Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik

Allikas: Vikipeedia
Mitte segi ajada institutsiooniga Eesti Evangeelne Luterlik Kirik ehk EELK

Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik (lühend E.E.L.K.) oli Eestis aastatel 19191944 tegutsenud ja paguluses 1944. aastast tegutsemist jätkanud vaba rahvakirik, kellel oli enesekorraldamise ja omavalitsemise õigus. 13. novembril 2010 ühines E.E.L.K. Eesti Evangeelse Luterliku Kirikuga[1] ning tegutseb edasi EELK Välis-Eesti piiskopkonnana.

Osa kogudusi USA-s ja Kanadas otsustasid mitte ühineda ja jätkasid Eesti Evangeeliumi Luteriusu Koguduste Liidu ja alates novembrist 2013 endise nime all.[2] Koguduste Sinodi koosolek 29.31. mail 2015 Chicagos Eesti Majas valis 30. mail ühehäälselt Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku uueks piiskopiks E.E.L.K. Lakewoodi Pühavaimu Koguduse õpetaja Thomas Vaga.[2]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik (E.E.L.K.) asutati 1919. aastal Eestis. 1944. aastal läks osa selle kiriku juhtorganitest, vaimulikest ja rahvast Nõukogude okupatsiooni eest pagulusse. Järelejäänud osa jätkas tegevust okupeeritud kodumaal asutatud Eesti Evangeelse Luterliku Kirikuna (EELK). 13. novembril 2010 kirjutasid piiskoplikus Tallinna toomkirikus Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop Andres Põder ja Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku peapiiskop Andres Taul alla nähtava ühtsuse lepingule, mis kinnitab ühtset usku ja ühendab okupatsiooni tõttu sunniviisiliselt kaheks rebitud kiriku üheks tervikuks[3].

Missioon[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku eesmärgiks ja ülesandeks oli jumalasõna kuulutamine, koguduste elava usu ja armastuse arendamine, usuliste, kõlbeliste, heategelike, hariduslike ja kasvatuslike tarviduste täitmine kui ka välis-, sise-, meremisjoni, diasporaatöö jne edendamine ning üksikute koguduste ja nende ametiisikute tegevuse juhtimine, ühtlustamine, toetamine ja järelevalve.

Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku õpetuse aluseks oli Vana ja Uue Testamendi prohvetite ja apostlite kirjad ning sümboliraamatuteks nimetatud kirju seletav Apostlik, Nikea ja Atanaasiuse usutunnistus, Augsburgi muutmata usutunnistus ja teised kirjad, mis on võetud Liber Concordiae nimelisse kirjade kogusse.

Peapiiskopid[muuda | muuda lähteteksti]

Piiskopid[muuda | muuda lähteteksti]

Konsistoorium[muuda | muuda lähteteksti]

1959. aastal kinnitas Kirikukogu Konsistooriumi järgmises koosseisus: peapiiskop Johan Kõpp, piiskop Johannes Oskar Lauri, ilmalik abipresident Viktor Kargaja, Jakob Aunver, Richard Koolmeister, Elmar Andreson, Johannes Nyman, Konstantin Steinmann.

26. märtsil 1972 pidas Stockholmi Eesti Majas oma esimese koosoleku konsistoorium järgmises koosseisus: peapiiskop Konrad Veem, Leo Anderson, Voldemar Palm, Jakob Aunver, Artur Taska, Jaak Taul. Peasekretär oli Arved Rossman.

Tegevuse lõpul kuulus konsistooriumi peapiiskop Andres Taul, konsistooriumi asepresident Peeter Põldre, assessorid Tiit Tralla, Tõnis Laar, Uudo Tari, Jaak Peeter Reesalu, Virge James, Joel Luhamets ja majandusassessor Naani Holsmer. Konsistooriumi peasekretär oli Hannes Aasa.

Usuteaduslik Instituut[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis E.E.L.K. Usuteaduslik Instituut.

E. E. L. K. Usuteadusliku Instituudi viimane juhataja ja administraator oli peapiiskop Andres Taul.

Eesti Kirik[muuda | muuda lähteteksti]

Kiriku häälekandja Eesti Kirik vastutav väljaandja oli peapiiskop Andres Taul, tegevtoimetaja Tiiu Pikkur. Alates 2008 ilmub ajalehe Eesti Elu (Toronto) vahel 4 korda aastas.

Praostkonnad[muuda | muuda lähteteksti]

Tsitaat[muuda | muuda lähteteksti]

„Armsad kaaskristlased, kaasmaalased!

Nende sõnadega tihti pöördus rahvapoole meist surma läbi lahkunud Peapiiskop Udo Petersoo. Need sõnad toovad esile meie vanemad ja vanavanemad, kes tõid põgenikena kaasa vabasse maailma eesti rahvakiriku alustele rajatud Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku, mis kestab tänapäevani.“

Thomas Vaga

E.E.L.K. peapiiskop dr Andres Taul küsis konsistooriumi liikmetelt neid 2007. aasta juulis ametisse pühitsedes:

„«Kas tahate ka armastada Eesti Evangeelset Luterlikku Kirikut ja meeles pidada meie ühtset algust, et meie oleme Eesti vaba rahvakirik. Kas tahate töötada ja palvetada nähtava ühtsuse saavutamiseks, et Kristuse sõna ja palve – et «kirikud oleks üks» – võiks ka meie kohta täide minna?» Vastus oli üksmeelne: «Jah, Jumala abiga.»“

Andres Taul: me oleme üks kirik, lahutatud poliitiliselt Eesti Kirik 27. aug. 2008

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Kodu- ja väliseesti kirikud ühinesid, ERR uudised
  2. 2,0 2,1 A New Bishop Electus for an Old Organization Estonian World Review, 25 Jun 2015.
  3. Kodu- ja Välis-Eesti kirik on taas üheks saanud , www.eestikirik.org, 16 November 2010

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Konrad Veem. Eesti vaba rahvakirik: dokumentatsioon ja leksikon. 2. trükk. Stockholm, 1990.
  • Johan Kõpp. Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kirik paguluses, tema alus ja tegevusjooni. Vaimu valgusel, Ilmamaa, Tartu 2009; varem ilmunud: Eesti Kirik, 1963, nr 9, lk 121–128.
  • Prof. Rahamägi valiti piiskopiks. Kaja, 20. juuni 1934, nr 143, lk 3.
  • Kirikukogu astus kokku. Uus Eesti, 20. oktoober 1937, nr 285, lk 3.
  • Ev.-luteri usu kirikule määrati hooldaja. Uus Eesti, 15. september 1939, nr 251, lk 1.
  • Hooldaja õp. J. Varik võttis üle ev-luteri usu kiriku juhtimise. Uus Eesti, 16. september 1939, nr 252, lk 1.
  • Kiriku hooldusnõukogu asub tööle. Uus Eesti, 7. oktoober 1939, nr 273, lk 2.
  • Prof. J. Kõpp valiti piiskopiks. Uus Eesti, 15. detsember 1939, nr 342, lk 3.
  • Piiskop J. Kõpp asus ametisse. Uus Eesti, 21. detsember 1939, nr 348, lk 3.
  • Uus konsistoorium kinnitati. Uus Eesti, 17. jaanuar 1940, nr 15, lk 3.
  • Kiriku parlament võttis vastu eelarve. Uus Eesti, 29. veebruar 1940, nr 57, lk 2.