Itaalia sõda (1536–1538)

Allikas: Vikipeedia
Itaalia sõda (1536–1538)
Osa Itaalia sõdadest (1494–1559)
Truce of Nice 1538.jpg
Nice'i rahu sõlmimine François I ja Karl V vahel, vahendaja Paulus III. Taddeo Zuccari maal.
Toimumisaeg 15361538
Toimumiskoht Itaalia, Prantsusmaa
Tulemus Nice rahu
Osalised
Pavillon royal de la France.svg Prantsusmaa,
Flag of the Ottoman Empire (1453-1517).svg Ottomani impeerium
Banner of the Holy Roman Emperor (after 1400).svg Saksa-Rooma riik,
Flag of Cross of Burgundy.svg Hispaania
Väejuhid või liidrid
Pavillon royal de la France.svg François I,
Flag of the Ottoman Empire (1453-1517).svg Hayreddin Barbarossa
Banner of the Holy Roman Emperor (after 1400).svg Karl V
Military symbol.svg
Itaalia sõjad

1536–1538 aasta Itaalia sõda ehk Karl V kolmas sõda François I vastu oli üks osa XVXVI sajandi Itaalia sõdadest. Sõjas olid vastamisi Karl V ning François I ja Ottomani impeerium.

Sõjategevus algas pärast viimase Milano hertsogi Francesco Maria Sforza surma 1535. aastal. Karl V, kelle poeg Felipe päris hertsogkonna, kuulutas Lombardia viivitamata Hispaania trooni valduseks. Vastuseks esitas François nõudluse Milano ja Savoia suhtes, tungis Itaaliasse, vallutas Torino, kuid ebaõnnestus Milano vallutamisel. Selle peale tungis Karl Provence’i, jõudis välja Aix-en-Provence’ini, ent tõmbus seejärel tagasi Hispaaniasse, selle asemel et rünnata tugevalt kindlustatud Avignoni. Pärimuse järgi olevat prantsuse väed jätnud üleküpsenud puuviljad meelega puudele, püüdes sedasi põhjustada Karli vägedele düsenteeriat.

Jean de La Forêt' diplomaatiliste jõupingutuste toel oli Prantsusmaal õnnestunud 1536. aastal kindlustada liitu Ottomani impeeriumiga. 1536. aasta lõpuks oli Prantsuse-Türgi laevastik paigutatud Marseille’ alla ja ähvardas Genovat. 1537. aastal korraldas Barbarossa ründeretki Itaalia rannikule ja võttis piiramisrõngasse Kérkyra saare, prantslastel polnud sellest aga suurt abi.

Olukorras, kus Karl V oli lahinguväljal edutu ning oli jäänud veel ka prantslaste ja Ottomanide haardesse, sõlmisid kuningad François I ja Karl V 1538. aasta 18. juunil viimaks "10-aastase" Nice'i rahu. Rahuga lõpetati sõda, jäeti Torino prantslastele, olulisi muudatusi Itaalia kaardil sellega ei kaasnenud. Nice'i rahu oli märkimisväärne selle poolest, et Karl ja François polnud nõus istuma koos ühes ja samas ruumis, selline oli nende vihavaen. Läbirääkimisi viis läbi paavst Paulus III, kes püüdis ruumist ruumi kõndides saavutada kokkulepet.

Nice'i rahule järgnes paavst Paulus III pealekäimisel 1538. aasta 14–15. juulil Aigues-Mortes'is asetleidnud kohtumine Francois I ja Karl V vahel (tuntakse ka Aigues-Mortes'i rahuna), kus pooled kinnitasid Nice'i rahuga saavutatud lepitust. Samas sõlmisid kaks katoliiklasest suverääni liidu protestantide vastu.

Rahu pidi küll kestma kümme aastat, tegelikkuses oli aga rahuaeg märksa lühem. Mõnest lepinguga võetud kohustusest lahtiöelnud Karl V (kes andis muuhulgas 1540. aastal Milano oma pojale, Felipele), päästis neli aastat hiljem, 1542. aastal, valla järjekordse Itaalia sõja.

Karl V jõupingutused Osmanite vastu ei kandnud vilja, 1538. aasta 28. septembri Preveza merelahingus sai ta laevastik lüüa Ottomanide laevastikult.