Keemiline aine

Allikas: Vikipeedia

Keemiline aine on aine, mille molekulidel on ühesugune koostis ja struktuur.

Lihtaine koosneb ainult ühe keemilise elemendi aatomitest, näiteks hapnik (O2) ja raud (Fe). Liitaine koosneb mitme elemendi aatomitest, näiteks väävelhape (H2SO4) ja vesi (H2O).

Keemiliseks aineks ei loeta sulameid (näiteks pronks) ja muid segusid (näiteks õhk).

Keemilist ainet saab tähistada keemiliste valemite abil. Näiteks vee valem on H2O. Aine agregaatolekul pole tähtsust, näiteks tahkunud vee ehk jää valem on ikkagi H2O.

Mõiste idealiseeritus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Selliseid puhtaid aineid looduses praktiliselt ei esine ning ka tehislikult ei õnnestu tavaliselt saada täiesti puhtaid aineid, nii et selline keemilise aine mõiste on idealisatsioon. Ometi töötab see mõiste sageli hästi.

Liigitamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aineid saab liigitada väga erinevatel alustel ja erinevat moodi, näiteks liht- ja liitaineteks, millest eespool juttu oli.

Et erinevaid süsinikuühendeid on väga palju, siis jaotatakse ained tihti orgaanilisteks ja anorgaanilisteks. Nendevaheline piir pole aga selge ja ühene, sest paljusid aineid võib vastavalt vajadusele käsitleda nii orgaanilise kui anorgaanilise keemia vaatepunktist. Lihtsustatuna võib orgaanilist keemiat nimetada süsinikühendite keemiaks.

Molekulide ehituse ja keemiliste omaduste järgi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Anorgaanika[muuda | redigeeri lähteteksti]
Orgaanika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rolli järgi keemilistes reaktsioonides ja/või katsetes[muuda | redigeeri lähteteksti]

Agregaatoleku järgi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ainete omadused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ainete omadused on keemilised ja füüsikalised omadused. Need on tunnused, millepoolest üks aine erineb teisest.

Näiteks: värvus, lõhn, maitse, sulamis- ja keemistemperatuur, tihedus, lahustuvus.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]