Tartu Ülikooli usuteaduskond

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Tartu Ülikooli usuteaduskond on Tartu Ülikooli instituut, kus saab õppida usuteadust nii bakalaureuse-, magistri- kui ka doktoriõppes ning religiooniuuringuid magistri- ja doktoriõppes. Teaduskond valmistab ette ka usuteaduse õpetajaid. Usuteaduskond annab teoreetilise ettevalmistuse praktiliseks tööks vaimulikuna, kuid ametisse astumiseks tuleb läbida konfessionaalne õpe mujal (luterliku kiriku puhul pastoraalseminaris).[1] Usuteaduskond kuulub 1. jaanuarist 2016 Tartu Ülikooli humanitaarteaduste ja kunstide valdkonda.

Usuteaduskonnas on Vana Testamendi ja semitistika, Uue Testamendi, kirikuloo, süstemaatilise, praktilise ja võrdleva usuteaduse õppetoolid ning Lähis-Ida vanade keelte ja kultuuride õppetool.[1]

Juunis 2010 oli teaduskonnas 12 õppejõudu, 5 teadurit ja 3 bürootöötajat. 31. detsembril 2009 oli üliõpilasi kokku 302, neist 139 bakalaureuseõppes (avatud ülikoolis 30), 122 magistriõppes (avatud ülikoolis 56) ning 41 doktoriõppes. 1991–2009 andis usuteaduskond 317 bakalaureuse-, 66 magistri- ja 23 doktorikraadi. Riigitellimus uutele üliõpilastele on aastati tugevalt kõikunud: 1991. aastal oli usuteaduskonnas 30 riigieelarvelist kohta, 2009. aastal aga bakalaureuseõppes 64 üliõpilast, 3+2 magistriõppes 29 ning doktoriõppes 6 kohta.[1]

Oma tugevateks külgedeks nimetab usuteaduskond kodulehel semitistikat, muistsete tsivilisatsioonide, religiooni ja teaduse vahekorra, kristluse ajaloo ning religioonipedagoogika ja -psühholoogia uurimist. Samuti tegeldakse seal piiblitõlkega, Eesti teoloogia– ja kirikuloo ning Eesti tänapäevase religioosse olukorra uurimisega. Teaduskonnas loodud religiooniuuringute uurimisgrupp osaleb Tartu Ülikooli kultuuriteooria tippkeskuses, mis on ainus humanitaar- ja sotsiaalteaduste tippkeskus Eestis. 2001–2004 täideti teaduskonnas Euroopa Liidu 5. raamprogrammi projekti "Churches and European Integration" koos Helsingi, Lundi, Münsteri ja Glasgow' ülikoolide teadlastega. 1994. aastast on usuteaduskonnas olnud 21 Eesti Teadusfondi granti.[1]

Teaduskonna juhataja on alates 2016. aastast Tõnu Lehtsaar.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

1632–1710[muuda | muuda lähteteksti]

Usuteaduskond avati Tartu Ülikoolis esmakordselt 1632. aastal, mil sellest sai ülikooli traditsiooniline juhtiv fakulteet. Uppsala ülikooli eeskujul oli ette nähtud neli professorikohta (kaks korralist, I-II, ja kaks erakorralist, III-IV), millest viimane oli täitmata (nagu Uppsalaski). Usuteaduskonna erakorralised professorid õpetasid heebrea, kreeka ja ida keeli ka filosoofiateaduskonnas.[2]

Õppetöö vormideks olid loengud ja disputatsioonid, teaduskraadidest väljastati kandidaadi-, litsentsiaadi- ja doktorikraadi. Usuteaduse kandidaadiks saadi eksami ja disputatsiooni järel, litsentsiaadikraad anti aga pärast eksamit totum theologici studii cursum. Litsentsiaadieksami läbisid Tartu Ülikooli teoloogiaõppejõududest Georg Mancelius 1632., Petrus Goetschenius 1633. ja Petrus Schomerus 1639. aastal. Doktorikraadi tingimuseks oli dissertatsiooni kaitsmine, 1675. aastast kinnitas kraadi Rootsi kuningas. Tartu teoloogidest said sellega hakkama Johann Gezelius 1661. ja Schomerus 1648. aastal, Pärnu õppejõududest Olaus Moberg 1699. aastal.[2]

Academia Gustavianas (1632–1656) ja Academia Gustavo-Carolinas (1690–1710) töötas usuteaduskonnas kokku 18 õppejõudu:

1802–1940[muuda | muuda lähteteksti]

Luterlik usuteaduskond oli ka 1802. aastal (taas)avatud keiserlikus Tartu Ülikoolis, koolitades luteri pastoreid terve Vene keisririigi tarbeks. 1918. aastani oli usuteaduskond (peamiselt) saksakeelne, 1918. aastast eestikeelne. 19. sajandi esimesel kahel kümnendil kandis Tartu usuteaduskond eelkõige ratsionalistlikku vaimu, mille järgi olid religioonis peamised moraalsed väärtused. 1820. aastate algul toimus fakulteedis pietistlik reform ning 1823. aastal vabastati ametist või saadeti emerituuri kõik senised professorid. Reformi järel lõi usuteaduskond sidemed ka luterliku maakirikuga. Tartus 1835–42 õpetanud Carl Christian Ulmann sai ainsa teoloogina ülikooli rektoriks. 1830.-40. aastail toetas usuteaduskond Eesti- ja Liivimaa maakirikuid kriisis, mille tekitasid vennastekoguduste ja Vene õigeusu kiriku konkurents.[2]

Usuteaduskonna praeguste õppejõudude Tarmo Kulmari, Urmas Petti ja Alar Laatsi hinnangul oli teadustöö kõrgpunkt fakulteedis kahe kohalikku päritolu õpetlase, dogmaatiku Alexander Konstantin von Oettingeni ja kirikuloolase Gustav Moritz Constantin von Engelhardti ajal.[2]

1890. aastail alanud venestamine ei lubanud kutsuda õppejõude Saksamaalt, samuti hakati õppejõude ametisse nimetama teaduskonna arvamust kuulamata (nii juhtus näiteks süstemaatik Johann Hermann Kersteni ja kirikuloolase Jan Kvačala puhul). Kui varem oli teaduskond tegutsenud saksakeelsena ka muidu venekeelses ülikoolis, siis 1916. aastal anti korraldus minna üle vene keelele. Protesti märgiks astusid professorid ametist tagasi ning teaduskond lõpetas tegevuse, õppetöö taastus alles Saksa okupatsiooni ajal 1918. aasta sügisel.[2]

1919. aastal avati Tartu Ülikool eestikeelsena. Usuteaduskonnas jätkasid siiski tööd mitu sakslasest professorit (Alexander von Bulmerincq, Konrad Grass, Otto Emil Seesemann ja Adalbert von Stromberg), mistõttu õppetöö jäi veel pikaks ajaks suuresti saksakeelseks. 1940. aastal sulges usuteaduskonna Nõukogude võim.[2]

Pärast 1991. aastat[muuda | muuda lähteteksti]

1991. aastal avati usuteaduskond uuesti, kuid enam mitte pelgalt luterliku, vaid protestantlikuna. Teaduskonna struktuur on jäänud põhiliselt samaks, vaid 1940. aastal suletud õigeusu õppetooli pole korduvatele aruteludele tänini taastatud.[2] Küll luges 2005–2009 Kreeka haridusministeeriumi rahastusel külalisprofessorina õigeusu teoloogia aineid Grigorios Papathomas Pariisist.[1] 2001. aastal asutati luterliku usuteaduse õppetool.[2]

Akadeemiline tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Tartu Ülikooli usuteaduskonna toel on tegutsenud usuteaduslikud seltsid: Theologische Studentenverein zu Dorpat 1867–1939, Akadeemiline Usuteadlaste Selts 1921–40 ja 1999. aastast Akadeemiline Teoloogia Selts.[2]

Usuteaduskonnaga on seotud ka 2002. aastal asutatud teaduse ja religiooni kolleegium.

Usuteaduslikud kirjutised ilmusid 1918–40 peamiselt Tartu Ülikooli Toimetiste B-sarjas ning Usuteaduslikus Ajakirjas (1926–40), mis jätkab taas ilmumist 2000. aastast.[2]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Riho Altnurme "Tartu Ülikooli usuteaduskond 2010" Tartu Ülikooli usuteaduskonna kodulehel (vaadatud 4. oktoobril 2011)
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 Tarmo Kulmar, Urmas Petti, Alar Laats "Eesti teoloogiateaduse ajaloost: Teoloogia ja selle õpetamine kuni 18. sajandi lõpuni" Tartu Ülikooli usuteaduskonna kodulehel (vaadatud 4. oktoobril 2011)

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • T. Frey (Hg.). Die Theologische Fakultät der Kaiserlichen Universität Dorpat-Jurjew 1802–1903. Historisch-biographisches Album mit Beiträgen früherer und jetziger Glieder der Fakultät. Reval, 1905;
  • Tartu Usuteaduskond Rootsi ajal. – Usuteadusline Ajakiri, lisavihk nr. 3 Tartu Ülikooli 300 a. juubeli puhul.
  • H. Seesemann. Die Theologische Fakultät der Universität Dorpat 1802–1918
  • A. Võõbus. The Department of Theology at the University of Tartu. Its Life and Work, Martyrdom and Annihilation. – Papers of the Estonian Theological Society in Exile, 14. Stockholm, 1963
  • L. Raid. Tartu Ülikooli usuteaduskond 1632–1940. Trt., 1995
  • T. Kulmar. Tartu Ülikooli usuteaduskond. – Eesti Kirik. Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku häälekandja eksiilis. 49. aastakäik, 1999, nr. 2

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]