Gooti sõda

Allikas: Vikipeedia
Gooti sõda
Osa Justinianuse tagasivallutamise sõdadest
Erster und Zweiter Gotenkrieg.png
Toimumisaeg 535–554
Toimumiskoht Itaalia ja Dalmaatsia
Tulemus Bütsantsi pyrrhose võit
Territoriaalsed
muudatused
Itaalia ja Dalmaatsia vallutati
Osalised
Bütsants idagoodid,
frangid
Väejuhid või liidrid
Belisarios,
Mundus,
Narses,
Germanus Justinus
Theodahad,
Vitiges,
Hildebad,
Totila,
Teias
Kaotused
Üle 5 000 000 surnu sõja, nälja ja haiguste tõttu

Gooti sõda Ida-Rooma riigi ja Idagootide kuningriigi vahel peeti aastatel 535 kuni 554 Itaalias, Dalmaatsias, Sardiinias, Sitsiilias ja Korsikal. See on üldiselt jaotatud kahte faasi. Esimene faas kestis aastatel 535 kuni 540 ja lõppes Ravenna langemisega ning Itaalia näilise tagasivallutamisega roomlaste poolt. Teise faasi ajal (540/541–553) taaselustas Totila gootide vastupanu ja see lõppes alles pärast pikki võitlusi Narsesega, kes tõrjus ka frankide ja alemannide 554. aasta sissetungi. Mitmed Põhja-Itaalia linnad jäid siiski kuni 560. aastate alguseni vallutamata.

Sõja juured olid Rooma keisri Justinianuse ambitsioonis võtta tagasi endise Lääne-Rooma riigi provintsid, mis olid eelmisel sajandil sissetunginud barbaritele kaotatud (Suur rahvasteränne). Konflikti lõpuks oli Itaalia laastatud ja märgatavalt rahvast tühjenenud: Itaalia rahvastik vähenes 7 miljonilt 2,5 miljonini. Selle tulemusel leidsid võidukad idaroomlased end olema võimetud seisma vastu langobardide sissetungile aastal 568, mille tulemuseks oli suurte osade kaotus Apenniini poolsaarel.

Taust[muuda | redigeeri lähteteksti]

Itaalia gootide võimu all[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Idagootide kuningriik

Aastal 476 lõpetati Lääne-Rooma keisririik Itaalias, kui Odoaker kukutas keiser Romulus Augustuluse ja kuulutas end rex Italiae ("Itaalia kuningas"). Kuigi ta tunnustas idakeiser Zeno nimelist ülimuslikkust, tekitas tema sõltumatu poliitika ja kasvav tugevus Konstantinoopoli silmis ohtu. Samal ajal asusid idagoodid Theoderichi juhtimisel keisri föderaatidena Lääne-Balkanil, kuid nende rahutus kasvas. Zeno otsustas "tappa kaks kärbest ühe hoobiga" ja saatis idagoodid Itaaliasse Odoakerit võimult kõrvaldama, ametlikult keisri esindajatena. Theoderich ja goodid olid suutelised Odoakerit võitma ja Itaalia läks gootide võimu alla. Siiski olid Theoderichi, Zeno ja viimase järeltulija Anastasiuse vahelise lepingu järgi maa ja rahvas veel keisririigi osa ja Theoderich täitis vaid asekuninga ja armeejuhi (magister militum) rolli. Theoderich pidas hoolikalt sellest lepingust kinni: administratsioon jätkas vanal moel ja oli komplekteeritud ainult roomlastest, ja seadusandlus jäi keisri hooleks. Samal ajal jäi armee ainult gootide hooleks, kes olid oma pealike ja kohtute alluvuses. Kahte rahvast hoidis veelgi enam lahus usk: roomlased olid Chalkedoni kristlased, samas goodid olid ariaanid, kuigi erinevalt vandaalidest või varajastest läänegootidest praktiseeriti märkimisväärset usulist sallivust. See keerukas kaksiksüsteem töötas tõhusalt Theoderichi võimekal ja tugeval juhtimisel, kes teadis, kuidas läbi viia oma poliitikat ilma Rooma aristokraatiat võõrandamata, kuid hakkas mõranema tema hilistel aastatel ja kukkus täielikult kokku tema pärijate ajal.

Keiser Justinus I trooniletõusmisega, Akakiose skisma lõppemisega ja kirikliku ühtsuse taastamisega idas hakkasid mitmed Itaalia senatiaristokraatia liikmed gootide võimu tasakaalustamiseks soodustama tihedamaid sidemeid Konstantinoopoliga. Väljapaistva magister officiorum Boëthiuse ja tema äia ametist kõrvaldamine ja hukkamine aastal 524 oli märk nende seisuse aeglaselt kasvavast võõrandumisest gootide režiimist. Kui Theoderich augustis 526 suri, sai tema järglaseks tema pojapoeg Athalarich. Kuna ta oli laps, oli regendiks tema ema Amalasuntha, kes oli saanud Rooma hariduse ja algatas leppimispoliitika Senati ja keisriga. See poliitika ja tema kavatsus harida Athalarichit Rooma kombel, pahandas goote, kes alustasid tema vastu vandenõu. Tajudes ohtu, hukkas Amalasuntha kolm juhtivat vandenõulast ja kirjutas uuele keisrile Justinianus I-le kirja, kus küsis varjupaika, kui ta on sunnitud Itaaliast põgenema. Lõpuks Amalasuntha siiski jäi paigale, isegi pärast oma poja surma aastal 534. Otsides toetust, valis ta oma nõbu Theodahadi, kellele ta pakkus kuningavõimu. See oli saatuslik lüke, kuna Theodahad jäi veidi hiljaks, ta arreteeriti ja hukati 535. aasta algul.

Justinianuse poliitika ja ettevalmistused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Juba aastal 533, kasutades dünastilisi vaidlusi, saatis Justinianus oma kõige võimekama kindrali Belisariose tagasi võtma Põhja-Aafrika provintse, mis olid vandaalide võimu all. Vandaali sõda andis üllatavalt kiire ja otsustava võidu Rooma riigile, ja julgustas kindlasti Justinianust tema ambitsioonis võtta tagasi kaotatud lääneprovintsid. Selle sõja ajal lubas Amalasuntha kasutada Rooma laevastikul operatsioonibaasina Sitsiilia sadamaid, mis kuulusid Idagootide kuningriigile. Justinianus püüdis oma agentide kaudu Amalasuntha elu kaitsta, kuid ebaõnnestunult. Igal juhul andis viimase surm talle ideaalse vabanduse sõjaks.

Belisarios nimetati ülemjuhatajaks (stratēgos autokratōr) 7500 mehega ekspeditsioonile Itaalia vastu, samas sai magister militum per Illyricum Mundus ülesandeks okupeerida gooti Dalmaatsia provints. Belisariosele antud vägede väikest suurust tuleks tähele panna, eriti võrreldes palju suurema armeega, mida ta kasutas vandaalide vastu, kes oli palju nõrgem vaenlane kui idagoodid. Ettevalmistused operatsiooniks viidi ellu täiesti salaja, samas püüdis Justinianus saavutada frankide neutraalsuse kingitustega kulla näol.

Belisarios surub goodid maha, 535–540[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sitsiilia ja Dalmaatsia langemine roomlaste kätte[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimese viie sõja-aasta operatsioonide kaart, mis näitab Itaalia vallutamist bütsantslaste poolt Belisariose juhtimisel

Belisarios randus esiteks Sitsiilias, mis asus strateegiliselt nüüd roomlaste Aafrika ja Itaalia vahel, ja mille rahvastik oli keisrimeelne. Saar vallutati kiiresti. Märkimisväärne vastupanu oli vaid Panormoses (nüüd Palermo), mis vallutati detsembris. Siit valmistus Belisarios Itaaliasse tungima, kus Theodahad roomlaste edust hirmutatuna saatis saadikud Justinianuse juurde, pakkudes esiteks Sitsiiliast loobumist ja tema võimu tunnustamist, kuid hiljem kogu Itaaliast loobumist. Vahepeal tabas roomlasi Dalmaatsias triumf ja katastroof. Mundus tungis kiiresti Dalmaatsiasse ja vallutas selle pealinna Salona. Kuid suur gootide armee saabus provintsi tagasi nõudma ja Munduse poeg Mauricius langes kokkupõrkes. Raevunud Mundus marssis oma armeega gootide vastu ja tekitas neile suure kaotuse. Kuid seejuures sai Mundus surmavalt haavata. Selle tõttu Rooma armee taganes ja kogu Dalmaatsia, väljaarvatud Salona, loovutati gootidele. Kõik see juhtus märtsis 536 ja Theodahad sai sellest edust julgust ning vangistas Justinianuse saadikud. Edasine võimalik rahumeelne tegevus oli sellega välistatud. Justinianus saatis uue magister militum per Illyricum Constantianuse Dalmaatsiat tagasi võtma ja käskis Belisariosel siseneda Itaaliasse. Constantianus lahendas oma ülesande kiiresti. Gootide kindral Gripas loovutas Salona, mille ta oli alles hiljuti okupeerinud, kuna linna kindlustused olid lagunenud ja linnakodanikud olid keisrimeelsed, ning taganes põhja poole. Constantinianus okupeeris siis linna ja parandas selle müürid. Seitse päeva hiljem lahkus gootide armee Itaaliasse, nii et juuni lõpus oli Dalmaatsia jälle roomlaste käes.

Vitigesi trooniletõus, esimene Rooma piiramine[muuda | redigeeri lähteteksti]

536. aasta sügise lõpul sisenes Belisarios oma armeega Itaaliasse, kus ta vallutas Rhegioni. Roomlaste armee rüüstas Napolit pärast kulukat piiramist novembris ja sisenes detsembris vastupanuta Rooma. Belisariose edenemise kiirus üllatas goote ja Theodahadi tegevusetus vihastas neid. Pärast Napoli langemist tõugati ta troonilt ja valiti uus kuningas. Vitiges lahkus Roomast ja asus Ravennasse, kus ta abiellus Amalasuntha tütre Matasuenthaga ja hakkas oma vägesid sissetungi vastu koondama. Vitiges viis suured jõud Rooma vastu, kus Belisarios, kellel ei olnud küllalt vägesid kohtuda gootidega avatud väljal, end kindlustas. See Rooma piiramine, esimene kolmest Gooti sõja ajal, kestis aasta, märtsist 537 märtsini 538. See koosnes mitmest väljatungist ja väikestest kohtumistest, samuti mitmest suuremõõtmelisest tegevusest, kuid pärast abivägede saabumist Konstantinoopolist aprillis 537 (1600 slaavlast ja hunni) ning novembris 537 (5000 meest), võtsid kaitsel roomlased ette rünnaku. Roomlaste ratsavägi võttis ära mitu linna gootide tagalas, mis halvendas nende niigi halba varustusolukorda ja ähvardas gootide tsiviilelanikkonda. Lõpuks sundis Ariminumi (nüüd Rimini) langemine roomlaste ratsaväe jõuga vaevalt päevatee kaugusel Ravennast Vitigest piiramisest loobuma ja taanduma.

Ariminumi piiramine, Narsese saabumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kui Vitiges marssis kirdesse, tugevdas ta erinevate linnade ja kindluste garnisone oma teel, et kaitsta oma tagalat, ja liikus siis Ariminumi suunas. Roomlaste 2000 ratsamehest vägi, mis linna okupeeris, oli osa Belisariose parimast ratsaväest ja Belisarios otsustas nad jalaväe garnisoniga asendada, et nad oleksid tal käepärast võtta. Siiski keeldus ratsaväe komandör Johannes allumast ülemjuhataja käsule ja jäi Ariminumi. See viga tehti vahetult enne gootide saabumist. Kuigi esialgne rünnak ebaõnnestus, jätkasid goodid linna piiramisega, kuna seal oli vähe varusid. Samal ajal marssis teine gootide armee Ancona vastu. Kuigi nad sundisid roomlastele peale avatud lahingu, ebaõnnestusid nad linna kindlustuste ülevõtmisel. Samal ajal saabusid Picenumisse uued väed, 2000 heruli föderaati Armeenia eunuhhi Narsese juhtimisel. Belisarios läks Narsesega kohtuma, ja kui kaks kindralit nõu pidasid, jäid nad eriarvamusele, kuidas jätkata. Narses toetas kiiret abiretke Ariminumi ja Belisarios pooldas ettevaatlikumat lähenemist, kuid Johanneselt saabunud kiri, milles kirjeldati peatset linna langemist, lahendas vaidluse esimese kasuks. Belisarios jagas oma armee kolme ossa, meritsi liikuv vägi võimeka ja ustava leitnant Ildigeri juhtimisel, teine samakogenud Martini juhtimisel, mis pidi lähenema lõunast, ning põhijõud tema enda ja Narsese juhtimisel, mis pidi lähenema loodest. Siiski sai Vitiges nende tulekust teada ja ülekaaluka väe poolt ümberpiiramise kartuses taganesid goodid kiiruga Ravennasse.

Lahkhelid Belisariose ja Narsese vahel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Veretu võit Ariminumi juures tugevdas Narsese positsiooni Belisariose vastu, paljud Rooma kindralid, sealhulgas Johannes, vandusid talle truudust. Nõupidamisel pärast Ariminumi abistamist tulid erimeelsused esile. Kui Belisarios pooldas tugeva gooti garnisoni nõrgendamist Auximumis (nüüd Osimo) nende tagalas ja Mediolanumi piiremise (vaata allpool) lõdvendamist, siis Narses pooldas vähem konsentreeritud tegevusi, sealhulgas Aemilia kampaania. Belisarios ei tahtnud suhteid lõplikult rikkuda ja marssis koos Narsese ja Johannesega Urbinumi vastu. Kaks armeed jäid eraldi laagritesse ja varsti pärast seda veendus Narses, et linn oli vastupidav ja hästi varustatud, pani laagri kokku ja lahkus Ariminumi. Sealt saatis ta Johannese Aemiliasse, mis alistati kiiresti. Sellele vaatamata langes Urbinum linna ainsa veeallika kuivamise tõttu varsti pärast seda Belisariose kätte. Igal juhul oli Rooma armeel Itaalias nüüd kaks erinevat juhti ja selle killustatuse tulemused said traagiliselt selgeks Mediolanumi vabastamise ebaõnnestumisel.

Mediolanumi piiramine ja rüüstamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aprillis 538, vastates Mediolanumi (Milano), siis Rooma järel rahvaarvu ja rikkuse poolest suuruselt teise Itaalia linna saadikute abipalvetele, saatis Belisarios linna 1000 mehelise väe Mundilase juhtimisel. Sellel väel õnnestus kergesti kaitsta linna ja enamust Liguuriast, väljaarvatud Ticinum (Pavia). Siiski kutsus Vitiges frangid appi ja 10 000 meheline burgundide vägi ületas kiiresti ja ootamatult Alpid ning asus koos gootidega Uraiase juhtimisel piirama linna, mis oli nii vähevarustatud kui ka alamehitatud, kuna niigi väikesed Rooma väed olid hajutatud naaberlinnade ja kindluste garnisonidesse. Belisarios saatis abivägesid, kuid nende komandörid Martinus ja Uliaris ei teinud midagi ümberpiiratute abistamiseks. Selle asemel küsisid nad lisavägesid Johannese ja magister militum per Illyricum Justinuse vägedest, kes opereerisid naaberprovintsis Aemilias. Siit alates halvendasid erimeelsused Rooma juhtkonnas olukorda, kuna Johannes ja Justinus keeldusid ilma Narsese käsuta liikumast, ja pärast seda jäi Johannes haigeks ning ettevalmistused peatusid. Need viivitused said ümberpiiratud linnale saatuslikuks, mis pärast mitmekuulist piiramist oli jõudnud näljani. Goodid pakkusid Mundilasele ja tema sõduritele ellujäämisvõimalust, kui linn alistub, kuid kuna linnaelanikele sellist garantiid ei antud, ta keeldus, kuni umbes märtsi lõpul 539 sundisid tema nälgivad sõdurid teda tingimustega nõustuma. Rooma garnison pääses tõesti, kuid linnaelanikud langesid veresauna ohvriks ja linn ise hävitati.

Frankide sissetung Põhja-Itaaliasse, Auximumi ja Faesulae langemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast seda katastroofi kutsuti Narses tagasi ja Belisarios kinnitati absoluutse võimuga ülemjuhatajaks Itaalias. Samal ajal saatis Vitiges saadikud Pärsia õukonda, lootes veenda Khosrau I-st taasalustama vaenutegevust roomlastega. See sunniks Justinianust koondama enamuse oma vägedest, sealhulgas Belisariose, itta ja jätaks goodid rahule. Sõda tõepoolest tuli, kuid Vitigese jaoks liiga hilja. Belisarios omalt poolt otsustas lõpetada sõja Ravenna hõivamisega. Enne seda pidi ta võtma kaks gootide kindlust Auximumi ja Faesulae (Fiesole). Samas kui Martinus ja Johannes takistasid gootide armeed Uraiase juhtimisel Po jõge ületamast, piiras osa vägedest Justinuse juhtimisel Faesulaed ja Belisarios ise piiras Auximumi. Piiramiste ajal ületas suur frankide vägi kuningas Theudebert I juhtimisel Alpid ning liikus gootide ja roomlaste suunas, kes olid Po kallastel laagris. Goodid, kes said aru, et liitlased tulevad, asusid kiiresti teele. Sama üllatunud roomlased andsid lahingu, mille kaotasid ja taandusid lõuna poole Toscanasse. Kuid frankide sissetung, mis oleks võinud muuta sõja kulgu, sai lüüa düsenteeriapuhangu tõttu, mis põhjustas suuri kaotusi ja sundis frangid taanduma. Belisarios keskendus kahe ümberpiiratud linna võtmisele, mis saavutati, kui mõlemad garnisonid nälja tõttu 539. aasta oktoobris või novembris alistusid.

Ravenna vallutamine ja Belisariose lahkumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast seda edu, mis kõrvaldas ohu tagalast, ja värskete abijõudude saabudes Dalmaatsiast liikus Belisarios Ravenna vastu. Eriväeosad saadeti Po jõest põhja poole ja keiserlik laevastik patrullis Aadria merel, lõigates linna varustusteedest ära. Ümberpiiratud gootide pealinnas võttis Vitiges vastu frankide saadikud, kes soovisid liitlassuhteid, kuid pärast möödunud suviseid sündmusi ei usaldatud frankide pakkumist. Varsti pärast seda tuli saatkond Konstantinoopolist, tuues Justinianuselt üllatavalt leebed tingimused. Soovides lõpetada sõda ja keskendudes oodatavaks Pärsia sõjaks, pakkus keiser Itaalia jaotamist: maad lõuna pool Po jõge jäävad keisrile, põhja pool gootidele. Goodid nõustusid kohe tingimustega, kuid Belisarios keeldus, otsustades, et see on kõige selle reetmine, mida ta on püüdnud saavutada, isegi kui tema kindralid ei nõustunud temaga. Pettunud goodid kasutasid viimast plaani. Nad pakkusid teha Belisariosest, keda nad austasid, läänekeiser. Belisarios ei kavatsenud sellega nõustuda, kuid nägi, kuidas ta saab olukorda oma hüvanguks kasutada, ja teeskles nõustumist. Seega sisenesid Belisarios ja tema väed mais 540 Ravennasse. Linna ei rüüstatud, goote koheldi hästi ja nende omand jäeti neile alles. Pärast Ravenna alistumist alistusid mitmed gootide garnisonid põhja pool Po jõge. Mõned jäid gootide kätte, nende seas Ticinum, kus asus Uraias, ja Verona, kus asus Hildebad. Varsti pärast seda seilas Belisarios Konstantinoopolisse, kus ta keeldus triumfikäigust. Vitiges nimetati patriitsiks ja saadeti mugavalt pensionile, samas vangistatud goodid saadeti idavägede tugevduseks.

Hildebadi ja Erarichi valitsemisajad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Belisariose lahkumine jättis enamuse Itaaliast roomlaste kätte, kuid põhja pool Po jõge jäid Ticinum ja Verona vallutamatta. Varsti pärast Belisariose pettuse ilmsikstulekut valisid goodid Uraiase ettepanekul Hildebadi oma uueks kuningaks. Belisariose lahkudes unustas Justinianus nimetada uue ülemjuhataja. Samas kui Rooma väed ja nende juhid jätsid distsipliini unarusse ja asusid röövima, ja äsjaloodud keiserlik bürokraatia tegi end kohe ebapopullaarseks, nõudes suuri makse, taastas Hildebad kontrolli Venezia ja Liguuria üle. Hildebad võitis otsustavalt Rooma kindralit Vitaliust Treviso juures, kuid pärast Uraiase mõrva tüli tõttu nende naiste vahel mõrvati ka tema mais 541 kättemaksuks. Siis kuulutasid rugid, Odoakeri armee jäänukid, kes olid jäänud Itaaliasse ja olid gootide poolel, ühe endi seast, Erarichi, uueks kuningaks. Kummalisel kombel goodid nõustusid sellega. Erarich veenis goote Justinianusega läbirääkimisi alustama, kuid salaja kavatses nad keisrile reeta. Goodid tajusid tema tegevusetust selles asjas ja pöördusid Hildebadi vennapoja Totila poole ning pakkusid talle kuningavõimu. Irooniliselt, Totila oli juba alustanud kõnelusi roomlastega, kuid kui ta kohtus vandenõulastega, ta nõustus. Seega 541. aasta varasügisel Erarich mõrvati ja Totila kuulutati kuningaks.

Gootide taaselustumine Totila juhtimisel, 541–551[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esialgne gootide edu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Totilat aitasid tema kavatsuses taastada gootide valdused kolm tegurit: suure katku puhkemine, mis laastas Rooma riiki aastal 542, uue Rooma–Pärsia sõja algus ning erinevate Rooma kindralite ebakompetentsus ja killustatus Itaalias, mis tõi kaasa tema algse edu. Pärast Justinianuse pealekäimist ühendasid kindralid Constantian ja Alexander oma väed ja liikusid Verona poole. Reetmise läbi õnnestus neil vallutada värav linnamüüris, kuid siis viivitasid nad nii kaua, tülitsedes eelseisva saagi üle, et goodid said värava tagasi vallutatud, sundides roomlased taganema. Totila tuli oma laagrist Faventia (Faenza) lähedal, ja hävitas 5000 mehega Rooma armee. Totila marssis siis Toscanasse, kus piiras Firenzet. Kolm Rooma kindralit Johannes, Bessas ja Cyprian marssisid appi, kuid Mucelliumi lahingus nende väed, kuigi arvuliselt suuremad, võideti ja hajutati.

Retk Lõuna-Itaaliasse ja Napoli langemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Selle asemel, et jääda Kesk-Itaaliasse, kus tema väed olid arvulises vähemuses ja isegi üks kaotus mõis olla hukatuslik, otsustas Totila lõunasse marssida, kus Rooma garnisonid olid väikesed ja nõrgad. Ta möödus Roomast ja õige varsti olid Lõuna-Itaalia provintsid sunnitud tunnistama tema võimu. See kampaania näitab ilmekalt Totila strateegia tähtsaid punkte: kiire liikumine kontrolli saavutamiseks maakohtades, jättes roomlaste kontrollida isoleeritud kindlused, enamasti rannikul, mille võiks hiljem hõivata. Kui kindlustatud koht langes, tehti selle müürid tavaliselt maatasa, nii et sel ei olnud enam mingit sõjalist väärtust. Veelgi enam, Totila järgis teadlikult poliitikat ravida oma vange hästi, ahvatledes neid seega alistuma, mitte lõpuni võitlema, ja püüdis aktiivselt võita enda poole Itaalia rahvastikku. Samal ajal viisid tema operatsioonid keiserliku maksusüsteemi Itaalias tõsiste häireteni, kuna maksud läksid nüüd Totila kätte ja Rooma sõdurite palgad kannatasid vastavalt.

Varsti marssis tema armee Napoli poole, mida kaitses kindral Conon 1000 mehega. Laiaulatuslik abi äsjanimetatud magister militum Demetriuselt Sitsiiliast võeti vahelt ja hävitati peaaegu täielikult gootide sõjalaevastiku poolt. Teine katse, jällegi Demetriuse juhtimisel, ebaõnnestus samamoodi, kui tugevad tuuled ajasid laevad rannale, kus neid ründas ja hõivas gootide armee. Teades linna kaitsjate hädaolukorda, lubas Totila garnisonile vaba lahkumist, kui nad alistuvad. Nälja survel Conon nõustus ja 543. aasta märtsi lõpus või aprilli alguses Napoli aistus.

Belisarios tuleb Itaaliasse tagasi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kasutades viieaastast vaherahu idas saadeti Belisarios 544. aastal 200 laevaga tagasi Itaaliasse, kus ta leidis, et olukord on suuresti muutunud. Tal ebaõnnestus ära hoida Rooma langemine, kui Totila seda aastal 546 piiras, kuigi ta võttis selle aastal 547 tagasi. Siiski osutus tema teine Itaalia kampaania ebaedukaks. Roomat piirati kolmandat korda aastal 549 ja vallutati Totila poolt, kelle rahupakkumised Justinianus tagasi lükkas.

Narses vallutab Itaalia, 551–554[muuda | redigeeri lähteteksti]

Uus Itaalia kampaania organiseeriti Justinianuse õepoja Germanus Justinuse juhtimisel. Kui Germanus aastal 551 suri, asus Narses Totilat püüdma, ja Taginae lahingus alistas ja tappis Narses Totila. Roomat hoidnud goodid alistusid ja Mons Lactariuse lahingus, oktoobris 553, alista Narses Teiase ja viimased riismed gootide armeest Itaalias.

Üldine tulemus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Bütsantsi paavstlus

Gooti sõja pyrrhose võit kuivatas kokku Bütsantsi hädavajalikud varud, mida võinuks kasutada vahetuma ohu vastu idas. Itaalias oli sõda laastav linnastunud ühiskonnale, mis toetus asustatud tagamaale. Rooma riigi ja tema liitlaste suured linnad tühjenesid, kui Itaalia vajus pikaajalisse langusesse. Itaalia vaesumine ja raiskamine keisririigis tegi ida-roomlastele võimalikuks Itaalia haldamise. Keiserlik kasu oli põgus: ainult kolm aastat pärast Justinianuse surma langes mandri-Itaalia germaani hõimu langobardide kätte, alles jäi Ravenna eksarhaat, maariba, mis läks üle Kesk-Itaalia Türreeni mereni ja sealt lõunasse Napolini, koos Lõuna-Itaalia osadega oli see kõik, mis jäid keisri kätte. Justinianusel oli ka valdus Lõuna-Hispaanias, kuid ka see vallutati germaani hõimude poolt mõned kümnendid hiljem. Pärast Gooti sõda ei olnud keisririigil enam tõsiseid ambitsioone läänes. Rooma ise jäi keisri kontrolli alla kuni Ravenna eksarhaat aastal 751 lõplikult langobardide kätte langes. Mõned Lõuna-Itaalia rannikualad jäid kuni 11. sajandi lõpuni otseselt või kaudselt Ida-Rooma mõju alla, kui sisemiselt valitsesid neid langobardi hertsogid Beneventost ja hiljem ka Salernost ja Capuast. 11. sajandil langesid Lõuna-Itaalia nii langobardi kui ka Bütsantsi alad normannide kätte.