Hispaania ajalugu

Allikas: Vikipeedia
Hispaania 21. sajandil

Hispaania ajalugu, ülevaade Hispaania ala ja Hispaania ajaloost.

Eelajalugu ja eel-Rooma rahvad Pürenee poolsaarel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaasaja inimese eellased, kromanjoonlased, hakkasid Ibeeria poolsaarele saabuma Püreneedest umbes 35 000 aastat tagasi. Tuntuimad mälestised ja kunstiteosed sellest perioodist on kuulsad maalingud Põhja-Hispaanias, Kantaabrias, Altamira koobastes. Need loodi ilmselt 15 000 eKr.

Poolsaare ajaloolised asukad olid ibeerlased ja keldid, neist esimesed ida- ja teised läänerannikul. Keskplatool segunedes said neist keltibeerid.

Varaseim linnakultuur usutakse olevat poolmüütiline lõunapoolne linn Tartessos (enne 1100 eKr). Umbes perioodil 500 eKr–300 eKr asutasid meresõitjatest foiniiklased ja kreeklased hulga kolooniaid Vahemere rannikul. Kiirelt aga võtsid Puunia sõdade käigus jõupositsiooni Vahemerel üle kartaagolased – kuni roomlased nad purustasid ja positsiooni üle võtsid.

Rooma riik 395. aastal

Rooma impeerium ja germaanlaste sissetung[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teise Puunia sõja ajal allutas laienev Rooma Impeerium endale Vahemere rannikul olevad Kartaago kaubanduskolooniad. See toimus umbes 210–205 e Kr. Nii sattus pea kogu Pürenee poolsaar rohkem kui 500 aastaks roomlaste kontrolli alla. Pürenee poolsaart sidus Rooma seadus, keel ja Rooma teed. Kohalikud juhid sulandati roomlaste hulka, kuid põhiosa keltidest ja ibeerlastest säilitas oma rahvuse..

Roomlased arendasid juba olemasolevaid linnu, näiteks Lissaboni (Olissipo), Tarragona (Tarraco) ja asutasid Zaragoza (Caesaraugusta), Mérida (Augusta Emerita) ja Valencia (Valentia). Rooma eestkoste all arenes poolsaare majandus. Hispaania toimis rooma turu jaoks kui viljaait: sadamad eksportisid kulda, villa, oliiviõli, veini. Põllumajanduslik toodang kasvas hüppeliselt, kui võeti kasutusele niisutussüsteemid, millest osa on kasutusel siiani. Hispaanias on sündinud keisrid Traianus, Hadrianus, Marcus Aurelius ja Theodosius I ning filosoof Lucius Anneus Seneca. 1. sajandil tutvustati Hispaaniale kristlust ning linnades sai see populaarseks juba 2. sajandil. Enamik Hispaania tänapäevastest keeltest, usunditest ja seaduste alustest on pärit sellest perioodist.

Esimesesd Hispaaniat vallutanud barbarid saabusid 5. sajandil, samal ajal kui Rooma Impeerium kokku kukkus. Hispaaniasse jõudsid üle Püreneede goodid, visigoodid, svaabid, alanid, asdingid ja vandaalid. Romaniseerunud visigoodid saabusid Hispaaniasse 415. aastal ja Visigoodi kuningriik haaras enda alla kogu Pürenee poolsaare. Ka kõikjal levinud hobuseraua kujuline kaar on pärit visigoodi arhitektuurist.

6. sajandi riigid ja rahvaste asualad Euroopas
Next.svg Pikemalt artiklis Läänegoodid, Läänegootide kuningriik
Omaijaadide kalifaadi territooorium ca 750. aastal, Kalifaadi koosseisu kuulus ka Ibeeria poolsaarel Al-Ándalus, mille pealinn oli Córdoba

Islami ülemvõim[muuda | redigeeri lähteteksti]

8. sajandil vallutasid lühikese aja jooksul (711718) peaaegu kogu Pürenee poolsaare peamiselt berberi moslemid (maurid), kes tulid Põhja-Aafrikast. Need vallutused moodustasid osa Islami Omaijaadide impeeriumi laienemisest. Vaid kolmel väikesel maapiirkonnal (Astuuria, Navarra ja Aragón) Põhja-Hispaanias õnnestus oma vabadus säilitada.

Islami ülemvõimu all tunnistati juute ja kristlasi kui “raamatuinimesi”. Nad võisid küll vabalt praktiseerida oma usku, ent siiski neid diskrimineeriti mõneti. Pöördumine islamisse toimus stabiilselt kasvavas tempos, alates aristokraatidest, kellele see lihtsalt pakkus võimalust põgeneda “dhimmi” – mitte moslem – olemise piirangutest ja alandustest. Arvatakse, et 11. sajandiks olid Al-Ándalusis moslemid ülekaalus.

Moslemi kogukond Hispaanias oli väga mitmekülgne ja ohustatud pidevaist sotsiaalsetest pingetest. Põhja-Aafrikast pärit berberid olid kokku pannud suure enamuse armeest ja neil tekkis kokkupõrge Lähis-Idast Ibeeriasse tulnud juhtivate araabia hõimudega. Aja jooksul tekkisid suured mauri asulad – eriti Guadalquiviri jõe orus, Valencia rannikuplatool ja hiljem ka Granada mägisel alal.

Córdobat, islamistliku Hispaania pealinna, peeti keskaegse Euroopa rikkaimaks ja vaimselt arenenuimaks linnaks. Vahemere majandus ja kultuur õitses. Moslemid tõid sisse rikka intellektuaalse traditsiooni Lähis-Idast ja Põhja-Aafrikast. Moslemi ja juudi õpetlased mängisid väga suurt rolli klassikalise kreeka keele taaselustamises ja selle õpetamise alustamises Lääne-Euroopas. Hispaania romaniseeritud kultuurid toimisid koos moslemi ja juudi kultuuriga väga erinevatel viisidel, andes Hispaaniale äratuntava, iseloomuliku kultuuri. Linnadest väljaspool jäi maaomandus põhiliselt puutumata, kuna moslemist juhid võõrandasid maad vaid väga harva. Seevastu tõid nad hoopis sisse uusi tehnoloogiaid ja uusi kasvatuskultuure, mis viisid märkimisväärse tõusuni põllumajanduses.

Hispaania, aastal 1190

Siiski, 11. sajandiks olid moslemite maavaldused jagunenud hispaania kuningriikide vahel, mis küll sisult allusid moslemitele. Kui saabusid Põhja-Aafrikast juhtivad jõud Almoraviidi ja Almohaadi armeede näol, taastati ühtsus moslemi maavaldustes, seekord juhituna rangemast, vähem tolerantsest islamist. Kuid islami aeg Ibeeria poolsaarel oli lihtsalt möödas, ning kuigi alguses oli mõningast edu Põhja-Hispaania vallutamisel, ei suutnud moslemite väed vastu panna kristlike piirkondade sõjajõududele.

Islami võimu langus ja taasühinemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Termin rekonkista (hispaania reconquista, 'tagasivallutus') on kasutusel, et kirjeldada sajandite pikkust Hispaania kristlike kuningriikide laienemist Pürenee poolsaarel. Rekonkista alguseks peetakse aastat 722, mil loodi Astuuria kuningriik, kõigest 11 aastat pärast mauride sissetungi. Juba 739. aastal aeti moslemi väed välja Galiciast, kus asus keskaegse kristluse üks pühamaid kohti – Santiago de Compostela. See, et Al-Ándalus ülejäänud Hispaaniast taifa (moslemi maaüksus Hispaanias) kuningriiki irdus, aitas kaasa kristlike kuningriikide laienemisele.

778. aastal läks Frangi riigi kuningas Karl Suur esimesele sõjaretkele mauride vastu, kuid pidi leppima Zaragoza lühiajalise piiramise ning seejärel taandumisega. Seejuures sattusid osad tema vägedest baskide rünnakute alla, milles hukkus ka Bretagne markkrahv Roland. Selle sündmuse põhjal loodi hiljem "Rolandi laul". Hiljemgi jätkas Karl Suur katseid võita moslemitelt tagasi Püreneed, kuid lõppkokkuvõttes pidi ta leppima vaid Barcelona krahvkonna vallutamisega.

Kui 1085. aastal vallutati tagasi Toledo, oli peaaegu kogu põhjapoolsem osa Hispaaniast tagasi vallutatud. Peale moslemite taganemist ja väljarännet Hispaaniast 12. sajandil, langesid 13. sajandil sellised suured mauri kindlused, nagu Cordoba 1236 ja Sevilla 1248. Mauridele jäi vaid Granada. 13. sajandil laiendas Aragóni kuningriik oma piire üle Vahemere Sitsiiliani.

Hispaania 15. sajandil

1469. aastal ühendati Kastiilia ja Aragóni kuningriigid Isabel I ja Fernando II abieluga. 1492. aastal vallutas ühendatud kuningriik Granada, viimase Ibeeria poolsaare mauride kantsi, 781 aastat islami võimu all olnud linna. Aasta 1492 märkis ära ka Christoph Kolumbuse jõudmise Uude Maailma. Seda ekspeditsiooni, milles osales 3 laeva – Pinto, Nina ja Santa Maria, rahastas Isabel I. Samal aastal aeti Hispaaniast välja ka suur hulk juute – oli alanud Hispaania Inkvisitsioon.

Renessanssiaegsete monarhidena tsentraliseerisid Isabel ja Fernando kuningavõimu kohaliku aadli arvelt. Selle tsentraliseeritud võimu kohta hakati kasutama sõna España, mis märkis tollal kahte riiki – Kastiiliat ja Aragóni. Nende laiaulatuslike poliitiliste, õigus- ja sõjaväereformide tulemusel sai Hispaaniast suur jõud Euroopas.

Tõus maailmajõuna: renessansist 19. sajandini[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tänapäeva Hispaaniale ja Hispaania Impeeriumile pani alguse Aragoni, Kastiilia, Leóni ja Navarra kuningriikide ühendamine. Hispaaniast sai väga mõjuvõimas riik Euroopas, see positsioon kestis terve 16. ja 17. sajandi esimesel poolel. Seda soodustasid muidugi koloniaalvaldustest tulenevad rikkused. Oma tippu jõudis Hispaania kahe esimese Hispaaniat valitseva Habsburgi ajal (Carlos I 1516–1556 ja Felipe II 1556–1598). Sellesse perioodi jäävad Itaalia sõjad, Madalmaade ülestõus, sõjaväelised aktsioonid Osmanite riigi vastu, Inglise-Hispaania sõjad ja sõda Prantsusmaaga.

Hispaania Habsburgide valitsusajal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Habsburgid

Habsburgide dünastiast Carlos I (1500–1558), kes oli Aragóni ja Kastiilia (hilisema Hispaania) kuningas 1516–1556, Karl V nime all Saksa-Rooma riigi valitseja 15191556, keiser alates 1530. aastast, Saksa kuningas 1519–1531, Itaalia ja Napoli kuningas (Carlo IV), Burgundia hertsog (Charles II) (1506–1555) ja Austria ertshertsog, Austria valitseja aastatel 1519–1521, ajal jõudis Habsburgide dünastia oma võimsuse tipule. Tema võimu alla kuulusid ka Hispaaniale asumaad Lõuna-Ameerikas.

Itaalia sõjad (1494–1559)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Itaalia sõjad

Itaalia sõdades, milles osalesid ajavahemikus 1494 kuni 1559, milles osales enamik Itaalia linnriike, paavstiriik, enamik Lääne–Euroopa suurriike (Prantsusmaa kuningriik, Hispaania kuningriik, Püha Rooma riik ja Šotimaa kuningriik ning ka Ottomani impeerium). leidis sõjategevus aset peamiselt Apenniini poolsaarel, aga ka Madalmaades, Prantsusmaal, Inglismaal, Vahemeres ja mujal. Sõja poliitiliseks tulemiks oli Hispaania ülemvõimu kindlustumine suuremal osal poolsaarest, maa poliitilise killustatuse kinnistamine ja Itaalia riikide kõrvaletõrjumine Euroopa rahvusvaheliste suhete ääremaale.

Hispaania koloniaalimpeerium[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Hispaania koloniaalimpeerium

Hispaania impeerium laius pea kogu Lõuna- ja Kesk-Ameerikas, Mehhikos, Põhja-Ameerika keskosas, Filipiinidel, Ida-Aasias, Ibeeria poolsaarel (kaasaarvatud Portugal alates 1580. aastast), Lõuna-Itaalias, Sitsiilia, samuti ka osad tänapäeva Saksamaast, Belgiast, Luksemburgist ja Madalmaadest. See oli esimene impeerium, mille kohta öeldi, et "Päike ei lähe seal kunagi looja"[1]. See oli avastuste aeg, tehti julgeid uurimisretki merel ja maal, avati uusi kaubateid üle ookeanide, oli vallutuste ja Euroopa kolonialismi aeg. Koos hinnaliste metallide, vürtside, luksuskaupade ja põllundustaimede saabumisega, tõid Hispaania uurijad ja muudki, tagasi teadmisi, mis muutsid Euroopa arusaamist maailmast.

Konkistadoorid - Adelantadod (hispaania keeles adelantado "esmaavastaja") suunati kuninga poolt Hispaania valdustest välja maade uurimiseks ja vallutamiseks. Esimesed adelantadod oli Christoph Kolumbuse sugulased – vend Bartolomeo ja poeg Diego. Bimini saare adelantadoks oli Juan Ponce de León, lõunamerede – Vasco Núñez de Balboa, Maluku saarteFernão de Magalhães, PeruuFrancisco Pizarro y González, TšiiliDiego de Almagro, Põhja-AmeerikaHernando de Soto, Florida poolsaarePedro Menéndez de Avilés, FilipiinideMiguel López de Legazpi. Konkistadoorid vallutasid alasi Kesk-Ameerika ja Lõuna-Ameerika piirkonnas. Hispaania ekspeditsioonid maiade aladele toimusid aastatel 1517 Francisco Hernández de Córdoba juhtimisel, 1518 Juan de Grijalva juhtimisel ja 1519 Hernán Cortési juhtimisel. Aastatel 1528 kuni 1540 püüdis Francisco Montejo mitmel korral Yucatáni vallutada, kuid luhtus. Euroopast kaasa toodud haiguste levimine, Campeche ja Champotoni pärismaalastest sõdalaste massiline värbamine ning Xiu maiade ja Cocomi valitsejate vaheline vaen pööras olukorra lõpuks Francisco de Montejo Juuniori kasuks ja tõi kaasa Chichén Itzá langemise aastal 1570. Aastal 1542 alistus talle ka Yucatáni poolsaare lääneosa. Francisco Pizarro (umber 1475–1541) vallutas inkade impeeriumi.

Madalmaade ülestõus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Euroopa poliitiline kaart 1560. aastal
Next.svg Pikemalt artiklis Madalmaade ülestõus, Madalmaad

1556. aastal läksid Madalmaad Hispaania kuninga ja Burgundia hertsogiks saanud katoliku usku Felipe II võimu alla. 1555. aastatest oli aga levinud Madalamaades reformatsiooni tulemusel kalvinism ning Põhja-Madalmaades toimusid rahvarahutused, mida toetasid ka Hispaania ülemvõimuga rahulolematud aadlikud, kellest juhtivat osa etendasid Oranje Willem, krahv Egmont ja krahv Hoorn. Madalmaade ülestõusu tulemusel eraldus Madalmaade põhjaosa lõunaosast ning 1581. aastal kuulutati välja Hollandi Vabariigi iseseisvus. Kaheksakümneaastast sõja (15681648) tulemusel saavutas Holland iseseisvuse. Lõplikult kuulutati Holland iseseisvaks, Kolmekümneaastane sõja lõpetanud Vestfaali rahuga.

1581. aastal liideti aga Portugali kuningriik Hispaaniaga, Portugal taasiseseisvus 1640. aastal eraldumisega Hispaaniast.

Hispaania-Inglise sõjad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Inglise-Hispaania sõda

Osana 16. sajandi ja 17. sajandil Euroopas toimunud vastasseisust protestantide ja katoliiklaste vahel pidasid katoliiklik Hispaania ja protestantlik Inglismaa kuningriik sõdu: Inglise-Hispaania sõda (1585–1604), Inglise-Hispaania sõda (1625–1630), osana Kolmekümneaastaseste sõjast ja Inglise-Hispaania sõda (1654–1660).

Hispaania Kuldne Ajastu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hispaanias kutsutakse seda aega Hispaania Kuldseks Ajastuks ja seda intellektuaalset liikumist Salamanca Kooliks.

Aeglane “Hispaania allakäik” algas 17. sajandil, ning selles olid kaasatud ka poliitilised, sotsiaalsed ja majanduslikud asjaolud, kuid põhjustajaks oli pidev pinge sõjaväelistes püüete näol – seda kogu Euroopas. Hispaania sõjavägi oli üldiselt edukas laialipaisatud Habsburgide impeeriumi kaitsmisel, kuid see ettevõte viis lõpuks Hispaania kolmekümneaastase sõja ajal pankrotti. 1640. aastaks, mil Hispaania jõud olid Euroopas laiali, kaotas Hispaania Portugali ja selle koloniaalvaldused.

Euroopa kaart, aastal 1700

Hispaania pärilussõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

18 sajandi esimesi aastaid täitsid vaidlused päriluse üle. 1701–1714 oli Hispaania pärilussõda, laiaulatuslik rahvusvaheline konflikt segunenud kodusõjajaga; sõda läks Hispaaniale lõpuks maksma Euroopa maavaldused ja positsiooni Euroopa juhtiva jõuna, kuid säilisid ülemere valdused. Selle sõja ajal sai troonile uus dünastia – Prantsuse Bourbonid – ning kuulutati välja ka tõeline Hispaania Kuningriik, kui esimene Bourbonist kuningas, Hispaania Felipe V, trooniti 1707 ja ühendati Kastiilia ja Aragon. See tähendas ka paljude piirkondlike privileegide tühistamist.

18. sajand nägi järkjärgulist paranemist ja kasvavat jõukust. Uus Bourboni monarhia võttis eeskuju Prantsusmaalt – moderniseeris majandust ja haldust. Sajandi lõpu poole hakkas kaubandus lõpuks tugevalt kasvama. Ja tänu sellele, et Hispaania saatis brittidele abivägesid, kui Briti kolooniad Ameerika Iseseisvussõja ajal mässasid, sai Hispaania tagasi oma rahvusvahelise positsiooni.

Napoleoni valitsus ja selle tagajärjed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hispaania sõlmis 1795 rahu Prantsusmaaga ja viimast toetades kuulutas sõja Suurbritanniale ja Portugalile. Hispaania kohutav majanduslik olukord – ja ka muud faktorid – sundisid Hispaania kuningat troonist loobuma, ja seda Napoleon I-e venna, Joseph Bonaparte' i kasuks.

Võõrasse monarhi suhtuti põlgusega. 2. mail 1808 tõusis Madridi rahvas üles prantsuse sõjaväe vastu – seda tuntakse Hispaania Iseseisvussõja nime all, britid nimetavad seda Poolsaare sõjaks. Napoleon oli sunnitud isiklikult sekkuma, lüües hispaania vägesid ja anglo-portugali vägesid. Siiski, järgnevad sõjalised aktsioonid Hispaania geriljade poolt ja Wellingtoni hertsogi Arthur Wellesley anglo-portugali armee kombineeritud Napoleoni kohutava läbikukkumisega sissetungil Venemaale, kihutati 1814 Prantsuse sõjavägi Hispaaniast välja ja troonile naasis kuningas Ferdinand VII.

Prantsuse invasioon oli Hispaania majandusele hävitav ja jättis endast maha sügavalt lõhenenud riigi, mis oli väga aldis poliitilisele ebastabiilsusele enam kui sajandi jooksul. Võimutülid 19. sajandi alguses viisid kõikide Hispaania Ladina-Ameerika kolooniate kaotamiseni, erandeiks vaid Kuuba ja Puerto Rico.

Hispaania-Ameerika sõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

19. sajandi lõpus kaotas Hispaania kõik endised kolooniad viimseni, kaasaarvatud Kuuba, Puerto Rico, Filipiinid ja Guami USA-le pärast Hispaania-Ameerika sõda 1898. 1899 müüs Hispaania ülejäänud Vaikse ookeani maadest Saksamaale.

1898. aasta katastroof, nagu Hispaania-Ameerika sõda tuntuks sai, andis hispaania kultuurielule tugeva tõukejõu (Generación de 1898), milles oli palju kriitilist eneseuurimist.


20. sajand[muuda | redigeeri lähteteksti]

Primo de Rivera diktatuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kindral Miguel Primo de Rivera ja Hispaania kuningas Alfonso XIII

20. sajand algas suure majanduskriisi ja sellele järgneva ebastabiilsusega. Tänu erapooletusele Esimeses maailmasõjas järgnes ajavahemik, mil valitses kaubanduslik õitseng. Järgnevad valitsuskriisid, ebaõnnestunud Rifi sõda, mis teravnes Maroko hõimude vastasseisu tõttu Hispaania protektoraadile, rahva rahutus ja sõjaväe rahulolematus olid põhjused, mis viisid kindral Primo de Rivera riigipöördeni 13. septembril 1923. aastal. Kehtestati sõjaväeline diktatuur, mis kiideti heaks suure osa sotsiaalsete jõudude ja kuningas Alfonso XIII poolt.

Diktatuuri ajal kaotatakse vabadused ja õigused. Raske majanduslik olukord ja vabariiklike parteide kasv muudavad olukorra üha vastuvõetamatumaks. Aastal 1930 esitas Primo de Rivera kuningale lahkumisavalduse ja suundus pärast seda Pariisi, kus ta veidi hiljem suri. Tema asemel asus ametisse kindral Dámaso Berenguer ja üsna pea pärast teda admiral Aznar. Seda perioodi hakati nimetama Dictablanda’ks (pehme diktatuur hispaania keeles).

II Vabariik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Otsustanud leida lahendus poliitilisele olukorrale ja luua põhiseadus, toetas kuningas 1931. aasta 12. aprilli kohalike valimiste toimumist. Valimistel saavutasid riigi suuremates linnades ja provintsikeskustes vaieldamatu võidu vabariiklaste-sotsialistlikud kandidaadid, kuigi nõunikud olid suuremas osas rojalistid. Esines organiseeritud meeleavaldusi, mis nõudsid vabariigi asutamist ning mis viisid kuninga lahkumiseni riigist. Pärast kuninga loobumist oma kohustustest, kuulutati 14. aprillil välja Teine Vabariik.

Vabariigi ajal suurenes poliitiline ja sotsiaalne rahutus, mida iseloomustas vasak-ja parempoolse poliitika esindajate äärmuslikuks muutumine. Mõõdukust pooldavaid liidreid boikoteeriti ning iga partei üritas Hispaaniat enda standardite järgi muuta. Esimeste aastate jooksul oli võimul vabariiklaste ja sotsialistide koalitsioon, 1933. aasta valimistel võitsid parempoolsed parteid ja 1936. aastal vasakpoolsed. Alates aastast 1936 levis vägivallalaine, millega kaasnes kirikute põletamine, José Sanjurjo poolt algatatud monarhia taastamise pooldajate ülestõus, 1934. aasta revolutsioon ning arvukad poliitiliste liidrite atendaadid. Teisest küljest on II Vabariigi aeg Hispaania ajaloos periood, mille ajal viidi täide reforme, et riiki moderniseerida (demokraatlik põhiseadus, põllumajandusreform, sõjaväe ümberstruktureerimine, esimesed erinevate piirkondade autonoomsust puudutavad määrused jm) ja laiendati kodanike õigusi, näiteks anti ka naistele valimisõigus.

Riigipööre ja Franco diktatuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Diktaator Francisco Franco

17.-18. juulil 1936. aastal algatasid Hispaania Aafrika kolooniate garnisonid vabariigi vastu ülestõusu, mis õnnestus vaid osaliselt. Hispaania jagunes kaheks tsooniks: üks, milles oli teoreetiliselt võimul vabariiklik valitsus, ning teine, mida kontrollisid ülestõusnud, kes alustasid ka kodusõda, mille tulemusena kindral Francisco Francost sai Hispaania riigipea. Monarhiat pooldavad mässajad saavutasid võidu 1939. aasta esimesel aprillil. Sellise tulemuseni viis suuresti Hitleri Saksamaa ja Mussolini Itaalia sõjaline toetus, mis oli palju kindlam, kui Nõukogude Liidu ja Mehhiko poolt vabariiklastele osutatud abi; samuti aitasid kaasa vabariigi pooldajate erinevate fraktsioonide omavahelised vastuolud.

Kindral Franco võit tähendas totalitaarse režiimi algust. Kaotajatele kehtestatud repressioonid sundisid tuhandeid hispaanlasi pagulusse ning paljud mõisteti surma või saadeti sunnitöölaagritesse. Kuigi Franco võttis Teises maailmasõjas neutraalse hoiaku, põhjustas ta teljeriike varjamatult toetades Hispaania majandusliku ja poliitilise isoleerituse. Vaatamata külma sõja ajal kehtestatud piirangutele Ameerika Ühendriikide ning Nõukogude Liidu ja nende liitlaste vahel, muutus frankistlik režiim läänemaailmale siiski vastuvõetavaks, hiljem ka tunnustatuks, lõpetades nii isolatsiooni. Allkirjastati lepped, et lubada Hispaania-Ameerika ühiste sõjaväebaaside rajamist Hispaaniasse. 1956. aastal sai iseseisvaks Maroko, mis oli varem olnud Hispaania ja Prantsusmaa protektoraat, ning käivitati riigi majandusliku stabiliseerimise plaan. 1969. aastal nimetas Franco oma järeltulijaks prints Juan Carlose, kes oli Alfonso XIII (Hispaania kuningas kuni aastani 1931, kuigi aastatel 1923 – 1930 valitses riiki kindral Primo de Rivera ning kuningas valitses vaid nimeliselt) pojapoeg. Kuigi Franco diktatuuri ajal suruti maha iga poliitiline opositsioon, toimus samal ajal märkimisväärne majanduslik ja tööstuslik areng.

Demokraatia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Juan Carlos I 2007. aastal

Diktaator suri 20. novembril 1975. aastal ning Juan Carlos kuulutati kuningaks kaks päeva hiljem nimega Juan Carlos I. Nende sündmustega algas üleminekuperiood, mis lõppes parlamentaarse monarhia rajamisega 1978. aastal pärast seda, kui kuninga isa, Juan de Borbón, loobus oma õigustest troonile. Esimeste demokraatlike valimiste järel sai peaministriks Adolfo Suárez tsentristlik-parempoolsest ühendusest Demokraatlik Keskpartei ehk UCD. Ta viis lõpule tähtsad poliitilised reformid ja alustas läbirääkimisi Euroopa Majandusühendusse astumiseks. 1981. aastal läks Adolfo Suárez erru.

Sellel ajajärgul korraldas baskide terrorirühmitus ETA mitmeid atentaate, mis olid suunatud eriti sõjaväelaste ja kaitsejõudude vastu, aga toimus ka kindla sihtmärgita rünnakuid. 23. veebruaril toimus Adolfo Suáreze järglase, Leopoldo Calvo-Sotelo (UCD) ametisse nimetamise hääletus, mille ajal leidis aset riigipöörde katse (tuntud ka kui F-23 kuupäeva järgi), mille eestvedajateks olid juhtivad sõjaväelased. Kongressi võttis oma kontrolli alla kolonelleitnant Tejero. Kuningas Juan Carlos astus põhiseadusliku korra säilimise eest välja ning riigipööre nurjati juba samal päeval. 1981. aastal allkirjastati Brüsselis ühinemisprotokoll NATOga, mis pani aluse liiduga integreerumisele, mis viidi lõpule 1982. aastal UCD valitsuse ajal.

Järgmistel, 1982. aasta-valimistel võidutses Hispaania Sotsialistlik Töölispartei (PSOE), mille juht Felipe Gonzáles sai peaministriks. Võimule jäädi kolmeks järgmiseks valitsemisajaks. Aastal 1986 ühines Hispaania Euroopa Majandusühendusega, Euroopa Liidu eelkäijaga, ning samal aastal toimus referendum, kus rahvaga arutleti NATOsse jäämise küsimust. Aastal 1992 ilmus Hispaania hiilgavalt rahvusvahelisele areenile, näidates end tugeva ja kaasaegse riigina nii Barcelona olümpiamängude korraldamisega, Madriidi Euroopa kultuuripealinnaks nimetamise ning Sevillas toimunud ülemaailmse näitusega EXPO 92, samuti olles Euroopa kultuuripealinn.

Sel perioodil viidi ellu põhjalik majanduse ja ühiskonna moderniseerimine, mida iseloomustasid tööstuse ümberkorraldamine ja hilisfrankistliku majandusmudeli asendamine palju liberaalsemaga, (mis viis hiljem kolme tähtsa üldstreigini), mõtlemise ja kaasaegsete väärtuste levik Hispaania ühiskonnas, piirkondade autonoomsus, sõjaväe muutmine ning tohutu infrastruktuuri areng, näiteks maanteevõrgustiku laienemine. Sellegipoolest oli töötus kõrgel tasemel ning lõpuks tekkis majanduslik seisak, olukord, mis ei hakanud paranema enne 1999. aastat, mil töötuse tase langes 23%-lt 15%-le. Samuti toodi aastal 1994 avalikkuse ette Hispaania terrorismirühmitus GAL.

1996. aasta valimised andsid võidu Rahvaparteile (Partido Popular), mille juhiks oli José Maria Aznar, mis jäi võimule kaheks valitsusajaks, saades 2000. aasta üldvalimistel absoluutse häälteenamuse.

21. sajand[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sajandi alguse konfliktid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Samasooliste abielude seadustamine võeti vastu paljude inimeste rõõmuhõisetega

XXI sajand algas 11. septembril 2001. aastal toimunud terrorirünnakute tagajärgedega, mis tõid endaga kaasa Hispaania osalemise kahes konfliktis: Afganistani ja Iraagi sõjas. See viimane konflikt ja 11. märtsil 2004. aastal Madridis toimunud terrorirünnaku mõju, kus suri 191 inimest, põhjustasid valitsuse ja Hispaania avaliku arvamuse kaugenemise.[2] Kõik see kulmineerus uue valitsuse valimisega, mille võitis Hispaania Sotsialistlik Töölispartei (PSOE) pärast 14. märtsil 2004. aastal toimunud üldvalimisi.

Euro muutus ametlikuks maksevahendiks 1. jaanuaril 2002. aastal, vahetades välja peseeta. Kodanikud hakkasid seda kasutama igapäevaelus, vaatamata protestidele varjatud hinnatõusu vastu, mille see rahaühiku vahetus kaasa tõi.[3] 1994. ja 2007. aasta vahel toimus Hispaania majanduses märkimisväärne kasv, mis tugines peamiselt ehitussektorile, ja mida hakkasid ohustama 2008. aasta majanduskriisi globaalsed tagajärjed.[4]

20. sajandi lõpus saabus Hispaaniasse suur hulk immigrante Ladina-Ameerika riikidest nagu Ecuador, Colombia, Argentiina, Boliivia, Peruu ja Dominikaani Vabariik, samuti ka erinevatest Aafrika, Aasia ja Euroopa piirkondadest. Tugev ja pidevalt laienevat tüüpi majanduskasv, mida riik on näidanud 1993. aastast alates, on nõudnud suurt tööjõu hulka. Nagu kuulutas välja Hispaania Panga direktor 2007. aasta veebruaris, võiks Hispaania asetseda seitsmendal kohal maailma suurima majandusega riikide seas.[5]

Terrorirünnakud ja poliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

11.märtsi terrorirünnaku ohvrite mälestuseks püstitatud monument, Alcalá de Henares
Zaragoza EXPO näitus

Pärast 11. märtsi terrorirünnakuid Madridis võitis PSOE 14. märtsil 2004 toimunud valimised ja José Luis Rodríguez Zapaterost sai viies demokraatlik peaminister.

Pärast Zapatero peaministriks saamist toodi Hispaania väed Iraagist välja . Sellega kaasnes märkimisväärne diplomaatiliste suhete jahenemine Ameerika Ühendriikidega. Allkirjastati Euroopa konstitutsioon ja viidi läbi referendum, mille tulemusena kiitsid Hispaania kodanikud lepingu heaks. Teiste sotsiaalreformide seas, mida sotsialistid valimiste eel lubasid, kiideti heaks ka samasooliste abielud.[6]

22. märtsil 2006 kuulutas terroriorganisatsioon ETA teistkordselt välja relvarahu, mida rikuti sama aasta 30. detsembril, kui Madridi Barajase lennujaama vastavatud 4. terminali paigutati autopomm. Atentaat nõudis kaks inimelu.[7]

9. märtsil 2008 korraldatud valimised tõid võidu taas PSOE-le ja uuendasid José Luis Rodríguez Zapatero valitsust. Sotsialistid võitsid valimised 169 kohaga (5 kohta rohkem kui 2004. aasta valimistel) vastukaaluks Rahvapartei (Partido Popular) 154 kohale (6 kohta rohkem kui 2004. aasta valimistel).

Välja arvatud CiU (Convergència i Unió[8], Kataloonia kahe rahvusmeelse partei liit), kes hoidis jätkuvalt 10-t saadikukohta, tabas rahvusmeelseid parteisid märkimisväärne allakäik. Ühendatud Vasakpartei (Izquierda Unida[9]) mis võitis vaid 2 kohta, kaotas Saadikute Kongressis(Congreso de los Diputados [10]) häälteosaluse. 2008. aasta valimistel kindlustus ja tugevnes kaheparteisüsteem. [11] Samal aastal peeti Zaragozas EXPO näitust, mille peateemaks oli vesi ja sellega seostuv jätkusuutlik areng.

Erakorralised valimised[muuda | redigeeri lähteteksti]

2011. aastal 20. novembril toimusid erakorralised valimised, mille põhjusteks olid muuhulgas alates 2007. aastast lääne majandust mõjutav sügav kriis ning Zapatero valitsuse vasturääkiv toimimine selles vallas, lisaks veel rahva rahulolematus, välisturgude surve Hispaania siseturule ja 21% töötuse määr. [12] Kui Rahvapartei oli mõned kuud varem võitnud ka kohalike omavalitsuste valimised, [13] siis Sotsialistliku Töölispartei puhul tabas erakonda demokraatiale üleminemisest alates suurim läbikukkumine (nad said ainult 110 saadikukohta ja 48 senaatorikohta), kuigi oli esitatud Alfredo Pérez Rubalcaba kandidatuur, kes oli töötanud nii Zapatero valitsuse asepeaministri kui siseministrina.[14]

Rahvapartei eesotsas Mariano Rajoy’ga teenis häälteenamuse nii saadikute kongressis (186 saadikut) kui ka senatis (136 senaatorit), mis omakorda tähendas suurimat valimisedu partei ajaloos.[15] 2012. aastal on Vitoria Euroopa Roheline Pealinn[16] ning 2016.aastal saab San Sebastiánist Euroopa kultuuripealinn.[17]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "The empire on which the sun never sets" (ingliskeelse vikipeedia artikkel)
  2. Jorge A. Rodríguez (18 de octubre de 2004) 11-M: La mayor masacre desde la Guerra CivilEl País. 20 de julio de 2011.
  3. Javier González (27.12.2011).Los García mintieron: el euro subió los precios un 31% y los sueldos un 13%El Mundo.es.. 29 de diciembre de 2011.
  4. Diario El País (España) (Junio de 2011).«España despierta del sueño de la riqueza»El País.com. 20 de julio de 2011.
  5. Pérez, Claudi (2007). «España es ya la séptima economía mundial, según el Banco de España»Barcelona: EL PAÍS. 1 de febrero de 2007.
  6. J.G. Ibañez (18.10.2004). «Talante dialogante y retirada de Irak» (en español). El País.com. Consultado el 20 de julio de 2011. «Segunda página».
  7. MARÍA JOSÉ LLERENA (30.12.2006). «ETA reaparece con una bomba en la T4 de Barajas; hay dos desaparecidos». El Mundo.es. Consultado el 1 de enero de 2012.
  8. «Convergència i Unió».Wikipedia, la enciclopedia libre. 20. märts 2012.
  9. «Izquierda Unida». Wikipedia, la enciclopedia libre. 20.märts 2012.
  10. «Congreso de los Diputados». Wikipedia, la enciclopedia libre. 20.märts 2012.
  11. «Zapatero repite victoria con más fuerza»El País. 2008.
  12. ALEJANDRO BOLAÑOS (29 de Abril de 2011)«El paro alcanza un nuevo máximo con 4,9 millones de personas».El País.com. 29 de diciembre 2011.
  13. Álvaro Carvajal (22.05.2011).«El PP arrolla al PSOE en las urnas». El Mundo.es. 1 de enero 2012.
  14. Álvaro Carvajal (20.11.2011)«Rubalcaba urge elegir nuevo secretario general "lo antes posible"». El Mundo.es. 27 de diciembre 2011.
  15. José manuel Romero (20.11.2011). «Rajoy supera hasta la marca de Aznar». El País.com. 27 de diciembre de 2011.
  16. «Vitoria-Gasteiz, European Green Capital 2016»
  17. «San Sebastián será capital europea de la cultura»