Reformeeritud kristlus

See artikkel räägib protestantismi laiast harust; kalvinismiks nimetatava pääste- ja armuõpetuse kohta vaata artiklit Kalvinism (soterioloogia)

Reformeeritud kristlus (ka reformeeritud traditsioon, reformeeritud teoloogia, levinud on ka nimetus "kalvinism") on 16. sajandi reformatsioonis kujunenud protestantismi lai haru, mis rõhutab Pühakirja autoriteeti, Jumala suveräänsust ning kiriku õpetuse ja praktika korrastatust. Traditsioon tekkis peamiselt Šveitsis ja Reini-äärsetes keskustes (nt Zürich, Genf ja Strasbourg) ning levis seejärel Euroopas ja üle maailma. Varaste mõjukate teoloogide seas olid Ulrich Zwingli, Johann Calvin, Martin Bucer, Heinrich Bullinger, Peter Martyr Vermigli, Theodor Beza ja John Knox.^[1]

Nimetus ja ulatus

Terminit „kalvinism” on kirjanduses kasutatud mitmeti – mõnikord kitsalt Johann Calvini õpetuse või soterioloogilise kokkuvõtte tähenduses, mõnikord aga kogu reformeeritud traditsiooni sünonüümina. Kuna traditsioon on ajalooliselt ja geograafiliselt mitmekesine ega taandu ühe reformija õpetusele, eelistatakse nüüdisajal nimetust reformeeritud kristlus või reformeeritud teoloogia.^[2]^[3]

Suhe katoliikluse ja luterlusega

Reformeeritud kirikud lahknesid Rooma-katoliku kirikust ning erinesid luterlusest mh arusaamas Kristuse kohalolust armulauas (reformeeritud traditsioon rõhutab vaimset/spirituaalset kohalolu ja osadust usu läbi), jumalateenistuse korralduses ja kirikukorralduses.^[4]

Ajalooline ülevaade

Varase reformeeritud liikumise keskused olid Zürich (Zwingli, Bullinger), Genf (Calvin, Beza) ja Strasbourg (Bucer, Vermigli). Traditsioon levis edasi Šotimaale (Knox), Madalmaadesse, Saksamaa ja Prantsusmaale (hugenotid), Inglismaasse ja sealt edasi Põhja-Ameerikasse. 17. sajandil fikseeriti konfessionaalne korpus: Belgia usutunnistus (1561), Heidelbergi katekismus (1563), Dordrecht'i kaanonid (1619) ja Westminsteri usutunnistus (1646). 18.–19. sajandil tähendas reformeeritud traditsiooni levik koloniaalimpeeriumide kaudu globaalseks muutumist. 19. sajandi lõpul kujunes neokalvinism (Neo-Calvinism; Abraham Kuyper, Herman Bavinck), 21. saj algul on räägitud evangeelsest uuskalvinismist (New Calvinism).^[5]

Usutunnistuskirjad

Reformeeritud kirikud eristuvad teiste protestantlike konfessioonide kõrval oma usutunnistuskirjade kaudu. Olulisemad on:

Belgia usutunnistus (1561), autor Guido de Brès;
Heidelbergi katekismus (1563), saksa päritolu, lai mõju;
Dordrecht'i kaanonid (1619), vastus remonstrantidele;
Westminsteri usutunnistus ja katekismused (1646–1648), eriti mõjukad Šotimaal ja ingliskeelses maailmas.^[6]

Õpetus (kokkuvõte)

Reformeeritud teoloogiale on iseloomulik:

Pühakirja kõrgeim autoriteet ainsa ilmeksimatu allikana õpetuses;
Jumala suveräänsus loomises, ettehoolduses ja lunastuses;
Lepinguteoloogia (covenant theology): Piibli ja lunastusajaloo tõlgendamine Jumala ja inimese vaheliste lepingute kaudu (loomisleping, armuleping, lunastusleping);
sakramentide (ristimine, armulaud) mõistmine kui Jumala tõotuste nähtavaid vahendid ja pitserid (signa et sigilla promissionis divinae), mille läbi vahendab Jumal armu (media gratiae);
kiriku distsipliini ja liturgia korrastatus.^[7]

„Viis punkti” (TULIP)

Nn „kalvinismi viis punkti” on soterioloogiline kokkuvõte, mis võtab lühidalt kokku Dordrecht'i sinodi (1618–1619) kaanonites sõnastatud vastuse remonstrantidele (Jacobus Arminiuse järgijatele, nn arminiaanidele). Ingliskeelne akronüüm TULIP on hilisem mnemoonika.^[8]

T – total depravity → täielik rikutus.

Kaasaegsed täpsustavad terminid: radical depravity (radikaalne rikutus), pervasive depravity (läbiv rikutus). Vastavad kaanonid III/IV, art 1–3, 11–12.

U – unconditional election → tingimusteta valik.

Mõnikord nimetatakse ka sovereign election (suveräänne valik). Vastab kaanon I, art 7–10.

L – limited atonement → partikulaarne või piiratult määratud lunastus.

Kaasaegne eelistus: definite atonement või particular redemption. Vastab kaanonitele II, art 8–9.

I – irresistible grace → vastupandamatu arm.

Kaasaegne termin: effectual grace või effectual calling (mõjus/efektiivne arm, mõjuv kutsumine). Vastavad kaanonid III/IV, art 10–14.

P – perseverance of the saints → pühade püsivus või kindlaksjäämine.

Kaasaegne variant: preservation of the saints (pühade säilitamine (Jumala poolt)). Vastab kaanonitele V, art 3–7.

Tuleb märkida, et uurimustes hoiatatakse TULIPi kui hilise mnemoonika ületähtsustamise eest; alusallikaks on kaanonid ise ning laiem konfessionaalne korpus.^[9]

Lepinguteoloogia (covenant theology)

Reformeeritud traditsioon tõlgendab Piibli ajalugu lepingute kaudu:

Loomisleping (covenant of works, foedus operum): Jumala ja Aadama (kui inimkonna esindaja) vaheline leping, kus elu tõotati täiusliku kuuletumise eest, mistõttu on seda nimetatud ka tegude lepinguks (covenant of works).
Armuleping (covenant of grace, foedus gratiae): Jumala leping patuse inimkonnaga Kristuse kaudu, kus inimeste eest on täiuslikult kuulekas olnud Kristus Jeesus ning armust pääsevad need, kellele armu antakse. Armu saanud usaldavad üksnes Jeesust oma päästeks ning sellest usust (kui see on tõeline) tulevad head teod ja kasvav, kuid mitte täiuslik, kuulekus.
Lunastusleping (covenant of redemption, pactum salutis): igavikust alates kestev igavene leping Isa, Poja ja Vaimu vahel inimese pääste kavandamiseks ja selle läbi viimiseks.

Lepinguteoloogia kujunes välja 16.–17. sajandi teoloogide (Bullinger, Olevianus, Coccejus, Turretin) töö kaudu ning mõjutas otsustavalt hilisemat protestantlikku dogmaatikat.^[10]

Kirikukorraldus

Reformeeritud kogudused kasutavad erinevaid eklesioloogilisi mudeleid; ajalooliselt on domineerinud presbüterlik kord, leidub ka kongregatsionalistlikke vorme ning mõnes traditsioonis episkopaalseid elemente.^[11]

Levik ja organisatsioonid

Reformeeritud kirikuperekonna suurim rahvusvaheline katusorgan on Maailma Reformeeritud Koguduste Ühendus (World Communion of Reformed Churches, WCRC). Organisatsiooni liikmeskirikutes on ligikaudu 100 miljonit liiget, üle 230 liikmeskiriku enam kui 105 riigis.^[12]

Vaata ka

Viited

↑ Ülevaated vt: The Oxford Handbook of Reformed Theology (Oxford University Press, 2020); The Cambridge Companion to Reformed Theology (Cambridge University Press, 2016).
↑ Oxford Handbook rõhutab reformeeritud teoloogia kui „katoolse, protestantliku uurimistraditsiooni” iseloomu, mille lähteallikaks on Pühakiri: Introduction, Oxford Academic (2020).
↑ The Cambridge Companion to Reformed Theology annab traditsioonist ajalooliselt ja globaalselt mitmekesise ülevaate (Cambridge University Press, 2016).
↑ Reformed church, Encyclopaedia Britannica – lühiülevaade reformeeritud kirikutest ja nende kujunemisest reformatsioonis.
↑ Britannica: Reformed church; Allen & Swain (toim), Oxford Handbook of Reformed Theology, osad II–III.
↑ Oxford Handbook, pt. "Confessions and Catechisms"; Cambridge Companion, peatükid varasest ja hilisemast konfessionaalsusest.
↑ Richard A. Muller, Post-Reformation Reformed Dogmatics, vol. 2–4; Oxford Handbook, peatükk covenant theology.
↑ The Canons of Dort, sissejuhatus ja täistekst (Christian Reformed Church, 2011 versioon).
↑ Vt nt Muller, Post-Reformation Reformed Dogmatics; Allen & Swain, Oxford Handbook.
↑ P. T. Nimmo, "Covenant Theology", in The Cambridge Companion to Reformed Theology (2016).
↑ Britannica: Reformed church – ülevaade konfessionaalsetest perekondadest ja valitsemisviisidest.
↑ WCRC ametlik leht: Members.

[1] Ülevaated vt: The Oxford Handbook of Reformed Theology (Oxford University Press, 2020); The Cambridge Companion to Reformed Theology (Cambridge University Press, 2016).

[2] Oxford Handbook rõhutab reformeeritud teoloogia kui „katoolse, protestantliku uurimistraditsiooni” iseloomu, mille lähteallikaks on Pühakiri: Introduction, Oxford Academic (2020).

[3] The Cambridge Companion to Reformed Theology annab traditsioonist ajalooliselt ja globaalselt mitmekesise ülevaate (Cambridge University Press, 2016).

[4] Reformed church, Encyclopaedia Britannica – lühiülevaade reformeeritud kirikutest ja nende kujunemisest reformatsioonis.

[5] Britannica: Reformed church; Allen & Swain (toim), Oxford Handbook of Reformed Theology, osad II–III.

[6] Oxford Handbook, pt. "Confessions and Catechisms"; Cambridge Companion, peatükid varasest ja hilisemast konfessionaalsusest.

[7] Richard A. Muller, Post-Reformation Reformed Dogmatics, vol. 2–4; Oxford Handbook, peatükk covenant theology.

[8] The Canons of Dort, sissejuhatus ja täistekst (Christian Reformed Church, 2011 versioon).

[9] Vt nt Muller, Post-Reformation Reformed Dogmatics; Allen & Swain, Oxford Handbook.

[10] P. T. Nimmo, "Covenant Theology", in The Cambridge Companion to Reformed Theology (2016).

[11] Britannica: Reformed church – ülevaade konfessionaalsetest perekondadest ja valitsemisviisidest.

[12] WCRC ametlik leht: Members.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]

[10]

[11]

[12]