Sinjoriia

Allikas: Vikipeedia
Veneetsia doodži vastuvõtt, Francesco Guardi maal

Sinjoriia (tuleneb itaalia keele nimisõnast il signore 'härra') oli paljude Itaalia kesk- ja varauusaja linnriikide võimuorgan.

Sinjoriiadest arenesid päriliku dünastiaga printsipaadid (itaalia keeles le principati).

Sinjoriiad hakkasid arenema siis, kui keskaegsed vabariigid ei saanud enam seaduse ja korra säilitamisega hästi hakkama. Linnriikides hakkasid levima anarhilised suundumused ning selleks, et maha suruda erakondade võitlust ja kodanike rahutusi, hakkasid inimesed otsima tugevaid mehi, kes suudaksid taastada korra.

Võimuvaakumi või kriisi ajal pakkusid linnriigid vahel võimu inimestele, keda peeti piisavalt tugevaks, et riiki päästa. Näiteks Pisa pakkus võimu Prantsusmaa kuningale Charles VIII-le lootuses, et see kaitseb linna kauaaegse vaenlase Firenze vastu. Samamoodi pakkus Siena võimu Cesare Borgiale.

Sinjoriia ülesehitus ja ülesanded erinesid riigiti. Mõnes riigis, näiteks Viscontidele kuuluvas Milanos, oli mingi dünastia õigus riiki valitseda sisse kirjutatud linnriigi põhiseadusesse, mis oli rahvaesindajate kinnitatud ja paavsti või Saksa-Rooma riigi tunnustatud. Seevastu mõnes riigis, näiteks Della Scaladele kuuluvas Veronas või Medicitele kuuluvas Firenzes oli see täiesti mitteametlik, lihtsalt üks perekond või suguvõsa oli koondanud enda kätte kogu võimu üheparteilises riigis. Firenzes muudeti Medicite võim ametlikuks pärast seda, kui nad olid 1512 võimu linnas tagasi saanud (1494 aeti nad linnast välja).

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]