Noarootsi kihelkond

Allikas: Vikipeedia
Noarootsi kihelkond

rootsi keeles Nuckö socken
saksa keeles Kirchspiel Nukkö

kihelkonnakirik: Noarootsi Püha Katariina kirik
Noarootsi Püha Katariina kirik

Noarootsi kihelkond (rts Nuckö socken, sks Kirchspiel Nukkö) oli kihelkond Läänemaal ja Eestimaa kubermangu Haapsalu kreisis.

Haapsalu kreis Eestimaa kubermangus. Ludwig August Mellini kaardil, "Atlas von Liefland, oder von den beyden Gouvernementern u. Herzogthümern Lief- und Ehstland, und der Provinz Oesel". 1798

Piirkonna ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Kuni muinasaja lõpuni oli Noarootsi ala praktiliselt asustamata.[1][2] Siis moodustas see piirkond mõjuka Ridala muinaskihelkonna põhjapoolse ääreala.[2]

13. sajandi keskel asustasid piirkonna rootslased, kellest põhiosa saabus Soomest. Eestisse tulnud kolonistidele anti rida privileege, mis seisnesid põhiliselt liikumisvabaduses ning väiksemates maksudes.[1] Siis asusid Noarootsi alad Lääne-Nigula kirikukihelkonna põhjaservas.[2]

Suurima ulatuse saavutas rootsi asustus 16. sajandi alguses.[1] Sellel ajal sai Noarootsi ka omaette kihelkonnaks.[2], kihelkonda kuulus ka Osmussaare saar. Esimesi kirikuõpetajaid on allikates mainitud 16. sajandil. Kihelkonna keskuseks oli Püha Katariina kirik.[3]

Noarootsi kihelkond oli Eesti mandriosa kihelkondadest ainus, kus rootslastest elanikkond oli enamuses. 16. sajandi teisel poolel rüüstasid Noarootsi alasid Liivi sõja käigus vene väed – Balthasar Russow kirjutab oma kroonikas, et 1575. aastal "laastasid venelased ja tatarlased üpris haletsemisväärselt maid ümber Haapsalu, Koluvere, Lihula, Padise ja Vigala, samuti Saaremaad ja Hiiu, Muhu, Vormsi saari ja Noarootsit".[4] 1580. aastatel läks Noarootsi Rootsi võimu alla ja oli seda 1710. aastani. Rootsi aeg tähendas ühelt poolt vaimse elu elavnemist – Noarootsis rajati Eesti esimene teadaolev talurahvakool, Noarootsi kirik sai abikirikud (kabelid) Sutlepasse, Rooslepasse ja Osmussaarele. Samas rajati 17. sajandil rida mõisaid, millega kaasnes rannarootslaste vanade õiguste piiramine.[1]

Põhjasõja käigus (1710–1711) tabas Noarootsit suur katkuepideemia. Elanike arv vähenes 2/3 võrra, mitmed külad surid täiesti välja. Tühjaks jäänud küladesse asusid elama eestlased sisemaalt. Sellega algas Noarootsi eestistumine.[1] 18. sajandi teisest poolest toimusid jumalateenistused ka eesti keeles.[3]

Noarootsi on üks Eesti lääneranniku poolsaartest, mis olid ajalooliselt saared, kuid hiljem maatõusu tagajärjel mandriga ühinesid. 1770. aastal oli Noarootsi veel eraldi saar. Mandriga ühinemine toimus 19. sajandi keskel.[1]

Noarootsi kihelkonna mõisad[muuda | muuda lähteteksti]

Kihelkonnas paiknes 10 mõisat – 1 kirikumõis ning 7 rüütlimõisast peamõisat koos 2 kõrvalmõisaga. Lisaks veel 3 karjamõisat.[2]

Noarootsi kihelkonna vallad[muuda | muuda lähteteksti]

Kihelkonna alad tänapäeval[muuda | muuda lähteteksti]

Noarootsi kihelkond jääb tänapäeval tervikuna Lääne maakonna aladele. Kihelkonna ala kattub suures osas endise Noarootsi valla alaga.[2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Noarootsi ajaloost Noarootsi valla koduleht (vaadatud 29. veebruar 2012)
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Noarootsi kihelkond Eesti mõisaportaal (vaadatud 29. veebruar 2012)
  3. 3,0 3,1 Koguduse minevik ja tänapäev EELK Noarootsi Püha Katariina kogudus (vaadatud 29. veebruar 2012)
  4. Russow, Balthasar. Liivimaa kroonika. Kirjastus Vaba Eesti. Stockholm, 1967.
  5. Bienenstamm, H. von (1826). Geographischer Abriß der drei deutschen Ostsee-Provinzen Rußlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner. pp. lk. 110–112. 
  6. Noarootsi kihelkond, Eesti Ajalooarhiiv

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]