Gladiaator

See artikkel räägib Vana-Rooma võitlejatest; Veljo Käsperi filmi kohta vaata artiklit Gladiaator (film 1969); Rowdy Herringtoni filmi kohta vaata artiklit Gladiaator (film 1992); Ridley Scotti filmi kohta vaata artiklit Gladiaator (film 2000)

---

Gladiaatorid (ladina keeles gladiatores, ainsuses gladiator) olid Vana-Roomas elukutselised võitlejad, kes pealtvaatajate meelelahutuseks võitlesid üksteisega ja metsloomadega, mõnikord elu ja surma peale. Need võitlused toimusid areenidel paljudes linnades.

Sõna 'gladiaator' tuleb sõnast gladius, mis tähendas ladina keeles lühikest kaheteralist mõõka, mida kasutasid ka leegionärid.

Gladiaatorite relvadeks olid mõõk ja kilp, võrk ning kolmhark.

Gladiaatorite võitlused said alguse etruskide tavast tuua surnute auks rituaalseid inimohvreid. Esimesed gladiaatorite võitlused Roomas leidsid aset 264 eKr Forum Boariumil Marcus ja Decimus Brutuse vahel nende isa matustel. Kui algselt peeti Roomas gladiaatorite võitlusi samuti rituaalsete toimingutena, siis üsna pea muutusid võitlused vaid publikule suunatud meeliköitvaiks etendusteks. Vabariigi ajal kasutasid poliitikud gladiaatorite etendusi saamaks poliitilist kasumit valijate häälte võitmisel.

Gladiaatorite mängud (munera, ainsuses munus) toimusid amfiteatrites (suurim amfiteater oli Colosseum) ning sisustasid päeva teise poole pärast võitlusi loomadega (venationes) ja avalikke hukkamisi (noxii). Algselt korraldasid neid rikkad üksikisikud, sageli poliitikud, et pälvida publiku poolehoidu. Vaatemängu korraldajat nimetati editor, munerator või dominus ning teda austati magistraadi ametlike märkidega. Hiljem oli keisritel peaaegu täielik monopol metsloomade jahti, avalikke hukkamisi ja gladiaatorite võitlusi hõlmavate "mängude" (ludi circenses) etendamisel. Tavaliselt oli neil muusikaline saade.

Gladiaatorid valiti sunniviisiliselt sõjavangide, orjade, kurjategijate ja hiljem kristlaste seast. Kuid see ei olnud kogu tõde. Oli võimatu teha gladiaatoriks meest, kellel puudusid vajalikud füüsilised ja psüühhilised omadused või seda kes ei tahtnud kaasa mängida. Gladiaatorite võitlus oli etendus. Etenduse andjatel oli õigus nõuda proffessionaalide kvaliteeti. Ja see saavutati vabatahtlikega, isegi kui vabatahtlikkus oli tingitud elu hädadest. Statistika selles osas on küll ebakindel aga kui usaldada leitud gladiaatorite võitluste programme, näib et kolmandik gladiaatoritest olid vabad mehed kes sõlmisid lanistaga lepingu ja kaks kolmandikku neist olid orjad ning süüdimõistetud. Gladiaatoreid õpetati välja spetsiaalsetes koolides (ludi gladiatorii). Üks suuremaid koole oli Ravennas. Roomas oli neli kooli, millest kõige suurema nimi oli Ludus Magnus. See oli Colosseumiga tunneli kaudu ühenduses.

Gladiaatorid kuulusid sageli rändtruppi (familia). Gladiaatorite väljaõpetajat nimetati lanista(sõna lanista pärineb etruskikeelsest sõnast lani - timukas). Trupi omanik rentis gladiaatoreid neile, kes tahtsid mänge etendada. Üks gladiaator ei võidelnud tavaliselt sagedamini kui kolm korda aastas. Gladiaator võis kuuluda ka rikkale üksikisikule, kes palkas tema väljaõpetamiseks lanista. Mitmel senaatoril ja keisril olid favoriidid. Gladiaatorid jaotati erinevateks võitlejatüüpideks ehk erialadeks - armatura'deks. Primitiivsem jaotus on jaotamine kerge- ja raskevõitlejateks. Tuntuimad armaturad: samniit - soomusrüüga raskegladiaator. Kasutas pikka kilpi, jalgade kaitseks suuri sääreturviseid. Peas oli sulgedega ehitud kiiver. Relvadeks olid tal piik ja mõõk. Hilisemal ajal moderniseeriti seda võitlejatüüpi ja seda asendas uus armatura - nimeks hoplomachus ehk cataphractus (soomusrüüsse riietatu) hoplomachus - oli samniitide nn järeltulija. Nad kandsid samuti sulgedega ehitud kiivrit, suurt nelinurkset kilpi, ühte (mitte kahte) sääreturvist mida kanti vasakul jalal. Tavaliselt võitles Traaklasega - kergegladiaatoriga. Secutor - tähendab ka tagaajajat. Kasutas umbes samasugust varustust kui hoplomachus Tal oli samuti vaid üks sääreturvis. Ta kandis väikest kiivrit ja suurt nelinurkset kilpi ehk scutumitning kasutas lisaks piigile ja mõõgale ka pistoda, millega purustas sobival hetkel tagaaetava vastase, retiaari, võrgu. gallica - gallialased ehk gallused. Need võitlejad olid paljad ja kandsid vaid mõõgarihma. Neil oli pikk habe ja paelaga kinnitatud pikad juuksed. See armatura läks moest ja kadus loovutades oma koha uuele versioonile: armatura mirmillo'le. mirmillo - See gladiaator ei olnud enam päris alasti nagu teme eelkäija gallus. Lisaks mõõgale oli tal väke kilp ja kiiver. Mirmillo seati tavaliselt võitlema retiaariga. retiaar - kergegladiaator, kelle varustuse hulka kuulusid võrk, kolmikhark ja pistoda. Ta võitles peaaegu alasti,ilma kiivrita, kandes vaid niudevööd (subligaculum). Kaitseks oli tal galerius ehk metallplaat mis kaitses tema paremat(või vasakukäelistel vasakut) õlga ja olenevalt mudelist ka kõri, kaela ning külge. Käsivarsi ja käelabasid katsid kindataolised kaitsed - manicad. provocator - sellest küllalt levinud armaturast on vähe teada. Neist gladiaatoritest on teada vaid see et nad kasutasid väikest kilpi nimega parma. veliit - olid varustatud raske odaga (hastaga), millega ründasid vastast kaugelt. traaklased - armatura tharex. Ainus gladiaatorieriala kes kasutasid kahte sääreturvist. Kaitseks oli väike kilp - parma - peas kadis traaklane harjaga kiivrit mille ees oli aukudega visiir, milline kaitses küll pead aga takistas samas vaatevälja. Traaklase mõõk - sica - oli hästi lühike, harilikult kõver ja hambulise teraga. andebata - raske soomusrüüga kaetud gladiaator. Tema kiivris ei olnud aga silmade kõrgusel ühtegi auku ja ta pidi võitlema pimesi andes vastasele lööke huupi. Cupelarius - raskegladiaator kes oli pealaest jalatallani soomustatud. Niikaua kui ta seisis püsti oli ta vastasele praktiliselt võitmatu. Kui aga juhtus kukkuma, siis oli ta võimetu oma raskes varustuses tõusma ja jäi täiesti kaitsetuks.

Kurjategijate puhul eeldati, et nad kas surevad aasta jooksul (ad gladium) või saavad kolme aasta pärast vabaks (ad ludum), kui neil on õnnestunud ellu jääda.

Kreeklased suhtusid nendesse veristesse vaatemängudesse põlastavalt, roomlased vaimustusega.

5. sajandil gladiaatorite võitlused kui paganlikud pidustused lõpetati ristiusu mõjul. (Keiser Valentinus 3-s keelas gladiaatorite võitlused aastal 438 maj). Muundununa elavad nad edasi härjavõitluses.

Kirjandus

• Anne Bernet. Gladiaatorid. Tallinn, Olion, 2004.