 16 200 Briti, Ameerika ja irokeeside sõdurit, keda juhtis sõjaliselt saamatu kindral James Abercrombie. Lahingus kaotas elu 2200 Briti sõdurit, prantslaste kätte langes mitu suurtükki ning Briti armee sai tõsise moraalse hoobi. Prantslaste kaotuseks oli umbes 200 surnut/haavatut.

Vahepeal jätkasid prantslased läänepoolsete maade avastamist ja põlisrahvastega kaubandusliitude laiendamist. 1753. aastal ehitati Fort de la Corne Louis de La Corne'i poolt Lõuna- ja Põhja-Saskatchewani jõe liitumiskohast idas, kus praegu on Kanada provints Saskatchewan. See oli Põhja-Ameerika läänepoolseim Prantsuse impeeriumi eelpost enne selle langemist.

Tagajärjed[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Kanada Briti võimu all
 Pikemalt artiklis Louisiana (Uus-Hispaania)
 Pikemalt artiklis Ameerika Ühendriikide koloniaalajalugu
Kaart näitab Briti territoriaalseid lisandusi pärast Pariisi rahu roosana ja Hispaania territoriaalseid lisandusi pärast Fontainebleau lepingut kollasena

Uus-Prantsusmaal oli nüüd üle 70 000 asuniku − tohutu kasv võrreldes sajandi algusega −, kuid Briti Ameerika 13 kolooniat olid oluliselt rahvarohkemad, seal elas enam kui miljon inimest (sealhulgas märkimisväärselt Prantsuse hugenotte). Briti kolonistidel oli märksa lihtsam korraldada rünnakuid Uus-Prantsusmaa vastu kui prantslastel britte rünnata.

Aastal 1755 juhtis kindral Edward Braddock sõjaretke Prantsuse Fort Duquesne'i vastu. Kuigi brittidel oli arvuline ülekaal prantsuse rahvaväe ja nende indiaani liitlaste vastu, sunniti Braddocki armee korratuses taganema ja Braddock tapeti. Hiljem samal aastal läks brittidel paremini. Kindral William Johnson alistas oma vägedega (1700 Ameerika ja irokeesi sõdurit) parun Dieskau (Uus-Prantsusmaa sõjaväe ülemjuhataja) juhitud Prantsuse väed (2800 prantslast ja kanadalast ning 700 indiaanlast) George'i järve lahingus.

Kuigi brittide Acadia-vallutus toimus aastal 1710, jäid prantslased piirkonnas märkimisväärseks sõjaliseks jõuks ühes Fort Beauséjouri ja Louisbourgi kindlustega. Regiooni valdavaks populatsiooniks jäid akadialased. Aastal 1755 saavutasid britid edu Beauséjouri kindluse lahingus ja kohe pärast seda alustasid nad akadialaste väljaajamist. Väljaajamise eesmärk sõjalises mõttes oli tasalülitada arvatav sõjaline oht akadialaste poolt ja katkestada varustusliinid Louisbourgi.

Aastal 1758 vallutasid Briti väed taas Louisbourgi, mis võimaldas neil sulgeda pääsu Saint Lawrence'i jõele. See otsustas sõja tulemuse. Aastal 1759 piirasid britid Québeci merelt ja kindral James Wolfe'i juhitud armee alistas septembris Abrahami lagendiku lahingus kindral Louis-Joseph de Montcalmi juhitud prantslased. Québeci garnison alistus 18. septembril ja järgmisel aastal, pärast edukat rünnakut Montréalile, mis oli keeldunud tunnistamast Kanada langemist, oli Uus-Prantsusmaa täielikult brittide poolt vallutatud. Viimane Uus-Prantsusmaa kindralkuberner Pierre de Rigaud de Vaudreuil alistus Briti kindralmajor Jeffrey Amherstile 8. septembril 1760. Prantsusmaa loovutas ametlikult Kanada brittidele Pariisi rahuga, mis sõlmiti 10. veebruaril 1763.[36]

Skeem, mis näitab Uus-Prantsusmaa poliitilist korraldust, u. 1759

Prantsuse kultuur ja religioon jäid domineerima enamusel endise Uus-Prantsusmaa territooriumil, kuni Briti asunike saabumine viis hiljem Ülem-Kanada (nüüd Ontario) ja New Brunswicki loomiseni. Louisiana territoorium, mis oli Hispaania kontrolli all alates Seitsmeaastase sõja lõpust, jäi Ameerika kolmeteistkümnest kolooniast lähtuvale ümberasumisele suletuks.

Kaksteist aastat pärast seda, kui britid prantslased alistanud, puhkes Ameerika iseseisvussõda Suurbritannia kolmeteistkümnes koloonias. Paljud Québeci mehed võtsid sõjast osa, sealhulgas major Clément Gosselin ja admiral Louis-Philippe de Vaudreuil. Pärast brittide alistumist Yorktownis 1781. aastal andis Versailles' rahu aastal 1783 kõik endised Briti valdused Uus-Prantsusmaal allpool Suurt järvistut äsja tekkinud Ühendriikide omandusse. Prantsuse-Hispaania liiduleping andis Louisiana aastal 1801 Prantsusmaale tagasi, mis võimaldas Napoleon Bonaparte'il müüa see aastal 1803 Louisiana ostuga Ühendriikidele. See tähendas Prantsuse koloniaalimpeeriumi lõppu Põhja-Ameerikas, v.a Saint-Pierre'i ja Miqueloni saared, mis on tänapäevani Prantsusmaa kontrolli all.

Endise Uus-Prantsusmaa osi, mis jäid Briti võimu alla, hallati aastatel 1791–1841 kui Ülem-Kanadat ja Alam-Kanadat ning siis ühendati need Kanada provintsiks (1841–1867), kuni 1867. aasta Briti Põhja-Ameerika akt sätestas isevalitsuse (home rule) enamusele Briti Põhja-Ameerikale ja kehtestas prantsuskeelse Québeci (endine Alam-Kanada) kui ühe esimestest Kanada dominiooni provintsidest. Enamus Acadiast määrati alguses Nova Scotia koloonia alla, kuid varsti eraldati viimasest New Brunswick, mis sisaldas Prints Edwardi saart.

Ainus jäänuk endise Uus-Prantsusmaa koloniaalterritooriumist, mis on veel Prantsuse kontrolli all, on Prantsuse ülemereterritoorium Saint-Pierre ja Miquelon (prantsuse Collectivité territoriale de Saint-Pierre-et-Miquelon), mis koosneb rühmast väikestest saartest 25 kilomeetri kaugusel Newfoundlandi rannikust.

Uus-Prantsusmaa kohtukorraldus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Uus-Prantsusmaa peamine seadus oli Coutume de Paris.
  • Alamastme kohtud või kuninglikud kohtud asusid Québecis, Trois-Rivières'is ja Montréalis.
  • Kuninglike kohtute peajurist oli tsiviil- ja kriminaalasjade kindralleitnant või kuninglik kohtunik.
  • Muud kohtud:

Poliitiline jaotus[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Control and Order in French Colonial Louisbourg, 1713–1758, Andrew John Bayly Johnston, 2001, MSU Press pp. 8–9
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 "1524: The voyage of discoveries". Verrazzano Centre for Historical Studies. 2002. Originaali arhiivikoopia seisuga 17.01.2013. Vaadatud 10.11.2010.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 Riendeau, Roger E (2007). A brief history of Canada. Facts on File, cop. Lk 36. ISBN 978-0-8160-6335-2. Vaadatud 11.08.2010.
  4. ↑ Grenon, Jean-Yves. Pierre Dugua De Mons: Founder of Acadie (1604–5), Co-Founder of Quebec (1608). Translated by Phil Roberts. Annapolis Royal, NS: Peninsular Press, 2000.
  5. ↑ Liebel, Jean. Pierre Dugua, sieur de Mons, fondateur de Québec. Paris: Le Croît vif, 1999.
  6. ↑ Binot, Guy. Pierre Dugua de Mons: gentilhomme royannais, premier colonisateur du Canada, lieutenant général de la Nouvelle-France de 1603 à 1612. [Vaux-sur-Mer]: Bonne anse, 2004.
  7. ↑ "Estimated population of Canada, 1605 to present". Statistics Canada. 2009. Vaadatud 26.08.2010.
  8. ↑ 8,0 8,1 Douglas Hunter, God's Mercies: Rivalry, Betrayal and the Dream of Discovery, Random House of Canada Limited, 2000, pp. 240–242
  9. ↑ 9,0 9,1 9,2 Knecht, R.J. (1991). RIchelieu. Essex, England: Pearson Education Limited. Lk 165. ISBN 0-582-43757-1.
  10. ↑ Fry, Michael (2001). The Scottish Empire. Tuckwell Press. Lk 21. ISBN 1-84158-259-X.
  11. ↑ Shenwen, Li (2001). Stratégies missionnaires des Jésuites Français en Nouvelle-France et en Chine au XVIIieme siècle. Les Presses de l'Université Laval, L'Harmattan. Lk 44. ISBN 2-7475-1123-5.
  12. ↑ Miquelon, Dale. "Ville-Marie (Colony)". The Canadian Encyclopedia. Originaali arhiivikoopia seisuga 2.04.2012. Vaadatud 23.06.2010.
  13. ↑ "Statistics for the 1666 Census". Library and Archives Canada. 2006. Originaali arhiivikoopia seisuga 4.09.2015. Vaadatud 24.06.2010.
  14. ↑ Jan Gregoire Coombs. Our Tangled French Canadian Roots. Lk 48. Vaadatud 10. mai 2015.
  15. ↑ Yves Landry, "Fertility in France and New France: The Distinguishing Characteristics of Canadian Behavior in the Seventeenth and Eighteenth Centuries," Social Science History (1993) 17#4 pp. 577-592, quote p 586; in JSTOR
  16. ↑ Jan Noel, "N'être plus la déléguée de personne: une réévaluation du rôle des femmes dans le commerce en Nouvelle-France," Revue d'histoire de L'Amerique francaise, (2009) 63#2 pp 209-241.
  17. ↑ Watkins, Melville H. "A Staple Theory of Economic Growth." The Canadian Journal of Economics and Political Science / Revue canadienne d'Economique et de Science politique 29.2 May (1963): 141-58. Web. 20 Feb. 2012.
  18. ↑ Jennings, lk. 15 & 26
  19. ↑ Adair, E R. "The Evolution of Montreal under the French Regime." Report of the Annual Meeting of the Canadian Historical Association / Rapports annuels de la Société historique du Canada 21.1 (1942): 20-41. Web. 20 Feb. 2012.
  20. ↑ Innis, H A. "Significant Factors in Canadian Economic Development[alaline kõdulink]." Canadian Historical Review 18.4 (1937): 374-84. Web. 1 Feb. 2012.
  21. ↑ Wien, Thomas. "Selling Beaver Skins in North America and Europe, 1720-1760: The Uses of Fur-Trade Imperialism." Journal of the Canadian Historical Association / Revue de la Société historique du Canada 1 (1990): 293-317. Web. 20 Feb. 2012.
  22. ↑ 22,0 22,1 Lunn, Jean. "The Illegal Fur Trade out of New France, 1713-60." Report of the Annual Meeting of the Canadian Historical Association / Rapports annuels de la Société historique du Canada 18.1 (1939): 61-76. Web. 20 Feb. 2012.
  23. ↑ 23,0 23,1 23,2 23,3 23,4 Rich, E. E. (1966) Montreal And The Fur Trade. Montreal: McGill University Press
  24. ↑ Friders, James S. Native Peoples in Canada: Contemporary Conflicts. Scarborough: Prentice-Hall Canada Inc., 1993.
  25. ↑ Carlos, Ann M. and Lewis, Frank D. Commerce by Frozen Sea: Native Americans and the European Fur Trade. Philadelphia: University of Pennsylvania Press. 2010.
  26. ↑ Fuchs, Denise (märts 2002). Embattled Notions: Constructions of Rupert's Land's Native Sons, 1760 To 1861 (Subcription required). Manitoba History. Lk (44): 10–17. 0226–5044.
  27. ↑ 27,0 27,1 "Our History: People". Hudson's Bay Company. Vaadatud 14.11.2007.
  28. ↑ Wilson, Keith. (1980) Fur Trade In Canada: Focus On Canadian History Series. Toronto: Grolier Limited
  29. ↑ 29,0 29,1 William Williamson. The history of the state of Maine. Vol. 2. 1832. p. 27; Griffiths, E. From Migrant to Acadian. McGill-Queen's University Press. 2005. p.61; Campbell, Gary. The Road to Canada: The Grand Communications Route from Saint John to Quebec. Goose Lane Editions and The New Brunswick Heritage Military Project. 2005. p. 21.
  30. ↑ Axelrod, Alan (2007). Blooding at Great Meadows: young George Washington and the battle that ... Running Press. Lk 62. ISBN 0-7624-2769-8. Vaadatud 16.08.2010.
  31. ↑ "History of Louisbourg". The Fortress Louisbourg Association. 2008. Originaali arhiivikoopia seisuga 23.07.2010. Vaadatud 9.06.2010.
  32. ↑ "Meductic Indian Village / Fort Meductic National Historic Site of Canada". Parks Canada. Vaadatud 20. detsember 2011.
  33. ↑ John Grenier, The Far Reaches of Empire. University of Oklahoma Press, 2008, p. 51, p. 54.
  34. ↑ While New Englanders safely settled the land, not until the treaty of 1752 did Massachusetts officially lay claim to the entire Penobscot watershed, and in 1759 the Pownall Expedition, led by Governor Thomas Pownall, established Fort Pownall on Cape Jellison in what is now Stockton Springs.
  35. ↑ John Grenier. The Edge of Empire: War In Nova Scotia. 2008.
  36. ↑ Junius P. Rodriguez (2002). The Louisiana Purchase: A Historical and Geographical Encyclopedia. ABC-CLIO. Lk 272.
  37. ↑ "Exhibitions/Administration/The Administration of Justice". Champlain2004.org. Originaali arhiivikoopia seisuga 11.06.2011. Vaadatud 30.06.2010.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Uus-Prantsusmaa&oldid=6566309"