Viru praostkond

Viru praostkond
	Jõhvi Mihkli kirik, Rakvere tänav 6, Jõhvi
Asutatud	1627
Peakorter	Jõhvi
Asukoht	Rakvere tänav 6, Jõhvi
Tegevuspiirkond	Lääne-Virumaa ja Ida-Virumaa
Emaorganisatsioon	Eesti Evangeelne Luterlik Kirik
Veebileht	EELK Viru praostkonna koduleht

Viru praostkond on EELK luteri kiriku praostkond Eestis, mis moodustati 1627. aastal. Praostkond on Virumaal asuvate koguduste koondis. Praostkonna praosti ülesandeid täidab kõrvalametina üks praostkonna pastoritest.

2015. aastast on Viru praost Tauno Toompuu, kes on ka Rakvere Kolmainu koguduse õpetaja, abipraostiks on Meelis-Lauri Erikson (Kadrina Katariina koguduse õpetaja).

Viru praostkonna kogudused

Tänapäeval on EELK Viru praostkonnas 19 kogudust:

Ajalugu

1627. aastal nimetas kuningas Gustav II Adolfi poolt Eestimaale kohalikku kirikuelu reformima saadetud Västeråsi piiskop Johannes Rudbeckius Eestimaal ametisse Harju praostkonda, Järva praostkonda, Viru praostkonda, Maa-Lääne praostkonda, Ranna-Lääne praostkonda ja Saarte-Lääne praostkonda praostid.

Vastavalt 1686. aasta kirikuseadusele kinnitas praostkonna praostid ametisse piiskop/ülemsuperintendent, kuid kohalikud kirikuõpetajad (luterliku pastori (õpetaja, preester) mitteametlik nimetus) võisid esitada endale enam meeldivaid kandidaate. Praostidel oli kohustus igal aastal külastada oma praostkonna kogudusi ning koguneda kaks korda aastas korraldatavale piiskoplikule sinodile, et arutada kirikuprobleeme, eksamineerida õpetajaameti-kandidaate ja pühitseda neid ametisse.

1710. aastal liideti Eesti- ja Liivimaa Põhjasõja tulemusena Venemaa keisririigi koosseisu ja pärast 1710. aastat määras Liivimaal praostkondade praostid ametisse kuberner ülemsuperintendendi ettepanekul, Eestimaal nimetas praostid ametisse konsistoorium.

1772. aastal moodustati Virumaa idaosast Alutaguse praostkond, kuhu kuulusid Jõhvi, Lüganuse, Viru-Nigula ja Vaivara kihelkond.

Keisrinna Katariina II kehtestatud asehalduskorra ajal (1784—1796) moodustati igas kreisis eraldi praostkond. Eestimaal säilis kaheksa ja Liivimaal neli praostkonda, kuid nende piirid muutusid vastavalt uutele kreisipiiridele. Tallinna asehaldurkonna Viru kreisi kuulusid

Rakvere 1. praostkond: Rakvere, Kadrina, Haljala, Viru-Jaagupi, Simuna kihelkond, praost Johannes Georg Borge^[1]
Rakvere 2. praostkond: Viru-Nigula, Lüganuse, Jõhvi, Vaivara kihelkond.

Aseahalduskorralduseaegsed muudatused annulleeriti keiser Paul I poolt 26. veebruaril 1797 ja taastati asehalduskorraeelne halduskord. See tähendas ka endisaegsete praostkondade süsteemi taastamist.

28. detsembril 1832 kinnitas tsaar Nikolai I Venemaa evangeelse luterliku kiriku seaduse koos selle juurde kuuluvate vaimulikkonnale ja kirikuasutustele suunatud instruktsioonidega, millega kõik varasemad luterlikku kirikukorraldust reguleerinud seadused ja korraldused kuulutati kehtetuks. Praostkondade pastorid valisid endi keskelt kaks kandidaati, kellest ühe kinnitas Venemaa Keisririigi Siseministeerium kohaliku konsistooriumi ettepanekul praostiks. Praost allus otseselt kubermangu ülemsuperintendendile. Ametissemääratud praostkonna praosti kohustuseks oli edastada praostkonna pastoritele kõrgemalt tulnud ettekirjutusi, koguda pastorite aruandeid, külastada vähemalt kord aastas praostkonna kirikuid ja saata igal aastal ülemsuperintendendile enda ja pastorite teenistuskirjad. Kirikuseaduse kohaselt oli nii Eesti- kui ka Liivimaa jaotatud kaheksasse praostkonda.

20. sajandi alguses olid Viru praostkonna kirikukihelkonnad Rakvere kreisis Virumaal: Jakobi kihelkond, Rakvere kihelkond, Kadrina kihelkond, Haljala kihelkond, Väike-Maarja kihelkond, Simuna kihelkond^[2]. Rakvere kreisi aladel tegutses ka Alutaguse praostkond.

Pärast 1917. aasta veebruarirevolutsiooni toimunud riigivalitsuses ja haldusterritooriumite muudatustega ühendati senised eestlastega asustatud Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti alad 30. märtsil 1917 administratiivselt Eestimaa kubermanguga ning 31. maist kuni 1. juunini 1917 Tartus toimunud I kirikukongressile võeti vastu otsuse kiriku korraldamise kohta vaba rahvakirikuna.

1951. aastal liideti Narva-Alutaguse praostkond Viru praostkonnaga.

Viru praostkonna praostid

Heinrich Stahl, 1633–1638 Viru praostkonna praost ja 1633–1638 Kadrina Katariina koguduse pastor
Joacim Schwieger
Georg Handtwig, 1731–1733, Viru ja Alutaguse praost
Johann Georg Borge (1712–1782), Virumaa praost^[3] 1759—1778, Simuna Siimona ja Juuda koguduse pastor
Thomas Sabler, 1788–1797
Abraham Nicolaus Winkler, 1812–1839
Friedrich August Hörschelmann, 1839–1844
Carl Heinrich Friedemann Vogt, 1871–1872
Georg Michael von Paucker, 1872–1890
Hugo Wilhelm Hoffmann, 1891–1904
Arthur Friedrich Wilhelm Hoffmann, 1904–1933
Gustav Johannes Beermann, 1933–1941
Jaan Kiivit seenior, 1941–1948

1. jaanuaril 1951 ühines Narva-Alutaguse praostkond Viru praostkonnaga.

Jaan Varik
August Laumets
Peeter Kaldur, 1992–1995
Avo Kiir, 1995-1997 praosti kt, 1997–2011 praost
Peeter Kaldur, 2011–2015
Tauno Toompuu, 2015–

Vaata ka

Narva-Alutaguse praostkond

Viited

↑ Allgemeines Schriftsteller- und Gelehrtenlexikon der Provinzen Livland, Esthland und Kurland. Hrsg. von Johann Friedrich von Recke, Karl Eduard Napiersky. Bd. 1. Mitau: Steffenhagen und Sohn 1827, lk. 225
↑ Lindanisa Adress-kalender 1910 aasta peale, 1910, lk 75
↑ Olaf Sild, August Hermann Francke' mõjud meie maal., Usuteadusline Ajakiri, Märts 1928 nr 3, lk 134

[1] Allgemeines Schriftsteller- und Gelehrtenlexikon der Provinzen Livland, Esthland und Kurland. Hrsg. von Johann Friedrich von Recke, Karl Eduard Napiersky. Bd. 1. Mitau: Steffenhagen und Sohn 1827, lk. 225

[2] Lindanisa Adress-kalender 1910 aasta peale, 1910, lk 75

[3] Olaf Sild, August Hermann Francke' mõjud meie maal., Usuteadusline Ajakiri, Märts 1928 nr 3, lk 134

[1]

[2]

[3]