Gladiaator

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib Vana-Rooma võitlejatest; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Gladiaator (täpsustus).

Jean-Léon Gérôme "Pollice Verso" (1872)

Gladiaator (ladina keeles gladiator) oli Vana-Roomas elukutseline võitleja, kes pealtvaatajate meelelahutuseks võitles teiste gladiaatorite või metsloomadega, mõnikord elu ja surma peale.[1]

Sõna 'gladiaator' tuleb sõnast gladius, mis tähendas ladina keeles lühikest kaheteralist mõõka[1], mida kasutasid ka leegionärid.

Gladiaatorite relvadeks olid mõõk ja kilp, võrk ning kolmhark.[1]

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gladiaatorite võitlused said alguse etruskide tavast tuua surnute auks rituaalseid inimohvreid[1].

Esimesed gladiaatorite võitlused Roomas toimusid 264 eKr[1] Forum Boariumil Marcus ja Decimus Brutuse vahel nende isa matustel. Kui algselt peeti Roomas gladiaatorite võitlusi samuti rituaalsete toimingutena, siis üsna pea muutusid võitlused vaid publikule suunatud meeliköitvaiks etendusteks[1]. Vabariigi ajal kasutasid poliitikud gladiaatorite etendusi selleks, et teenida rahva poolehoidu[1].

Colosseumi sisevaade
Ludus Magnus

Gladiaatorite mängud (munus, mitmuses munera) toimusid amfiteatrites. Nende mängude tähtsust näitab asjaolu, et nendeks rajati väga suuri areene[1]. Suurim amfiteater oli Colosseum, mis mahutas 50 tuhat pealtvaatajat[2].

Gladiaatorite võitlused sisustasid päeva teise poole pärast võitlusi loomadega (venationes) ja avalikke hukkamisi (noxii). Hukati pigem neid, kes polnud nõus gladiaatoriks saama. Algselt korraldasid neid rikkad üksikisikud, sageli poliitikud, et pälvida publiku poolehoidu. Vaatemängu korraldajat nimetati editor, munerator või dominus ja teda austati magistraadi ametlike märkidega. Hiljem oli keisritel peaaegu täielik monopol metsloomade jahti, avalikke hukkamisi ja gladiaatorite võitlusi hõlmavate "mängude" (ludi circenses) etendamisel. Tavaliselt oli neil muusikaline saade.

Gladiaatorite võitluste tippaeg oli 1. sajand eKr kuni 2. sajand. 65 eKr korraldas Caesar oma ediiliks saamise tähistamiseks suurejoonelised vaatemängud 640 gladiaatori võitlustega. Caesar oleks tahtnud enamat, kuid Rooma senat, kes kartis äsjasele Spartacuse ülestõusule sarnast mässu gladiaatorite seas, ei andnud rohkemaks luba. Seni olid kõik gladiaatorite võitlused kuulunud matusetseremooniate juurde; Caesar laskis need mängud pühendada oma isale, kes oli surnud kakskümmend aastat varem, ja selle mõjul ei peetudki hiljem vajalikuks gladiaatorite võitlusi kellegi surmaga seostada.

Mõnedki keisrid püüdsid hiljem vastu võtta seadusi gladiaatorite arvu piiramiseks, aga mõju sellel ei olnud. Näiteks Traianus tähistas oma võite Daakias väidetavalt 10 000 gladiaatori ja 11 000 looma tapmisega amfiteatrites 123 päeva jooksul aastail 108 ja 109.

Ajaloolased Keith Hopkins ja Mary Beard hindasid Rooma riigis korraga tegutsenud amfiteatrite arvu 400-ni ja kokku hukkus neil aastas 8000 inimest (siia on juurde arvatud ka hukkamised ja õnnetusjuhtumid). See tähendab, et amfiteatris hukkus aastas keskmiselt 20 inimest, enamikus vähemgi.

Kreeklased suhtusid nendesse veristesse vaatemängudesse põlastavalt, roomlased vaimustusega.

5. sajandil lõpetati gladiaatorite võitlused kui paganlikud pidustused[1]. Kristlased olid gladiaatorite võitluste vastu ka sellepärast, et nägid neis inimeste ohverdamist, mis oli kristluses keelatud. Keiser Valentinianus III keelas gladiaatorite võitlused aastal 438. Nende võitlusi metsloomadega korraldati siiski edasi vähemalt 536. aastani. Muundununa elavad nad edasi härjavõitluses[1].

Gladiaatorite valik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Gladiaatoreid kujutav mosaiik Villa Gorghesest

Gladiaatorid valiti sunniviisiliselt sõjavangide, orjade, kurjategijate ja hiljem kristlaste seast[1]. Siiski eeldas gladiaatoriks saamine teatud füüsilisi ja psüühilisi omadusi ning soovi võitluses osaleda. Gladiaatorite võitlus oli etendus. Etenduse andjad eeldasid professionaalidelt kvaliteeti. See saavutati vabatahtlikega, isegi kui vabatahtlikkus oli tingitud elu hädadest. Statistika selles osas on küll ebakindel, kui aga usaldada leitud gladiaatorivõitluste programme, näib, et kolmandik gladiaatoritest olid vabad mehed, kes sõlmisid lanistaga lepingu, ning kaks kolmandikku orjad ja süüdimõistetud. Gladiaatoreid õpetati välja vastavates koolides (ludi gladiatorii)[1]. Üks suurimaid koole oli Ravennas. Roomas oli neli kooli, millest kõige suurema nimi oli Ludus Magnus. See oli Colosseumiga tunneli kaudu ühenduses.

Gladiaatorid kuulusid sageli rändtruppi (familia). Gladiaatorite väljaõpetajat nimetati lanistaks. See sõna pärineb etruski sõnast lani 'timukas'. Trupi omanik rentis gladiaatoreid neile, kes tahtsid mänge etendada. Üks gladiaator ei võidelnud tavaliselt sagedamini kui kolm korda aastas. Gladiaator võis kuuluda ka rikkale üksikisikule, kes palkas tema väljaõpetamiseks lanista. Mitmel senaatoril ja keisril olid favoriidid.

Kurjategijatest eeldati, et nad kas surevad aasta jooksul (ad gladium) või saavad kolme aasta pärast vabaks (ad ludum), kui neil on õnnestunud ellu jääda.

Võitlejatüübid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Secutor võitleb retiaariga.
Joogianumal on kujutatud stseeni, kus mirmillo võidab tharexi.

Gladiaatorid jaotati võitlejatüüpideks ehk erialadeks (armatura). Primitiivsem jaotus on jaotamine kerge- ja raskevõitlejateks.

Tuntuimad võitlejatüübid olid järgmised:

  • Samniit oli soomusrüüga raskegladiaator, kes kasutas pikka kilpi ja jalgade kaitseks suuri sääreturviseid. Peas oli tal sulgedega ehitud kiiver. Relvadeks olid tal piik ja mõõk. Hilisemal ajal moderniseeriti seda võitlejatüüpi ja seda asendas uus võitlejatüüp, mille nimeks oli hoplomachus ehk cataphractus ('soomusrüüsse riietatu').
  • Hoplomachus oli samniitide nn järeltulija. Ta kandis samuti sulgedega kiivrit, suurt nelinurkset kilpi ja üht (mitte kaht) sääreturvist, mida kanti vasakul jalal. Tavaliselt võitles ta Traaklasega – kergegladiaatoriga.
  • Secutor tähendab ka tagaajajat. Ta kasutas umbes samasugust varustust kui hoplomachus. Tal oli samuti vaid üks sääreturvis. Ta kandis väikest kiivrit ja suurt nelinurkset kilpi ehk scutumit ning kasutas lisaks piigile ja mõõgale ka pistoda, millega purustas sobival hetkel tagaaetava vastase, retiaari, võrgu.
  • Gallica – gallialased ehk gallused. Need võitlejad olid paljad ja kandsid vaid mõõgarihma. Neil oli pikk habe ja paelaga kinnitatud pikad juuksed. See võitlejatüüp läks moest ja loovutas oma koha uuele versioonile armatura mirmillole.
  • Mirmillo ei olnud enam päris alasti nagu tema eelkäija gallica. Lisaks mõõgale oli tal väike kilp ja kiiver. Mirmillo seati tavaliselt võitlema retiaariga.
  • Retiaar (retiarius) oli kergegladiaator, kelle varustuse hulka kuulusid võrk, kolmhark ja pistoda. Ta võitles peaaegu alasti, ilma kiivrita, kandes vaid niudevööd (subligaculum). Kaitseks oli tal galerius ehk metallplaat, mis kaitses tema paremat(või vasakukäelistel vasakut) õlga ning olenevalt mudelist ka kõri, kaela ja külge. Käsivarsi ja käelabasid katsid kindataolised kaitsmed – manica'd.
  • Provocator – sellest küllalt levinud võitlejatüübist on vähe teada. Neist on teada vaid see, et nad kasutasid väikest kilpi nimega parma.
  • Veliit oli varustatud raske odaga (hasta), millega ründas vastast kaugelt.
  • Tharex (armatura tharex) oli ainus võitlejatüüp, mis kasutas kaht sääreturvist. Kaitseks oli väike kilp parma, peas kandis traaklane harjaga kiivrit, mille ees oli aukudega visiir, See kiiver kaitses küll pead, aga takistas vaatevälja. Traaklase mõõk sica oli hästi lühike, harilikult kõver ja hambulise teraga.
  • Andebata oli raske soomusrüüga kaetud gladiaator. Tema kiivris ei olnud silmade kõrgusel ühtegi auku ja ta pidi võitlema pimesi, andes vastasele lööke huupi.
  • Cupelarius oli raskegladiaator, kes oli pealaest jalatallani soomustatud. Niikaua, kui ta püsti püsis, oli ta vastasele praktiliselt võitmatu. Kui aga juhtus kukkuma, oli ta võimetu oma raskes varustuses tõusma ja jäi täiesti kaitsetuks.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 Antiigileksikon, 1. kd., lk. 167
  2. Antiigileksikon, 1. kd., lk. 104