Tallinna Toompea Kaarli kogudus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

EELK Tallinna Toompea Kaarli Kogudus on Eesti suurim luterlik kogudus.

Kogudus tekkis 1636. aastal, esimene pastor oli Martin Gilläus.

Rootsi kuningas Karl XI laskis Tõnismäele eesti koguduse jaoks ehitada puukiriku, mis õnnistati 1670. aastal. Tänutäheks nimetatigi kirik Kaarli kirikuks ja kogudus Kaarli koguduseks. Esimene kirikuhoone hävis Põhjasõja ajal. Pärast Põhjasõda liitus suurem osa kogudusest Tallinna Püha Vaimu kogudusega.

Pärast praeguse kiriku sissepühitsemist 1870. aasta 4. advendil hakkas koguduse liikmete arv jõudsalt kasvama. 20. sajandi alguseks oli liikmeskond nii suur, et tuli moodustada II pihtkond ja tööle võtta veel üks õpetaja. 1906. aastast teenis I pihtkonda Aleksander Kapp ja II pihtkonda Rudolf Hurt.

1911. aastal oli kogudusel 25 718 eestlasest liiget, jumalateenistusi pidasid vaheldumisi mõlema pihtkonna õpetajad ainult eesti keeles. Patronaadiõigus kuulus Eestimaa rüütelkonnale ja Toomgildile.

Õpetajad said kirikukassast palka 600 rubla aastas, ühel oli ametikorter, teine sai 400 rubla korteriraha. Ristimine maksis 60 kopikat kirikus ja 1½ rubla kodus, mahakuulutamine 75 kopikat, laulatus 1 (kirikus pärast jumalateenistust) või 2 rubla, matmine 1 (spetsiaalsetel päevadel kirikus) või 1½ rubla, leeritamine 1 rubla, kirikutähed 25 kopikat.

28. detsembril 1917 suri Rudolf Hurt südamerabanduse tagajärjel. Hakati tegelema uue õpetaja otsimisega. Samal ajal kerkis päevakorda ka III pihtkonna loomine, sest koguduse liikmete arv oli paisunud suureks ning leiti, et kaks õpetajat ei suuda oma ülesandeid korralikult täita. 1919. aasta suvel kinnitati II pihtkonna õpetajaks Friedrich Stockholm ja III pihtkonna õpetajaks Artur Soomre. Kolmanda pihtkonna loomine tekitas pingeid koguduses ja ka õpetajate endi vahel. Lõpuks tekkiski III pihtkond vabatahtliku liitumise teel.

1920. aastate algul toimusid kiriku korrastustööd. Need olid tingitud sellest, et kirikus peeti paljusid olulisi tähtpäevateenistusi (Toomkirik oli saksa koguduse käes). Kirik oli talviti külm, orel amortiseerunud, ümbrus korrastamata.

5. juunil 1921. aastal toimus Kaarli kirikus (mitte Tallinna Toomkirikus, nagu mõnedes allikates ekslikult väidetakse) Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku esimese piiskopi Jakob Kuke pidulik ametisse õnnistamine. Talitust viisid läbi Rootsi peapiiskop Nathan Söderblom ja Soome piiskop Jaakko Gummerus.

Korrastustööd kulmineerusid 1923. aasta 16. detsembril, kui toimus uuendatud kiriku ja uue oreli pühitsemine. Kirik sai keskkütte, elektrivalgustuse ja topeltaknad. Seinad ja lagi said uue värvi.

1927. aastal hakati Kaarli kirikust esmakordselt jumalateenistusi raadio teel üle kandma.

1930. aastatel oli pidevalt päevakorras uue koguduse maja ehitamne. Koguduse uue maja nurgakivi panek toimus 7. septembril 1939. aastal. Maja planeeringus oli mõeldud nii kogudusele kui ka õpetajatele. Õpetajatele oli majja planeeritud kolm kabinetti koos ooteruumide ja kantseleiga. 7. septembril 1940. aastal sai Kaarli koguduse uue maja peremeheks punalipuline merevägi. Samas hoones töötas hiljem pikka aega Tallinna Stomatoloogia Polikliinik. Nüüd on maja tagastatud kogudusele, kes rendib seal ruume välja. Hoones asuvad praegu koguduse kantselei, arhiiv, raamatukogu ja lastetöö ruumid).

Esimese Kaarli koguduse vaimulikud
Praeguse Kaarli koguduse vaimulikud
  • 1863–1868 Otto Christoph Lais
  • 1868–1871 Johann Gottlieb Konrad Bergwitz
  • 1873–1906 Johann Heinrich Brasche
  • 1906–1917 Rudolf Hurt, Tallinna Kaarli koguduse II pihtkonna õpetaja
  • 1906–1940 Aleksander Leon Richard Kapp, Tallinna Kaarli koguduse I pihtkonna õpetaja
  • 1945-1949 August Pähn, III pihtk. õpetaja
  • 1946-1947 Evald Saag, II pihtk. õpetaja
  • 1947-1954 Lembit Tedder, II pihtk. õpetaja
  • 1951-1953 Paul Saar, I pihtk. õpetaja
  • 1953-1954 Mihkel Liikane, I pihtk. õpetaja
  • 1954-1978 Edgar Hark, II pihtk. õpetaja
  • 1954-1980 Kaide Rätsep, I pihtk. õpetaja
  • 1958-1961 Edgar Ots, I pihtk. õpetaja
  • 1978-1985 Edgar Vaikmäe, II pihtk. õpetaja
  • 1980-1981 Herbert Leopold Stillverk, I pihtk. õpetaja
  • 1981-1983 Endel Kuulpak, I pihtk. õpetaja
  • 1983-1992 Mihkel Kukk, I pihtk. õpetaja
  • 1985-2012 Einar Soone, õpetaja
  • 1992-1995 Gustav Piir, abiõpetaja
  • 1994-1999 Jaan J. Leppik, diakon
  • 1995-2002 Jaak Aus, abiõpetaja
  • 1995-2012 Lauri Kurvits, diakon
  • 2002- Saima Sellak-Martinson, diakon
  • 2012- Jaak Aus, õpetaja
  • 2012- Kaisa Kirikal, abiõpetaja
  • 2014- Tiit Zeiger, diakon
Praeguse Kaarli koguduse köstrid-kantorid, organistid-koorijuhid

Sotsiaalhoolekanne[muuda | muuda lähteteksti]

Lastehoid ja vaestehoolekanne said Kaarli koguduses alguse 19. sajandi teisel poolel.

Laste hoidmisega tegeles Tallinna Väikelaste Hoiu Selts, mis oli asutatud 1880. aastal. 1. juunil 1920 kinnitati Tallinna Haapsalu Rahukohtus Tallinna Väikelaste Hoiu Seltsi põhikiri. Seltsi peamisteks tegevussuundadeks ja eesmärkideks oli pakkuda Tallinna elanikele ja eriti Kaarli koguduse liikmetele võimalust oma lapsi vanemate töölolekuajaks lastehoidu panna. Kasvatustöö toimus kiriklikus vaimus, lähtuti Fröbeli ja Montessori metoodikast. Hoiuseltsil oli avarate ruumidega maja, mis asus Suur-Juhkentali 1 (Liivalaia 63). Teise korruse ruume üüris kogudus vanadekodu tarbeks.

Tallinna Väikelaste Hoiu Seltsi lasteaed töötas kuni 1940. aastani. 25. novembrist 1940 pärineb rahanduse rahvakomissari otsus selts likvideerida. 24. jaanuaril 1941 võttis likvideerimiskomisjon seltsile kuuluva vara üle.

Vaestehoolekande kohta Kaarli koguduses on andmeid juba 1864. aastast, mil tegutseti Vaestehoolekande Komitee nime all. Erinevalt lasteaiast, mis võttis vastu ka teisi linna lapsi, oli Vaestehoolekande Seltsi eesmärgiks toetada oma koguduse abivajajaid.

Vaestehoolekande töö saab jagada kaheks. Ühe osa moodustas vaeste toetamine. Sõltuvalt inimese olukorrast anti talle kas igakuist toetust või ühekordseid summasid. Jõulutoetused olid ette nähtud nii vaestele kui vanadele. Teise osa moodustas vanadekodu ülevalpidamine. Seal tasuta peavarju leidnud koguduse vanakestele regulaarset toetust ei antud. Ainult pühade puhul maksti väikestes summades ühekordseid toetusi.

Vaestehoolekande Seltsil oli oma vanadekodu, mis asus Alendri 2. 1930. aastate alguses osteti uus vanadekodu aadressil Magdaleena 6 (mõlemad hävinud). Pärast uue vanadekodu soetamist korraldati koguduse vaestehoolekande tegevus ümber. 1932. aasta alguses moodustati kõigi pihtkondade juurde vaestehoolekande ringid. Kaarli koguduse nõukogu ja Vaestehoolekande Seltsi vahel sõlmiti uus leping ja võeti vastu uus kodukord. Nüüd jäi Vaestehoolekande Seltsi otseseks tegevuseks leida sissetulekuid Magdaleena 6 võlgade tasumiseks ning vanurite ülalpidamiseks vanas ja uues vanadekodus. Vaestehoolekande Selts töötas koguduse faktilise abiorganina, mida kogudus võimaluse piires rahaliselt toetas. Uue korra järgi ei andnud Vaestehoolekande Selts koguduse vaestele enam rahalist toetust. Seda tegi nüüd iga pihtkond ise oma õpetaja juhatusel.

Selts likvideeriti 1940. aastal ning vanurid paigutati linna teistesse hooldeasutustesse. Saksa okupatsiooni ajal lubati küll taas tegutsema hakata, kuid hilisem nõukogude kord ei lubanud kirikul mingisugust hoolekannet.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]