Evangeelne luterlik kirik Eestis

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Evangeelne kirik Eestis)

Evangeelne luterlik kirik Eestis on artikkel evangeelse luterliku kiriku ajaloost praeguse Eesti alal. Tänapäeval Eestis tegutsevast kirikust vaata artiklist Eesti Evangeelne Luterlik Kirik.

Usupuhastuse ehk reformatsiooni tulemusena moodustunud usutunnistused jaotasid läänekristliku Euroopa neljaks suuremaks osaks: rooma-katoliiklikuks, luterlikuks, kalvinistlikuks ja anglikaani kirikuruumiks. Luterlik kirik kujunes Eesti suurimaks konfessiooniks pärast reformatsiooni jõudmist maale 16. sajandi 20. aastatel ja luterlikud kogudused tekkisid Eestis reformatsiooni käigus Eesti katoliiklikest kogudustest aastatel 15231532. Luterlik ruum hõlmas varauusajal osa Saksa aladest, samuti Taani, Norra, Rootsi, Soome ja Kuramaa, lõplikult ka alates Rootsi võimu kehtestamisest ka Eesti- ja Liivimaa.

Reformatsiooni käigus tekkinud eestikeelse usuõpetuse vajadustest lähtudes koostati esimesed eestikeelsed luterlikud katekismused: Tallinna Niguliste kiriku õpetaja Simon Wanradti ja Tallinna Püha Vaimu kiriku õpetaja Johann Koelli tõlgitud eestikeelne Wanradti ja Koelli katekismus 1535. aastal ja Tartu Jaani koguduse kaplani Franz Witte tõlgitud Lutheri katekismus, mis trükiti Lübeckis kas 1553. või 1554. aastal.

Rootsi impeeriumi Läänemereäärsed dominioonid 17. sajandil

Rootsi territoriaalkirik[muuda | muuda lähteteksti]

Rooma-katoliku kiriku ülemvõim Eestimaal lõppes Rootsi ülemvõimuga 1561. aastal Tallinna katoliikliku piiskopkonna likvideerimisega. Luterluse ainumonopol oli Rootsis kinnitatud Uppsalas aga juba 16. veebruaril 1593. aastal ja seda positsiooni tugevdati 1595. aastal 21. oktoobri otsustega, milles keelati igasugune luterlusest kõrvalekaldumine.

1627. aastal nimetas kuningas Gustav II Adolfi poolt Eestimaale kohalikku kirikuelu reformima saadetud Västeråsi piiskop Johannes Rudbeckius Eestimaal ametisse praostid:

Saaremaa ja Muhumaa olid Liivi sõja ajal läinud Taani kuningriigi koosseisu, mille osaks jäid nad kuni 1645. aastani, Brömsebro rahuni.

Poola-Rootsi sõdade (1600–1611, 1626–1629, Altmargi vaherahu) tulemusel läksid ka Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti Rootsi võimu alla. Juba 23. augustil 1622 andis Gustav II Adolf välja määruse, mille alusel sai Liivimaal superintendendiks ja inspektoriks kirikute ja pastorite üle dr Hermann Samson.

1629. aastal asutati Põhja-Eestis Eesti Evangeeliumi Luteriusu Konsistoorium[1]. 1638. aastal nimetati Eestimaa piiskopiks Joachim Jhering

Lõuna-Eestis ja Liivimaal asutati 1633. aastal Liivimaa Evangeeliumi Luteriusu Konsistoorium, mille ülesanneteks olid Rootsi kuningriigi dominioonide hulka kuulunud Eesti- ja Liivimaa kiriku- ja usuelu korraldamine, kirikute ehitamise ja nende regulaarsete sissetulekute tagamine, vaimulike ja kooliõpetajate ametiülesannete täitmise ja elukommete järele valvamine, abielurikkumiste, koguduste ja vaimulike omavaheliste lahkhelide ja tüliküsimuste lahendamine. Konsistooriumi presidendiks määrati superintendent.

Liivimaa vaimulikkonna ja aadli haridusetaseme tõstmiseks Liivimaal asutas kuningas Gustav II Adolf 1632. aastal Tartu ülikooli, kus oli neli teaduskonda: teoloogiateaduskond, meditsiiniteaduskond, filosoofiateaduskond ja õigusteaduskond.

1636. aastal loodi Liivimaal superintendent Hermann Samsoni eestvõttel samuti kuus praostkonda: Eesti aladel Narva praostkond, Pärnu praostkond ja Tartu praostkond ning kolm praostkonda Põhja-Läti aladel: Riia, Koknese ja Cēsise. Pärast Rootsi võitu Poola üle Rootsi-Poola sõjas ei olnud luteri kiriku vaenlaseks enam katoliku kirik ja selle struktuurid, kuid ometi jätkas kirik kogu Rootsi aja võitlust nn katoliikliku ebausuga. Selle nn teise reformatsiooni ajal võideldi maarahva rahvausundiliste elementidega (17. sajandil toimus Eesti- ja Liivimaal ligikaudu 170 nõiaprotsessi, mille käigus hukati vähemalt 44 inimest) ning libahundiprotsesse: 1615. aastal Tallinna protsess; 1617 – Kiviloo protsess; 1618, teine Tallinna protsess; 1623, Keila Merimõisa protsess; 1628, Undla protsess; 1636, Kurna protsess; 1640, Pada protsess; 1650, Pühalepa protsess; 1651, Idavere protsess; 1691/1692 – Roosna-Alliku protsess ja 1695 – Nabala protsess[2][3], [4].

Next.svg Pikemalt artiklis Rootsi aeg.

1641. aastal loodi ka seni Rootsi Ingeris Narva praostkond ning määrati ametisse ka Narva ja Ingeri superintendent.

Rootsi võimu ajal oli luterlus riigikiriku staatuses ja Rootsi kuninga Karl XI poolt 30. novembril 1692. aastal Eestimaa piiskopkonna jaoks välja antud Rootsi 1686. aasta kirikuseaduse täienduse tagajärjel muutus Eestimaa territoriaalkirik Rootsi territoriaalkiriku üheks piiskopkonnaks ja sellega liideti ka Tallinna territoriaalkirik[5]. Rootsi Örebro eeskirjadega keelati kirikuteenistusse võtta neid vaimulikke, kes ei olnud õppinud Uppsala ülikoolis. Et kindlustada Rootsi poliitilist ja eriti selle riigiluterlikku kohalolu Liivimaal ning piirata Rootsi riigialamate välismaiseid ülikooliõpinguid, asutati 1632. aastal ülikool ka Tartus, millele anti kõik Uppsala ülikooli privileegid.

1650. aastal jagati Harjumaa kaheks praostkonnaks:

1686. aasta kirikuseadus kinnitas piiskopi/ülemsuperintendendi õigust praoste ametisse nimetada, kuid kohalikud kirikuõpetajad võisid esitada endale enam meeldivaid kandidaate. Praostid pidid igal aastal külastama praostkonna kogudusi, kogunema kahel korral aastas korraldatavale piiskoplikule sinodile, et arutada kirikuprobleeme, eksamineerida õpetajakandidaate ja ordineerida neid ametisse.

1686. aasta kirikuseaduse kehtestamisega tekkis lisaks Eestimaa piiskopkonnale neli uut superintendentkonda — Liivimaa, Riia, Saaremaa ja Ingerimaa. Seadus jõustus Eesti-, Liivi- ja Saaremaal koos kohalike muudatustega 1690. aastate esimesel poolel.

Venemaa keisririigis[muuda | muuda lähteteksti]

Põhjasõja tulemusena liideti Eesti- ja Liivimaa Venemaa koosseisu ja sellest alates nimetas Eestimaal praostid ametisse Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Konsistoorium, samuti pandi Saaremaal ametisse 1731. aastal Saaremaa superintendent, kes allus praosti õigustes Eestimaa piiskopile.

1772. aastal moodustati Virumaa idaosast Alutaguse praostkond, kuhu kuulusid Jõhvi, Lüganuse, Viru-Nigula ja Vaivara kihelkond.

18. sajandi viimasel veerandil, pärast asehalduskorra kehtestamist 1784–1796) moodustati eraldi praostkonnad Eesti- (Põhja-Eestis igas kreisis (5)) ja Liivimaa kubermangus:

Põhja-Liivimaal nimetati Pärnu 2. praostkond ümber Viljandi praostkonnaks ja Tartu 2. praostkond Võru praostkonnaks.

1797. aastal taastati asehalduskorra-eelse halduskord ja ka endine praostkondade süsteem.

1804. aastal jagati Põhja-Liivimaal asuvate praostkondade piirid ümber, sh taastati Viljandi ja Võru praostkond.

  • Võru praostkonda kuulusid lõunaeestimurdelised kihelkonnad: Antsla, Hargla, Kambja, Kanepi, Karula, Nõo, Otepää, Puhja, Põlva, Rannu, Rõngu, Rõuge, Räpina, Sangaste, Vastseliina, Võnnu ja Võru;
  • Tartu praostkonda kuulusid: Kodavere, Kursi, Laiuse, Maarja-Magdaleena, Palamuse, Torma-Lohusuu ja Äksi kihelkond.
  • Pärnu praostkonda kuulusid: Audru, Halliste ja Karksi, Mihkli, Pärnu-Jaagupi, Saarde, Tori, Tõstamaa ja Vändra kihelkond.
  • Viljandi praostkonda kuulusid Helme, Kolga-Jaani, Paistu, Pilistvere, Põltsamaa, Suure-Jaani, Tarvastu ja Viljandi kihelkond.

Venemaa Evangeeliumi Luteriusu Kirik[muuda | muuda lähteteksti]

1832. aasta 28. detsembril võeti Venemaa keisri Uus evangeelse luteri kiriku seadus, millega kõik varasemad luterlikku kirikukorraldust reguleerinud seadused ja korraldused kuulutati kehtetuks ja millega Peterburis asutatri Venemaa Evangeeliumi Luteriusu Kiriku Peakonsistoorium, millele allutati kõik Läänemere kubermangude, Soome ja Venemaa luterlikud konsistooriumid ja kogudused. Eesti-ala on jaotatud nelja evangeelse konsistooriumi vahel: Eesti-, Liivi- ja Saaremaa ning Tallinna linn. Konsistooriumi juhtis ilmalik eesistuja, kelle määras keiser. Konsistooriumi abipresidendiks määrati kubermangu kõrgeim vaimulik kindralsuperintendent. Ka uue seaduse järgi säilis patronaadiõigus kirikuõpetaja valimistel. Kiriku majanduselu korraldas uue seaduse kohaselt ülemkirikueestseisus. Seda institutsiooni juhtis ülemkirikueestseisja. Vene aja lõpul oli Eestis 78 patronaadikogudust ja 36 kogudust, kus kirikuõpetaja valis kirikukonvent. Neid oli Eestimaa kubermangus 4 ja Liivimaa kubermangu Eesti-alal ja Saaremaal 3. Koos kirikuseadusega võeti kasutusele kõikidele kohustuslik jumalateenistuse ja kiriklike talitluste käsiraamat – agenda. Kõik varasemad luterlikku kirikukorraldust reguleerinud seadused ja korraldused kuulutati kehtetuks. Luterlik kirik riigikiriku staatust ei saanud, jäädes vaid sallitavaks kirikuks vene õigeusu kiriku kõrval. Seaduse põhjal loodi koguduste juurde haldusorganina kirikukonvendid, mille pädevusse kuulusid kiriku majandusasjad. Konvendi moodustasid kinnisvara omavad koguduseliikmed, sellel osales ka pastor (hääleõiguseta) ja vajadusel kirikuvöörmündrid.

Next.svg Pikemalt artiklis VELK Eestimaa konsistooriumiringkond., VELK Tallinna konsistooriumiringkond, VELK Saaremaa konsistooriumiringkond, VELK Liivimaa konsistooriumipiirkond

19. sajandi alguses oli toimunud eestlaste massilisem usuvahetusliikumine, mille käigus oli 1840. aastate lõpuks Venemaa õigeusu kirikuga liitunud ligikaudu 65 680 eestlast.

Kuni 19. sajandini olid nii linna- kui ka maakoguduste luteri vaimulikud ja kirikuarvestus valdavalt saksakeelsed, Eesti teoloogid hakkasid teenistusi pidama maakoguduste kantslites ja jutluseraamatutes alles 19. sajandi lõpul. 1910. aasta alguseks oli Eesti- ja Liivimaal ametis vähemalt 83 eesti rahvusest preestrit, kuid eestlastest pastoreid vaid 46. Kuni 20. sajandi alguseni oli luterlus meie maal kolonialistliku loomuga, sest sarnaselt misjonimaadega puudus siin eestlaste omakeelne vaimulikkond.

Enne Eesti kiriku iseseisvumist olid praeguse Eesti territooriumil järgmised praostkonnad:

Vaba rahvakirik[muuda | muuda lähteteksti]

1917. aastal toimunud luterliku kiriku I kirikukongress määratles luterliku kiriku “vaba rahvakirikuna”.

1935. aastal olid Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirikus (E.E.L.K.) järgmised praostkonnad: Tallinna, Rootsi, Saksa, Ida-Harju, Järva, Lääne-Harju, Viru, Narva-Alutaguse, Tartu, Valga, Viljandi, Võru, Lääne, Pärnu, Saaremaa, Saarte-Lääne, lisaks veel kaks eraldiseisvat kogudust: Toomkogudus ja Tartu Ülikooli kogudus.

1940. aastal Eesti okupeerimisel Nõukogude vägede poolt võttis kiriku juhtimise enesele Johan Kõpp, kes valiti piiskopiks H. B. Rahamäe asemele. Eesti annekteerimisel NSV Liidu koosseisu hakkas ka Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirikus kehtima Nõukogude Liidu seadusandlus ja ametlik ideoloogia – võitlev ateism. Kiriku vara natsionaliseeriti, liikmemaksu kogumine keelustati. Kiriku ainsaks majanduslikuks sissetulekuallikaks jäi vabatahtlik annetus. Koolides lõpetati usuõpetuse tunnid, samuti peatati usuteaduskonna töö Tartu Ülikoolis. Usulise kirjanduse väljaandmine keelustati, vaimulikud raamatukogud määrati hävitamisele. Samuti keelati laste- ja noortetöö ning katkestati sise- ja välismisjon – sh suhted väliskirikutega. Mitmed õpetajad jt kirikutegelased arreteeriti või mobiliseeriti Punaarmeesse.

1944. aasta sügisel, mil Nõukogude väed okupeerisid taas Eesti, lõhenes luterlik kirik olude sunnil kaheks: kodu- ja pagulaskirikuks. Võõrvägede haardest pääsenud piiskop Johan Kõpp sai kaasa kõik volitused E.E.L.K. järjepidevuse jätkamiseks võõrsil. Ühes temaga lahkus kodumaalt 70 vaimulikku.

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti Evangeelne Luterlik Kirik., Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik

Kirikuteenistuse mõisted[muuda | muuda lähteteksti]

  • Kogudus, kirikuliikmete väikseim, algselt territoriaalsel printsiibil moodustunud inimeste ühendus. Maapiirkondades langesid koguduste piirid üldjuhul ühte kihelkonna piiridega, Eesti- ja Saaremaal esines selles osas tihti ka erisusi. Teataval maa-alal asetsevate koguduste koondis moodustab praostkonna, mille eesotsas on kõrgema vaimulikuna praost. Koguduse tegevust korraldas ja juhtis pastor, kelle valikul teenistuskohta omas otsustavat tähtsust Patronaadiõiguse alusel kirikupatroon, ehk see, kelle maa peale oli kirikuhoone kunagi rajatud. 18.–19. sajandil abistasid teda köstrid ja vöörmündrid (Saaremaal aga rottmeistrid). Pindalalt suuremate kihelkondade puhul võidi kirikust kaugemal asuv kogudus moodustada abikoguduse koos abikiriku, juhatuse ja köstriga, kes toimetas kiriklikke talitusi. Pastor ehk koguduseõpetaja käis seal teatavail tähtpäevadel jumalateenistusi pidamas. Kogudus võis liikmete arvukuse või kõneldava keele erinevuste tõttu jaguneda pihtkondadeks.
  • Pihtkond
  • vaimulikud

Eestimaal ja Liivimaal kiriku ja kirikukogukonna juures tegutsenud: köstrid (kirikuõpetaja abiline, kes pidi talupoegadele katekismust ja kirikulaulu õpetama), organistid, kellamehed jt kirikuteenrid ei kuulunud vaimulikkonna hulka.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Konsistoorium
  2. Matthias Johann Eisen, „Eestimaa nõidade põletamine" (Agu, 1923, nr. 49, Ihk. 1587–1590; nr. 50, Ihk. 1633—1638)
  3. „Beiträge zur Kunde Ehst-, Liv- und Kurlands" (1877)
  4. R. Winkler, „Baltische Monatsschrift" (1909)
  5. Andres Andresen, Luterlik territoriaalkirik Eestimaal 1710–1832