Venestamine

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Venestamine ehk russifitseerimine on vene keele ja kultuuri pealesurumine teistele rahvastele. Venestamise tulemus võib olla venestumine ehk russifitseerumine.

Venestamine oli Venemaa Keisririigi ametlik ja Nõukogude Liidu mitteametlik poliitika, Nõukogude Liidu valitsuse ja Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei sellekohased otsused olid salajased[1]. Venestamise kaugemaleulatuv eesmärk oli vähemusrahvaste assimileerimine: nende muutmine vene kultuuriruumi omaks pidavaks ja ennast venelasena teadvustavaks rahvaks – venelasteks. Venestamise tulemusel on paljud Venemaa aladel elanud väikerahvad kaotanud oma identiteedi ning omandanud vene keele ja kultuuri.

„Kui keegi tahab näitlikult tutvuda Vene impeeriumi ajalooga ja osta raamatukauplusest müüdavat lühikest Vene impeeriumi ajalugu (ühes atlasega), siis, libistanud pilgu üle kaartide, mis kujutavad Venemaa arengut Rjuriku aegadest peale, iga gümnasistki veendub, et suur Vene impeerium oma tuhandeaastase eksisteerimise kestel on tekkinud sellest, et Venemaal elavad slaavi suguharud relvajõudu ja muid vahendeid kasutades vähehaaval on endasse neelanud terve leegioni teisi rahvusi. Sellest saabus siis Vene impeerium, mis kujutab endast konglomeraati, ja sellepärast tegelikult pole olemas Venet, vaid on ainult Vene impeerium.“

Sergei Witte (18491915), krahv ja Vene riigimees

Venestamiseks on kasutatud mitmesuguseid meetodeid: vene keelele eelisseisundi andmine, venekeelse hariduse, segaabielude jmt soodustamine, soodustuste pakkumine õigeusku astujaile, venelaste immigratsioon teiste rahvaste asualadele (koloniseerimine), teiste rahvaste küüditamine ja genotsiid jmt.

Eesti ajaloos olid olulisemad venestamisperioodid 19. sajandi 80. ja 90. aastatel keiser Aleksander III valitsemisajal ning 20. sajandi 70. ja 80. aastad.

Venestamine 19. sajandil[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast 1819. aasta Liivimaa talurahvaseaduste vastuvõtmist tegi Venemaa keiser Aleksander III korralduse viia Balti provintside koolides sisse kohustuslik vene keele õpetamine. 3. jaanuaril 1850 kehtestati keiser Nikolai I korraldusel Balti kubermangudes venekeelne ametlik kirjavahetus[2], mis jõustus 1855. aastal. Väljakujunenud Balti erikorra ning senini toiminud saksastamise asendas venestamine, mille juhtimiseks määrati 1885. aasta kevadel ametisse kuberneridEestimaal Sergei Šahhovskoi (kuberner 1885–1894) ja Liivimaal kindralleitnant Mihhail Zinovjev (kuberner 1885–1895).

Venestamise ja kõigi Venemaa keisririigis elavate rahvuste ühiseks Venemaa impeeriumi elanikkonnaks assimileerimise ideoloogideks olid vene russofiilid Mihhail Katkov, Konstantin Pobedonostsev ja teised.

Vene ametliku võimu esindajad kasutasid venestamispoliitika elluviimisel sakslastest koosneva ühiskonna juhtkihi vastu tärkava eesti rahvusluse esindajaid Carl Robert Jakobsoni, Friedrich Reinhold Kreutzwaldi, Lydia Koidulat, Jakob Kõrva ning Õpetatud Eesti Seltsi, mida kajastavad kuberner Šahhovskoi märkmed:

„" ...esimees professor Keppler, vene suuna inimene, aga veendunud luteri usu pooldaja; russofiilse ajalehe Valgus toimetaja Jakob Kõrv, kelle suhtes on rahva seas kuulujutt, justnagu oleks ta läinud üle õigeusku; Tallinna tsensor Trusman – asepresident; rahvakoolide endine inspektor, nüüd Dorpati tsensor Jõgever, asjaajaja; psalmilugeja Pelberg – kassiir. Kolm viimast on õigeusklikud. Ülejäänud juhatuse liikmed, ehkki ei ole õigeusklikud, on üldiselt kaine mõistusega inimesed"“

S. V. Šahhovskoi arhiivis kiri 22. septembrist 1892. aastal, milles iseloomustatakse ÕESi juhtkonda

„" ...председатель профессор Кеплер, человек русского направления, но убежденный сторонник лютеранства; редактор русофильской газеты "Валгус" Я. Кырв, относительно которого в народе пущен слух, будто он перешел в православие; ревельский цензор Трусман, вице-председатель; бывший инспектор народных училищ, ныне дерптский цензор Егевер, письмоводитель; псаломщик Пельберг, кассир. Трое последних православные. Остальные члены правления, хотя и не православные, но люди в общем трезвого образа мыслей."“

В архиве С.В.Шаховского письмо от 22 сентября 1892 г., в котором характеризуется правление Общества[2]

Šahhovskoi juhtimisel ehitati Tallinna Toompeale Toompea lossi vastu vene võimu sümbolina Aleksander Nevski katedraal.

Venestamine Eesti NSV-s[muuda | muuda lähteteksti]

Migratsioon[muuda | muuda lähteteksti]

1945. aastal oli Eesti NSV-s eestlaste osatähtsus 97,3%. Pärast Teise maailmasõja lõppu hakkas Nõukogude võim soodustama teistest liiduvabariikidest pärit võõrtööliste massilist rännet Eesti NSV-sse, mille tõttu muutus järsult demograafiline olukord.[3]

Eestlaste osa Eesti rahvastikust[4] :

  • 1945 97,1%
  • 1950 75%
  • 1959 74,6%
  • 1970 68,2%
  • 1979 64,7%
  • 1986 61,3%
  • 1989 61,5%

Immigratsiooni põhjuste seletamise osas akadeemiline konsensus puudub. Levinud on kaks erinevat vaadet: ühelt poolt nn etnopoliitiline koolkond (nt Collin Mettam, Stephen Williams, ka Rein Taagepera varasemad tööd), kelle arvates kasutati vene kolonisatsiooni läbiviimise ettekäändeks teatud liiduvabariikide forsseeritud industrialiseerimist; teiselt poolt nn sotsiaalmajanduslik koolkond (nt Elmar Järvesoo, Kristina Kallas, Gerhard Simon), kelle meelest püüdis NSV Liit Külma sõja tingimustes geopoliitilises konkurentsis püsimiseks võimalikult kiiresti moderniseeruda ja industrialiseeruda, mis saigi sisserände peamiseks põhjuseks. Lisaks on välja pakutud seletus, mille kohaselt soodustas rännet Eesti demograafilise arengustaadiumi erinemine paljudest teistest Nõukogude Liidu aladest.[5]

Etnopoliitiline tõlgendus[muuda | muuda lähteteksti]

Eriti etniliste eestlaste hulgas on levinud vaade, et majanduse edendamise sildi all toimunud võõrtööliste massiline immigratsioon oli üks peamine osa keskvõimude sihikindlast varjatud ümberrahvastamise ja venestamise kavast. Mõnikord seostatakse migratsiooni ka Nõukogude Liidu juhtkonna poolse vene keelel põhineva "nõukogude rahva" (советский народ) konstrueerimise katsetega, mille eesmärgiks nimetati rahvuste kui sotsiaalsete kategooriate "hajutamine, kaotamine". Sellest tulenevalt on kohati sisserännet tõlgendatud isegi osana etnilisest puhastusest või genotsiidist, mille meetodite hulka kuulusid veel stalinlikud repressioonid ja keeld eestlastel teatud kohtadesse (Sillamäe, Paldiski, Narva) asuda.[6]

Sisserände majanduslikus põhjendatuses on etnopoliitiline koolkond kahelnud, pidades seda immigrantide toomise ettekäändeks. On väidetud, et rasketööstuse eelistempos arendamine ei sobitunud Eesti majandussituatsiooni. Suur osa uusettevõtete toorainest ja tihti spetsialistidestki (sealjuures valmistati neid ette osalt kohalikes kõrgkoolides) toodi sisse (sageli väga kaugelt) ning toodang veeti seejärel enamalt jaolt taas Eestist välja. Nii tekitati tööjõupuudus suuresti kunstlikult ja seda lahendati sissetoodud inimeste, mitte põliselanikega, keda mõningatesse suurettevõtetesse tööle ei võetud.[7]

Toimunut on kirjeldatud (sund)koloniseerimisena ja kõiki Nõukogude aegseid immigrante (nende hulgas 1940–50-ndatel aastatel Eestisse suunatud partei-, sõjaväe- ja administratiivpersonal) "koloniaalrahvastikuna", kelle rolliks – ise seda teadvustades või mitte – sai kaitsta keskvõimu huve, olla demograafiline kontrollimehhanism ja eesti rahva mahasurumise instrument. Nii on immigratsiooni nimetatud ka "tsiviilokupatsiooniks" ning toonaseid sisserännanuid "tsiviilgarnisoniks".[7]

Sotsiaalmajanduslik tõlgendus[muuda | muuda lähteteksti]

Sotsiaalmajanduslik koolkond on seisukohal, et arvukas venekeelne elanikkond Eestis pole mitte teadliku assimilatsioonipoliitika, vaid pigem pragmaatilist laadi majanduslike ning demograafiliste asjaolude tulem. Selle tõlgenduse kohaselt vajati tööjõudu kõigepealt sõjas laastatud majanduse võimalikult kiireks taastamiseks, hiljem aga seoses üldise moderniseerumise ja majandusarenguga.[8]

Mitmed Nõukogude Liidu rändeprotsesse uurinud demograafid arvavad, et külalistööliste rakendamise määr oli tavaliselt vastavuses sihtliiduvabariigi moderniseerituse astme, selle põliselanikkonna sündivuse ja tööjõu kasvumäära ning haridustasemega. Kuna sõda oli Eesti rahvastikuressursse kahandanud, vajati tööstuse ekstensiivseks arendamiseks lisatööjõudu, eriti Kirde-Eestis, kus nappis noori mehi ehk põlevkivienergeetika potentsiaalset tööjõudu. Sealsed Eesti kontekstis kehvad elu- ja töötingimused polnud muu Eesti potentsiaalsele tööjõule ligimeelitavad. Olukorda ei leevendanud kuigivõrd ka tööjõu sunniviisiline värbamine Eesti teistest regioonidest. Samas olid tingimused Eestis tööstuse taastamiseks ja laiendamiseks Moskva vaatevinklist äärmiselt soodsad: olid olemas mitmed strateegilised maavarad (põlevkivi, fosforiit, uraan), suhteliselt arenenud infrastruktuur, oskustööliste reserv, ajaloolised industriaalsed tootmistraditsioonid, kõrge töökultuur, parem toiduainetega varustatus ja sõjas suhteliselt vähemkannatanud ala. Seega oli Eestisse investeerimine keskvõimudele odavam ning majanduslikud riskid võrreldes Liidu enamike piirkondadega tunduvalt väiksemad.[8]

Bürokraatlikke võimusuhteid puudutavad uurimused seavad kahtluse alla, kas nõukogude rahvuspoliitika ja mitte-eestlaste sisseränne üleüldse oli alati paberil ettekavandatud, tsentraalselt koordineeritud ning jälgis tingimata üht kindlat (kommunistlikust parteist lähtuvat ideoloogilist) suunist. Ettevõtted, mille juhtkonna palk sõltus töötajate arvust ja mis tahtsid plaanimajanduse tingimustes tootmisplaane suurendada, tegelesid omal algatusel tööjõu meelitamisega.[9]

Sisserände majandusliku iseloomu tõenduseks on toodud Baltimaade erinevaid arenguid. Kuigi poliitiliselt oleks pidanud esikohal olema probleemsema ja tähtsama Leedu venestamine, siis sealsed uusasunikud piirdusid üldiselt nõukogude ametnike ning sõjaväelastega. Seda seletatakse ühest küljest riigi vähese industrialiseerituse ja majanduse agraarse orientatsiooniga, mis eeldas ulatuslikumaid kapitalimahutusi ja kahandas kiire kasumi lootust. Teisalt ületas sõjajärgse Leedu sündimus oluliselt Eesti ning Läti vastavaid näitajaid. Seega polnud seal lisatööjõudu tarvis või suudeti vähesema industriaalhõive vajadused peagi katta kohaliku maaelanikkonna ehk leedu rahvastiku inimressurssidest.[9]

Mõned uurijad väidavad, et arhiiviallikad ei kinnita venekeelsete enklaavide teket riiklikult planeeritud koloniseerimispoliitika tulemina, vähemasti mitte vahetult sõjale järgnenud kümnendeil. Vastupidi – eksisteerisid hoopis sisserännukvoodid ja muud piirangud. Olaf Mertelsmanni hinnangul oleks Nõukogude valitsus soovi korral pärast sõda üsna kergelt suutnud tekitada Eestisse märksa suurema sisserände. Lisaks polnud vene(keelsete) immigrantide asustusmuster Eestis kooskõlas eesmärgiga erinevaid rahvusi üheks nõukogude rahvaks kokku segada – nad elasid pigem omaette piirkondades, tihti lausa suletud aladel ja kontakt kohaliku elanikkonnaga oli vähene. Samuti eksisteeris kaks keeleliselt eraldiseisvat infrastruktuuri, eriti etniliselt segregeeritud haridusmaastikul.[9]

Kui 1940.–1950. aastatel oli ränne Eestisse korraldatud ja tsentraliseeritud, siis alates 1960-ndatest kujunes valdavaks pigem detsentraliseeritud ränne – teistesse liiduvabariikidesse asuti elama suuresti erainitsiatiivil ja migratsioon kulges sageli stiihiliselt. Eesti puhul meelitas inimesi kõrgem elatustase, keskmisest paremini arenenud teenindussektor ning ihaldusväärseks peetav üldine elukeskkond. Tööränne asendus alates 1970-ndate algusest üha enam perede taasühinemise ja abielurändega, kaasa hakkas aitama ka laienev vene keele kasutusväli ja juba olemasolevad venekeelsed asurkonnad.[10]

Demograafiline tõlgendus[muuda | muuda lähteteksti]

Reigo Lokk peab oluliseks sisserände faktoriks demograafilist situatsiooni. Eesti inkorporeerimine NSV Liidu koosseisu ühendas demograafiliselt kaks erineval arengustaadiumil olevat territoriaalset üksust. Kui Eestis oli demograafiline üleminek, millega kaasnes ajutine rahvastiku plahvatuslik kasv ja sellest tõukuv rändeintensiivsus, toimunud juba Tsaari-Venemaa ajal, siis 1940-ndateks aastateks oli kõrge rändeintensiivsuse ajajärk kätte jõudnud ida pool. Riigipiiri de facto kadumise tõttu sai Eestist selle väljarändepotentsiaali teostumise üks sihtregioon. Vahetult pärast sõda kuni 1960-ndateni leidus vajaminevat tööjõudu Loode-Venemaa maapiirkondades. Edaspidi hakkasid inimesed Eestisse rändama veelgi hiljem demograafilise ülemineku läbi teinud kaugematest liiduvabariikidest nagu Valgevenest, Ukrainast ja Moldovast, 1970–80-ndatel aastatel aina rohkem ka Taga-Kaukaasiast ja Kesk-Aasia vabariikidest.[11]

Vene keele staatus[muuda | muuda lähteteksti]

1988. aastal anti Eestis eetrisse neli televisiooniprogrammi, millest kolm olid venekeelsed. Saadete ööpäevasest umbes viiekümnetunnisest kogumahust moodustasid eestikeelsed saated vaid 10,5 tundi.

NLKP Keskkomitee aruandekõnes NLKP 24. kongressil esitas NLKP KK peasekretär Leonid Brežnev loosungi uuest ajaloolisest inimühendusest, nõukogude rahvast. Sellest loosungist kujunes venestamise teoreetiline alus, millega kaasnes suure vene vennasrahva erilise rolli ning vene keele kui rahvustevahelise suhtlemise vahendi rõhutamine. Venestamisele andis uut hoogu NSV Liidu Ministrite Nõukogu salajane määrus "Meetmetest vene keele õppimise ja õpetamise edasiseks täiendamiseks liiduvabariikides" 13. oktoobril 1978.

19. detsembril 1978 võttis EKP Keskkomitee büroo (s.h Karl Vaino, Arnold Rüütel ...) vastu salajase otsuse "Vene keele omandamise ja õpetamise edasisest täiustamisest", mis kuulutas kommunistliku partei põhitaotluseks eesti keele avaliku kasutamise piiramise ja eestlaste kakskeelsuse. Dokument "Ürituste plaan NLKP Keskkomitee määruse "Vene keele edasise omandamise ja õpetamise täiustamisest kõikides vabariikides" täitmise asjus" koosnes 29 meetmest konkreetsete täideviimise tähtaegadega.[1]

Eesti NSV Haridusministeeriumil tuli 1979. aasta IV kvartaliks välja töötada ja läbi viia abinõud järkjärguliseks üleminekuks vene keele õpetamisele lasteaedades.

Tartu Riiklikus Ülikoolis tuli suurendada vastuvõttu vene keele ja kirjanduse erialale kuni 75 üliõpilaseni, saata igal aastal väljaspool konkurssi Moskvasse, Leningradi jt NSV Liidu linnadesse 35 inimest, et saada väljaõpet ja erialaseid kogemusi erialal "vene keel ja kirjandus".

Aktiviseerida ja parandada tuli vabariigis läbiviidava vene keele funktsioneerimise kakskeelsuse arenguprotsesside ja vene keele õpetamise efektiivsuse probleemide uurimist, vastutajateks Eesti NSV Teaduste Akadeemia, Eesti NSV Haridusministeerium ja Eesti NSV Kõrghariduse Ministeerium.

Raamatukogude fondide jaoks tuli välja töötada venekeelse kirjanduse ja ajakirjanduse nimekirjad; neid tuli kasutada igakülgselt õpilaste ja kogu elanikkonna tutvustamiseks vene klassika ja kaasaegse nõukogude paljurahvuselise kirjandusega. Korraldada tuli kohtumisi vennasvabariikide kunsti- ja kirjandustegelastega.

Alates 1979. aastast tuli välja töötada meetodeid ja teostada vene keele osatähtsuse edasist suurendamist vabariigi kultuurielus (kohalike vene keeles kirjutavate autorite igakülgne soodustamine, lavastada ja rikastada solistide repertuaari venekeelsete teostega).

Kasutusele tuli võtta täiendavaid abinõusid, et kunstilise isetegevuse ja klubitöö kaudu äratada huvi vene keele õppimise vastu.

Alates 1979. aasta II kvartalist tuli läbi viia televisioonikursus vene keele iseõppijaile 30 tunni ulatuses, tunnid planeerida niisugusel ajal, et võimalikult suur auditoorium saaks neid jälgida. Samuti tuli hakata Tallinnas, Kohtla-Järvel ja Narvas, alates 1985. aastast kogu Eestis, üle kandma Kesktelevisiooni III õppeprogrammi.

1979. aasta I kvartalist alates tuli televisiooni ja raadio informatsiooni- ja propagandasaadetes ning ajakirjanduses laiemalt tutvustada vene keele ja kirjanduse õpetamise eesrindlikke kogemusi, propageerida keeleõppe võimalusi raadio ja televisiooni kaudu.

EKP Keskkomitee sai ülesande läbi arutada ja välja töötada meetodid, kuidas noorsoo keskel vene keele õppimist ja aktiivsemat kasutamist rahvastevahelises suhtlemises propageerida, et see süvendaks Nõukogude Liidu rahvaste internatsionaalset sõprust.

1979. aasta II kvartalis tuli koostada nimekirjad filmidest, mida noortele vene keele õppijatele näidata, ja kindlustada nende filmide regulaarne demonstreerimine.

1979. aasta III kvartalis tuli teha ettepanekuid konkreetsete abinõude rakendamiseks, et varustada koolid, ülikoolid, polütehnikumid, tehnikumid ja kutsekoolid TV-aparaatidega ja need radiofitseerida.

1983. aastast tuli hakata vene keelt õpetama väikestes rühmades, ette valmistada vene keele uus õppeplaan ja uued õppekomplektid. Ajavahemikus 1979–1984 tuli kindlustada igat tüüpi õppeasutuste varustamine lingvafoonilise aparatuuriga ja muude näitlike õppevahenditega. Ajavahemikus 1979–1985 tuli aga suurendada õpikute ja teatmike väljalaset abiks vene keele õppijatele. 1981–1983 tuli välja anda eesti-vene ja vene-eesti sõnaraamatud, eesti-vene ja vene-eesti vestlusõpikud, õpikud algajatele ja edasijõudnutele. Nagu ajakavast nähtub, tuli enamik meetmeid rakendada juba 1979. aasta jooksul.

Venekeelseteks muutusid dokumentide blanketid kaubanduses, transpordis, meditsiiniasutustes, sides, hoiukassades. Teenindusasutustesse võeti tööle umbkeelseid venelasi. Teadusasutustes tehti sunduslikuks väitekirjade esitamine venekeelsetena – isegi eesti keele ja kirjanduse alal. Vene keelt hakati õpetama juba lasteaias, koolide õppeprogrammides suurendati vene keele erikaalu teiste õppeainete arvel. Vene keele õpetajad said 15% kõrgemat palka kui eesti keele õpetajad. Kõige selle tulemusel said ja saavad seniajani venelased Eestis hakkama eesti keelt oskamata, samas on suuri piirkondi Eestis, kus eestlastel on vene keele oskus vältimatult vajalik.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Ilmar Tomusk. Kas rahvuskeelte koht on jälle ajaloo prügikastis? Sirp, 22. juuni 2018.
  2. 2,0 2,1 Русский благодетель эстонского народа, http://www.zlev.ru/cont96.htm
  3. Reigo Lokk (2015). "Sepistades natsiooni: taasiseseisvunud Eesti etnopoliitilised konfliktid", Tartu Ülikool, Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond, ajaloo ja arheoloogia instituut. Lk 108
  4. Lennart Meri. Kas eestlastel on lootusi? Eesti NSV loominguliste liitude juhatuse ühispleenum 1. – 2. aprillil 1988. Eesti Raamat, Tallinn, 1988, lk. 164 – 170.
  5. Reigo Lokk 2015, lk 108, 114–115
  6. Reigo Lokk 2015, lk 109–110
  7. 7,0 7,1 Reigo Lokk 2015, lk 110
  8. 8,0 8,1 Reigo Lokk 2015, lk 111
  9. 9,0 9,1 9,2 Reigo Lokk 2015, lk 112
  10. Reigo Lokk 2015, lk 112–113
  11. Reigo Lokk 2015, lk 114–115

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Eesti NSV loominguliste liitude juhatuse ühispleenum 1. – 2. aprillil 1988. Eesti Raamat, Tallinn, 1988.
  • Kommunismi must raamat. Kuriteod, terror, repressioonid. Varrak, Tallinn, 2000.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]