Benedictus

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib munkluse ja kloostrielu rajajast läänekristlikus maailmas Nursia Benedictusest; teiste samanimeliste isikute ning nime muude kasutuste kohta vaata lehekülge Benedictus (täpsustus)

Püha Benedictus Nursiast.
Detail Fra Angelico freskost.
San Marco klooster, Firenze.
Umbes 1437-1446.

Püha Benedictus Nursiast (u 480547) oli munkluse ja kloostrielu rajaja läänekristlikus maailmas, õigeusu ja katoliku kiriku pühak.

Püha Benedictus sündis 480. aasta paiku Nursias (tänapäeva Norcia Umbrias) ning põgenes juba noorena maailma eest üksildusse. Ta sai tuntuks oma vagadusega ja hakkas peagi elama koos teiste erakutega Subiaco linna lähedal. Paljud inimesed, keda Benedictuse pühadus ligi tõmbas, otsisid tema juhatust. Nende jaoks rajas ta kaksteist kloostrit, igaühes ülem ja kaksteist munka. Kolmeteistkümnendas elas ta ise koos vähestega, jäädes ometigi kõikide isaks ehk abtiks[1].

529. aastal asutas Benedictus Rooma ja Napoli vahele Monte Cassino kloostri, mille eeskujul on loodud ka teised kloostrid läänes. Umbes aastal 530 kirjutas ta oma kloostrielu juhised (Regula Benedicti), mis said aluseks kogu läänekristlikule munklusele. Püha Benedictuse reeglid hõlmasid loominguliselt püha Augustinuse, Gallia ja idakristliku munkluse pärimused, millega püha Benedictus tutvus püha Basileios Suure ja püha Johannes Cassianuse teoste kaudu. Põhimõteteks olid lakkamatu palvetamine ja töö tegemine ning kolm vannet: vaesus, tsölibaat ja kuulekus. Selle kloostrikorra järgijaid hakati hiljem, katoliiklike ordude tekkimise ajajärgul, nimetama püha Benedictuse auks benediktlasteks ning selle korra võttis keskajal omaks enamik lääne kloostreid. Seetõttu on teda sageli nimetatud ka lääne kloostri isaks.

Benedictus kuulutati pühakuks 1220. aastal.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]