Kärnteni hertsogkond

Allikas: Vikipeedia


Kärnteni hertsogkond
Herzogtum Kärnten (de)
Vojvodina Koroška (sl)
9761335
Flag of Carinthia.svg
 
Kaernten shield CoA.svg
Lipp Vapp
AvI Provinz Innerösterreich.jpg
Kärnten (kollane) Sise-Austrias, u.1790
Valitsusvorm monarhia
Osa Saksa-Rooma riik
Pealinn Sankt Veit an der Glan (Šentvid ob Glini) aastani 1518, siis Klagenfurt (Celovec)
Religioon katoliiklus

Kärnteni hertsogkond (saksa Herzogtum Kärnten; sloveeni Vojvodina Koroška) oli hertsogkond Lõuna-Austrias ja Põhja-Sloveenias. See eraldati Baieri hertsogkonnast aastal 976 ja oli esimene uus keiserlik osariik algsete Saksa hõimuhertsogkondade kõrval.

Kärnten jäi Saksa-Rooma riigi osaks selle lõpetamiseni aastal 1806 ja Austria-Ungari kroonimaaks aastani 1918. Kärnteni rahvahääletusega oktoobris 1920 moodustas põhiosa hertsogkonnnast Austria Kärnteni liidumaa. Väike kaguosa (tänapäeva Sloveenia Kärnten) anti äsjaloodud Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriigile. Val Canale edelas koos Malborghetto Valbruna linnaga loovutati 1919. aasta Saint-Germaini rahuga Itaalia kuningriigile.

Karantaania ja keskaegsed dünastiad[muuda | redigeeri lähteteksti]

7. sajandil oli piirkond slaavlaste Karantaania vürstiriigi osa, mis langes umbes aastal 743 Baieri hertsogi Odilo võimu alla. Baieri hõimuhertsogkond liidendati Karolingide impeeriumisse, kui Karl Suur kukutas aastal 788 Odilo poja hertsog Tassilo III. 843. aasta Verduni lepingu kohaselt sai Kärntenist osa Ida-Frangi riigist kuningas Ludwig Sakslase võimu all. Aastatel 889 - 976 oli Kärnteni mark uuenenud Baieri hertsogkonnas, ometigi sai Luitpoldingi dünastiast kohalik krahv Berthold aastal 927 Saksa kuningalt Heinrich Linnupüüdjalt hertsogiõigused. Pärast Bertholdi saamist Baieri hertsogiks aastal 938 olid mõlemad territooriumid tema võimu all. Pärast tema surma aastal 948 ei saanud Luitpoldingid, kuigi kuningliku Saksi dünastia pärijad, oma valdusi säilitada, kui kuningas Otto I läänistas need koos Baieri maadega oma nooremale vennale Heinrich I-le.

Kärnteni hertsogkond koos Steiermargi, Kraini ja Istria markidega (sinine), umbes aastal 1000.

Hertsog Heinrichi poeg Heinrich II "Riiakas" mässas aastal 974 oma nõbu, keiser Otto II vastu, misjärel kaotas ta Baieri hertsogi koha Otto vennapoja, Švaabimaa hertsogi Otto I kasuks. Samal ajal asutas keiser Otto II kuuenda hertsogkonna lisaks algsetele hõimuhertsogkondadele, uue Kärnteni hertsogkonna. Ta andis territooriumid Luitpoldingitele, kui eraldas Kärnteni Baieri maadest ja määras aastal 976 hertsogiks endise hertsogi Bertholdi poja Heinrich III Noorema. Hertsogkond koosnes siis suurest territooriumist, sealhulgas Steiermargi (marchia Carantana), Kraini ja Istria margid, samuti Verona mark endisest Itaalia kuningriigist. Sellest hoolimata oli Heinrich III esimene ja ka viimane Luitpoldingist hertsog: kui ta otsustas ühineda ebaeduka Kolme Heinrichi sõjaga keiser Otto II vastu, kaotas ta kaks aastat hiljem Kärnteni ja tema järglaseks sai keisri vennapoeg Otto I, Saali dünastia võsu. Kuigi Heinrich III-l õnnestus aastal 985 veelkord saada hertsogitiitel, läks Kärnten pärast tema surma aastal 989 tagasi Baieri keiserlikule Saksi dünastiale.

Kärnten jäi siiski eraldi üksuseks ja aastal 1012 sai krahv Adalbero I, Steiermarki markkrahv umbes aastast 1000, keiser Heinrich II-lt hertsogkonna, kuigi Istria mark eraldati ja anti Weimari krahvile Poppole. Adalbero eemaldati ametist aastal 1035 pärast Saali keisri Konrad II ebasoosingusse langemist. Aastal 1039 päris Kärnteni keiser Heinrich III ise, kes eraldas järgmisel aastal Kraini margi ja andis selle samuti Istria markkrahvile Poppole. Aastal 1077 anti hertsogkond Liutoldile, taaskord Eppensteinide perekonna liikmele, mis aastal 1122 Liutoldi poja Heinrich III surmaga siiski hääbus. Pärast tema surma kahanes hertsogkond veelgi: suur osa Eppensteinide maadest, kus tänapäeval on Ülem-Steiermark, läks Steiermargi markkrahvile Ottokar II-le.

Ülejäänud Kärnten läks hertsog Heinrich III-lt tema ristipojale Heinrichile Spanheimide dünastiast, kes valitses aastast 1122 kuni oma varajase surmani järgmisel aastal kui Heinrich IV. Kõige silmapaistvamad Spanheimidest hertsogid olid Bernhard, esimene Kärnteni hertsog, keda tegelikult kirjeldati ja austati dokumentides kui "maa isand". Viimane Spanheimist hertsog oli Ulrich III; ta sõlmis pärimislepingu oma venna, Salzburgi peapiiskopi Philippiga, kes siiski ei suutnud seista vastu Böömi kuningale Otakar II-le. Vaatamata toetuse saamisele Saksa kuningalt Rudolfilt, kes võitis Otakar II-st 1278. aasta Marchfeldi lahingus, ei saanud Philipp kunagi tegelikku võimu. Hertsogkonna hõivas Rudolf; Philipp suri aastal 1279.

Habsburgid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rudolf andis Kärnteni pärast Roomlaste kuningaks valimist ja kuningas Otakar II võitmist krahv Meinhardile. Aastal 1335, pärast Heinrichi surma, viimase mehena selles liinis, andis keiser Ludwig Baierist Kärnteni ja Tirooli lõunaosa keiserliku läänina 2. mail 1335 Linzis Habsburgide perekonnale, kes valitsesid seda aastani 1918. Nagu teisedki Habsburgide monarhia osad, jäi Kärnten pikaks ajaks poolautonoomseks riigiks oma põhiseaduslike struktuuridega. Habsburgid jagasid oma territooriume perekonna sees kaks korda, vastavalt 1379. aasta Neubergi lepinguga ja taas aastal 1564. Iga kord sai Kärnteni hertsogkond Sise-Austria osaks ja seda valitseti koos külgnevate Steiermargi ja Kraini hertsogkondadega.

18. sajandi alguse Kärnteni kaart, mis näitab Salzburgi ja Bambergi lääne.

Keisrinna Maria Theresia ja tema poeg Joseph II püüdsid luua rohkem ühtsemat Habsburgide riiki ja aastal 1804 integreeriti Kärnten Austria keisririiki. Vastavalt 1809. aasta Schönbrunni rahule moodustasid Ülem-Kärnteni territooriumid ümber Villachi osa lühiealisest Napoleoni Illüüria Provintsidest; Kärnten kui tervik jäi Habsburgide Illüüria kuningriigi osaks kuni selle lõpetamiseni aastal 1849.

Aastal 1867 sai hertsogkonnast Austria-Ungari lääneosa, Tsisleitaania kroonimaa.

Tsisleitaania kroonimaa Kärnten Austria-Ungaris.

Sajandite jooksul laienes saksa keel, mis pakkus rohkem prestiiži, sloveeni keele arvel, kuid fakt, et 16. sajandil märkisid Kärnteni seisused veel, et Kärnten oli "Windischi ertshertsogkond", s.o. suveräänne Sloveeni vürstiriik, näitas, et Kärnteni rahvas oli teadlik oma iidsest ja saksa-eelsest päritolust.

Esimene maailmasõda ja Kärnteni rahvahääletus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kärnteni rahvahääletus

Esimese maailmasõja ajal koges Kärnten suhteliselt suuremat surmade arvu - 37 iga 1000 elaniku kohta. See oli kõrgem, kui enamikus teistes Austria-Ungari saksakeelsetes piirkondades (väljaarvatud Saksa Lõuna-Moraavia).

Pärast sõja lõppu ja Austria-Ungari lammutamist sätestas 1919. aasta Saint-Germaini rahu Kärnteni Val Canale, Tarvisiost kuni Pontebbani, ülemineku Itaaliale ning et sloveenikeelsed alad Meža orus, Drava org ümber Unterdrauburgi, mis hiljem nimetati Dravogradiks ümber, ja Jezersko ala loovutati uuele SHS-riigile. Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriik ei olnud endise hertsogkonna nende osadega siiski rahul ja okupeeris ka maa Karawankeni mäeahelikust põhjas, sealhulgas pealinna Klagenfurti. Antanti riigid otsustasid kaheastmelise referendumi kasuks, millest esimene aste, Kärnteni rahvahääletus Kärnteni saatuse määramiseks toimus 10. oktoobril 1920. Tulemus Austria kasuks ei muutnud Saint-Germaini rahuga otsustatud piire.

Klagenfurti Landhaus
Vürsti kivi (Knežji kamen)
Hertsogitool (Vojvodski prestol)

Endise hertsogkonna Austria osa moodustab täna Kärnteni liidumaa (saksa Land Kärnten), samas ala, mis loovutati Itaaliale kui osa "Venezia Giuliast", kuulub Friuli-Venezia Giulia autonoomsesse regiooni. Enamus alast, mis langes Jugoslaaviale (Sloveenia Kärnten), moodustab nüüd osa suuremast Koroška statistilisest regioonist Sloveenias.

Pindala ja rahvastik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pindala:

  • Kokku: 10 327 km²

Rahvastik (1910. aasta rahvaloendus):

  • Kokku (hinnang): 396 200

Keeleline koosseis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vastavalt viimasele Austria keiserlikule rahvaloendusele aastast 1910 koosnes Kärnteni hertsogkond järgmistest keelekogukondadest:

Kokku (hinnang): 396 200

  • Saksa: 304 287 (76,80%)
  • Sloveeni: 82 212 (20,75%)
  • Itaalia: 82 (0,02%)
  • Teised keeled või teadmata: 9619 (2,43%)

Austria rahvaloendus ei loendanud rahvusrühmi ega emakeelt, vaid "igapäevase suhtlemise keelt" (Umgangssprache).

Religioosne koosseis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kokku (hinnang): 396 200

Kärnteni hertsogid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Erinevad dünastiad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Luitpoldingid

Saali dünastia

Luitpoldingid

Saksi dünastia

Saali dünastia

  • Otto I (1002–1004), taas
  • Konrad I (1004–1011)

Eppensteinid

Saali dünastia

Vanem Welfide dünastia

  • Welf (1047–1055)

Ezzonid

Zähringid

Eppensteinid

Spanheimi dünastia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Erinevad dünastiad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Přemysliidid

Habsburgid

Görz-Tirool[muuda | redigeeri lähteteksti]

Habsburgid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leopoldi liin[muuda | redigeeri lähteteksti]

Habsburgide territooriumide taasühendamine aastal 1458[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sise-Austria Habsburgid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kärnten ühendati ülejäänud Habsburgide territooriumidega taas aastal 1619. Vaata Austria riigipeade loend

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]