Klaas

Allikas: Vikipeedia
Klaasigraanulid Järvakandi klaasitehases.

Klaas on läbipaistev, suhteliselt tugev, raskesti kuluv, oluliselt inertne ja anorgaaniline materjal, millest saab kujundada väga siledaid ja mitteläbilaskvaid pindu. Need soovitavad omandused on võimaldanud väga paljusid rakendusi (klaasi rakendused).

Klaasid on ühtlased amorfsed tahked materjalid, mis tavaliselt tekivad sobiva viskoossusega sulanud materjali väga kiirel jahtumisel, nii et ei jää aega korrapärase kristallvõre moodustumiseks.

Tavaline klaas on enamasti amorfne ränidioksiid (SiO2), mis on sama keemiline ühend mis kvarts või polükristallilises vormis liiv. Puhta ränidioksiidi sulamispunkt on umbes 2000 ºC, mistõttu klaasi valmistamisel lisatakse liivale alati veel kaks ainet. Üks on sooda (naatriumkarbonaat Na2CO3) või potas (kaaliumkarbonaat), mis alandab sulamispunkti umbes 1000 ºC-le. Ent sooda muudab klaasi lahustuvaks, seega kasutuks, mistõttu lahustamatuse taastamiseks lisatakse kolmanda koostisosana lubjakivi (kaltsiumkarbonaati, CaCO3).

Üks klaasi põhilisemaid omadusi on see, et ta on nähtava valguse suhtes läbipaistev. See läbipaistvus tuleneb asjaolust, et klaasi moodustavas materjalis ei ole ühtki aatomijoone üleminekuolekut, millel oleks nähtava valguse energia. Äärmiselt puhta klaasi saab teha nii läbipaistvaks, et fiiberoptilistes kaablites on klaas infrapunastel lainepikkustel "läbinähtav" sadade kilomeetrite ulatuses.

Tavalisele klaasile on enamasti tema omaduste muutmiseks lisatud teisi koostisosi. Pliioksiidi sisaldav pliiklaas on säravam, sest tal on suurem murdumisnäitaja. Boori võidakse lisada selleks, et muuta termilisi ja elektrilisi omadusi, näiteks Pyrex-klaasi puhul. Ka baariumi lisamine suurendab murdumisnäitajat. Kui klaasi lisada tseeriumi, siis ta hakkab neelama infrapunast energiat. Teiste metalloksiidide lisamine võib muuta värvust. Sooda või potase osatähtsuse suurendamist kasutatakse mõnikord sulamispunkti täiendavaks alandamiseks. Mangaani lisamisega on võimalik vabaneda ebasoovitavatest värvustest.

Klaas tekib mõnikord looduslikul teel vulkaanivooludest obsidiaani kujul.

Klaasi ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Looduslikku klaasi, näiteks obsidiaani, on kasutatud kiviajast peale. Varaseimad kirjalikud allikad klaasi valmistamise kohta pärinevad Mesopotaamiast 14.–12. sajandist eKr. Klaasi hakati iseseisva kunstlikult loodud materjalina kasutama 3. aastatuhandel eKr.[1] Klaasi kasutati keraamika ja muude esemete glasuurina. 1. sajandil eKr arendati klaasipuhumise tehnikat. Klaas, mis oli olnud äärmiselt haruldane ja väärtuslik, muutus palju tavalisemaks. Vana-Rooma impeeriumi ajal loodi paljud klaasi vormid spetsiaalselt vaaside ja pudelite jaoks.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Merle Bukovec. Millal, kus ja kuidas klaas alguse sai?, e-ope.ee, vaadatud 21. juuli 2013

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]