Gvelfid ja gibelliinid

Gvelfid ja gibelliinid (itaalia keeles guelfi e ghibellini) olid omavahel vaenujalal olevad poliitilised rühmitused Itaalia kesk- ja põhjaosas. Gvelfideks nimetati vastavalt paavsti ja gibelliinideks keisri toetajaid.

Paavsti ja Saksa-Rooma riigi vaheline võimuvõitlus algas 1057. aastal investituuritüliga, mille lõpetas 1122. aasta Wormsi konkordaat. Gvelfide ja gibelliinide vaheline võitlus haaras kogu Põhja- ja Kesk-Itaalia Itaalia ja sai sealsete tugevate linnade poliitilise elu teljeks. Gvelfid olid enamasti jõukad kaupmehesuguvõsad, samas kui gibelliinid olid reeglina aadlikest maaomanikud. Gvelfide linnade huvidele oli keiser tavaliselt suuremaks ohuks kui paavst; samas kui gibelliinide linnadele kujutasid keisrist suuremat ohtu paavstiriigi laienemispüüdlused.

Gvelfide ja gibelliinide vastasseis kestis Itaalias 15. sajandini.

Ajalugu

Konfliktide algus

Euroopa poliitiline kaart 12. sajandil. Pisipildil Welfide, Askania ja Hohenstaufenite dünastia valdused Põhja-Euroopas 1176. aastal

Guelfo (itaalia keeles, mitmuses Guelfi) on Welfide dünastia, kuhu kuulusid Baieri hertsogid (sealhulgas Welf II ja Heinrich Lõvi), nime itaaliakeelne kuju. Legendi järgi olevad Welfid kasutanud 1140. aastal toimunud Weinsbergi lahingu ajal oma nime sõjahüüuna. Samas lahingus olevat nende vastased Švaabimaa Hohenstaufenid (keda juhtis Konrad III) kasutanud oma hüüuna Waiblingeni lossi nime. Waiblingeni nimi, mida tollal võidi hääldada ja kirjutada pigem kui Wibellingen, sai itaalia keeles kujuks Ghibellino.

Hohenstaufenite valitsetud Saksa-Rooma riik, 1138–1254

Tõenäoliselt läksid need nimed Itaalias käibele keiser Friedrich I Barbarossa valitsemisajal. Kui keiser sooritas sõjaretki Itaaliasse, eesmärgiga Saksa-Rooma riigi keiserlikku võimu seal laiendada, said tema toetajad tuntuks kui gibelliinid (Ghibellini). Lombardia Liiga ja selle liitlased, kes kaitsesid Itaalia keskaegsete kogukondade iseseisvust keisri sissetungide vastu, said tuntuks kui gvelfid (Guelfi).

Seega olid gibelliinid keisri ja gvelfid paavsti toetajad. Üldjoontes tulid gvelfid pigem jõukatest kaupmeeste suguvõsadest ja gibelliinid olid enamjaolt need, kelle rikkused põhinesid põllumajanduslikel valdustel. Gvelfe toetavad linnad asusid pigem piirkondades, kus kohalike huvisid ähvardas rohkem keiser kui paavst ning gibelliinide linnad asusid seal, kus oli suuremaks ohuks kirikuriigi laienemine. Friedrich I tunnustas Lombardia Liigasse kuulunud linnade täielikku autonoomiat temanimelise süseräänsuse all alles pärast seda, kui Lombardia Liiga Friedrich I 1176. aasta Legnano lahingus alistas.

Selline jaotus tõi keskaegse Itaalia poliitikas kaasa oma dünaamika, mis püsis veel kaua pärast keisri ja paavsti vahelise otsese vastasseisu lõppugi. Kui läheduses asus mõni suurem gvelfe toetav linn, kippusid väiksemad linnad olema gibelliinide toetajad – aastal 1260 toimunud Montaperti lahingus võitlesid omavahel just gvelfide hulka kuuluv Firenze vabariik ja gibelliinide hulka kuuluv Siena vabariik. Ka Pisa linn säilitas kõigutamatult gibelliinliku positsiooni oma kõige raevukamate vastaste, gvelfide hulka kuuluvate Genova vabariigi ja Firenze vastu. Seega võis ühe või teise osapoole poolehoid olla motiveeritud ka kohalikest või regionaalsetest poliitilistest põhjustest. Linnades erinesid toetused gvelfidele või gibelliinidele nii gilditi kui ka linnaosade (itaalia keeles rione) kaupa ning pärast seesmisi muudatusi võis linn kerge vaevaga poolt vahetada. Veelgi enam, juhtus ka seda, et traditsiooniliselt gibelliine toetavad linnad moodustasid liidu Kirikuriigiga, samal ajal kui gvelfide hulka kuuluvaid linnu võis paavst kirikuvande alla panemisega karistada.

Terminit gvelfid ja gibelliinid enne 1250. aastat väga ei kasutatud ning kui seda tehtigi, siis vaid Toscanas, kus see traditsioon alguse oli saanud. Mõnedes piirkondades eelistati selliseid väljendeid nagu "kiriku pooldajad" ja "keisririigi toetajad".

13.–14. sajand

Bologna gvelfide ja gibelliinide fraktsioonide vaheline sõjaline konflikt 14. sajandist. Joonistus Lucca'st pärit Giovanni Sercambi teosest "Croniche"

13. sajandi alguses konkureerisid Hohenstaufenite dünastiasse kuulunud Švaabi Philipp ja tema väimees, Welfide dünastia liige Otto IV, mõlemad keisritroonile. Kuna Philipp oli Friedrich I sugulane, toetasid teda gibelliinid; gvelfid toetasid Welfide suguvõssa kuulunud Ottot.

Philippi pärija Friedrich II oli nii Otto IV kui paavsti vaenlane ning Friedrich II valitsemisajal muutus gvelfide side paavstiga tugevamaks ja gibelliinidest said omakorda kindlad keisririigi (eriti Friedrichi) toetajad. Friedrich II võttis Kuuenda ristisõja ajal sarnase gvelfide-gibelliinide jaotuse kasutusele ka Levandi aladel asunud ristisõdijate riikides.

Pärast Friedrich II surma 1250. aastal toetas gibelliine Saksa ja Sitsiilia kuningas Konrad IV ja seejärel Sitsiilia kuningas Manfred. Gvelfe toetas aga Anjou hertsog Charles. 1260. aastal toimunud Montaperti lahingus suutsid Siena vabariigi gibelliinid tähelepanuväärsel moel alistada Firenze gvelfid.

Pärast seda, kui Charles lasi 1268. aastal hukata Hohenstaufenite dünastia viimase esindaja Konradini, hakkasid terminid gvelfid ja gibelliinid rohkem seostuma üksikute perekondade ja linnadega, mitte enam keisririigi ja paavstivõimu vahelise võimuvõitlusega. Sel ajajärgul oli Itaalia gibelliinide tugipunktiks Romagna piirkonnas asuv Forlì. Kuigi Forlì kuulus tegelikult Kirikuriigi valduste hulka, jäi linn lojaalseks gibelliinidele: osaliselt seetõttu, et nii loodeti säilitada oma iseseisvus. Sajandite jooksul püüdis paavstivõim korduvalt uuesti Forlì üle kontrolli saavutada, tehes seda vahel vägivalla ja vahel ahvatluste abil.

Kuigi gvelfide ja gibelliinide omavahelised mässud ja võimuvõitlus leidsid aset ka paljudes teistes Põhja-Itaalia linnades, oli nende omavaheline võitlus eriti olulisel kohal Firenzes. Peaasjalikult võitlesid need kaks poolt nüüd kas Saksa mõjutuste (gvelfide puhul) või paavsti võimu (gibelliinide puhul) vastu. Nii Firenzes kui mujal kuulusid gvelfide hulka tavaliselt kaupmehed ja kodanikud ning gibelliinide leeris olid pigem aadlikud. Mõlemad osapooled võtsid vastavalt kuuluvusele omaks ka erilised kombed – sule kandmine kübara teatud küljel ja puuvilja erilisel viisil lõikamine.

Pärast seda, kui gvelfid olid viimaks gibelliinid 1289. aastal Campaldinos ja Capronas alistanud, hakkasid nad isekeskis rivaalitsema. Aastaks 1300 olid Firenze gvelfid jagunenud mustadeks ja valgeteks gvelfideks. Mustad jätkasid paavsti toetamist ning valged olid paavsti mõjuvõimu, eriti paavst Bonifatius VIII mõjuvõimu, vastu. Valgete gvelfide toetajate hulka kuulus ka Dante Alighieri, kes pagendati Firenzest pärast seda, kui mustad gvelfid linna aastal 1302 enda kontrolli alla võtsid. See, kumb gvelfide fraktsioon linnas parajasti võimul oli, mõjutas ka neid, kes ei olnud kummagi poolega seotud või kellel ei olnud sidemeid ei gvelfide ega gibelliinidega. Kui Saksa-Rooma keiser Heinrich VII aastal 1310 Itaaliat külastas, äratasid mõlema osapoole toetajad temas vastikust ning aastal 1334 ähvardas paavst Benedictus XII ükskõik kumma nime kasutajad kirikust välja heita.

Aastal 1325 võitlesid Bologna (gvelfid) ja Modena (gibelliinid) linnriigid puidust ämbri pärast, mille Modena sõdurid olid varastanud. See tõi kaasa nn "Tammepuust ämbri sõja", mille osana võideldi ka kuulus Zappolino lahing. Modena võit nii selles lahingus kui ka kogu sõjas pani aluse gibelliinide uuele edule.

Hilisem ajalugu

Milanos tegid gvelfid ja gibelliinid küll omavahel ka koostööd, rajades aastal 1447 Ambrosiuse vabariigi, kuid järgmised aastad möödusid siiski pingeliste vaidluste tähe all. Pärast algset gibelliinide juhtimist haarasid Milanos võimu gvelfid. Gvelfide valitsus muutus järjest autokraatsemaks, tuues kaasa Giorgio Lampugnino ja Teodoro Bossi juhitud gibelliinide vandenõu. See kukkus aga läbi ja aastal 1449 paljud gibelliinid tapeti. Ülejäänud põgenesid Milanost, sealhulgas prominentne gibelliin Vitaliano Borromeo, kes leidis pelgupaiga Arona maakonnas. Avalik arvamus pöördus seejärel gvelfide vastu ja järgmistel valimistel olid võidukad gibelliinid. Viimaste edu ei kestnud aga kaua – pärast gvelfide juhtide Giovanni Appiani ja Giovanni Ossona vangistamist kõrvaldati nad peagi ametist. Pärast seda, kui Francesco Sforza 1450. aastal Milano senati poolt hertsogiks määrati, taastati paljude põgenenud silmapaistvate gibelliinide, sealhulgas Filippo Borromeo ja Luisino Bossi positsioonid.

Itaalia sõdade alguses 15. sajandil toetasid gvelfid Itaaliasse tunginud Prantsusmaa kuningat Charles Kaheksandat. Gibelliinid toetasid samas Saksa-Rooma keisrit Maximilian Esimest. Gvelfide ja gibelliinide nimede kasutamine jätkus seni kuni keiser Karl V aastal 1529 Itaalias tugeva võimu kehtestas.

Aastatel 1494–1559 toimunud Itaalia sõdade ajal muutus poliitiline maastik niivõrd, et endine gvelfide ja gibelliinide vaheline jaotus muutus iganenuks. See ilmneb ka aastal 1605 ametisse määratud paavsti Paulus V vapist – esimese paavstina oli tema vapil kujutatud ka gibelliinide sümboliks olnud kotkast.

Tähtsamate Itaalia linnade kuuluvus

Peamised gibelliinide linnad	Peamised gvelfide linnad	Muutuva kuuluvusega linnad
Arezzo Como Fabriano Foligno Forlì Grosseto Mantua Modena Pavia Pisa Pistoia Spoleto Terni Urbino	Alessandria Ancona Aquila Bologna Brescia Crema Cremona Faenza Firenze Lecco Milano Orvieto Perugia	Asti Bergamo Ferrara Genova Gubbio Lodi Lucca Padua Parma Piacenza Prato Siena Treviso Verona Vicenza

Heraldika

12. ja 13. sajandil kasutasid gibelliine toetavate linnade armeed tavaliselt Saksa-Rooma riigi sõjalippu: valget risti punasel põhjal. Gvelfide armeed aga kasutasid tavaliselt vastupidist kombinatsiooni: punane rist valgel taustal. Need kaks skeemi on Põhja-Itaalia linnade heraldikas laialt levinud ja näitavad sel viisil seda, millise jõu poole linn minevikus kaldus. Traditsioonilised gibelliinide linnad Pavia, Novara, Como, Treviso ja Asti kasutavad jätkuvalt gibelliinide risti. Gvelfide risti võib leida Milano, Vercelli, Alessandria, Padova, Reggio ja Bologna linnade vappidelt.

Mõned isikud ja perekonnad näitasid oma eelistusi ka oma vappidel, lisades sinna sobiva ülemise osa. Gvelfid kasutasid Anjou vapi (capo d'Angio) ülemist osa (vt kollane fleurs-de-lys sinisel taustal, millel mainitud punane heraldiline "märgis") ning gibelliinid keisri vapi (capo dell'impero) oma, millel oli must Saksa keiserlik kotkas kuldsel taustal.

Perekonnad näitasid kuuluvust ka paleede, tornide või kindluste arhitektuuri kaudu – gibelliinide ehitistel olid pääsukese saba kujulised sakmed ning gvelfide ehitiste sakmed olid nelinurksed.

• 
  Gibelliinide (keiserlikku) heraldikat kasutav Itaalia perekonna vapp
• 
  Reggiost pärit perekond Roberti vapp, millel ülaosast leiab gvelfide Anjou stiilis riba
• 
  Gibelliinide pääsusabakujulised sakmed Montecchi perekonnale kuulunud Casa di Romeo majas Verona linnas

Gvelfid ja gibelliinid kultuuris

Gvelfide ja gibelliinide vahelistest võitlusest on kirjutanud paljud kirjandusajaloo olulisemad autorid. Neid mainitakse muuhulgas Dante Alighieri "Jumaliku komöödia" "Põrgu" osas ja Giovanni Boccaccio teoses "Dekameron" bibg neist on ainest saanud ka Mary Shelley, Ezra Pound ja Carlo Levi.

Kahe osapoole võitlusest on valminud ka filme. 1950. aasta filmis "Leek ja nool" ("The Flame and the Arrow") mängis peaosa Burt Lancaster ning filmi tegevus toimus gvelfide ja gibelliinide aegses 12. sajandi Lombardias.

Eesti autoritest on gvelfide ja gibelliinide vastasseisu kujutatud Karl Ristikivi romaanis "Põlev lipp".

Välislingid

• History Of Florence And Of The Affairs Of Italy From The Earliest Times To The Death Of Lorenzo The Magnificent. Machiavelli, Niccolò. 1532. Vaadatud 06.05.2010.
• World of Dante. Mahukas koduleht Dante "Jumaliku komöödia" kohta (sh selle tekst itaalia ja inglise keeles).