L-karnitiin
L-karnitiin on vitamiinse toimega vesilahustuv ühend.
Saamine ja omandamine[muuda | muuda lähteteksti]
Inimene saab L-karnitiini loomse toiduga ja seda sünteesib ka meie organism, loomseteks allikateks on lamba-, sea-, veise- ja küülikuliha, kala, piim, õllepärm. Nagu pangaamhapegi on L-karnitiin vitamiinilaadne ühend ja mitte klassikaline vitamiin. Tema teatud varud on olemas skeletilihastes, aga ka maksas ja neerudes.
Biofunktsioonid[muuda | muuda lähteteksti]
L-karnitiini vajab rasvhapete energeetiline metabolism. L-karnitiin transpordib pikaahelalisi rasvhappejääke läbi sisemembraani mitokondritesse, kus rasvhapped oksüdeeritakse metaboolse energia tootmise eesmärgil. Eriti vajalik on see lihastes, kus kestva lihasetöö tingimustes toimub rohke rasvhapete lõhustamine. Transportides pikaahelalisi rasvhappeid mitokondritesse, väldib karnitiin lipiidide kuhjumist skeletilihastesse, südamelihasesse ja maksa. Ilmselt on L-karnitiini vaja ka mitmetes sünteesides metüülrühmade doonorina.
Defitsiit[muuda | muuda lähteteksti]
L-kanitiini defitsiiti reeglina ei teki, kuna inimorganism sünteesib seda ka ise. Süntees lähtub lüsiinist ning seda aktiveerivad C-, B3- ja B6- vitamiin ning raud. L-karnitiini defitsiit võib ilmneda vastsündinutel (eriti enneaegsetel), kellel L-karnitiini süntees on veel tagasihoidlik. Defitsiiti võib põhjustada ka korduv hemodialüüs.
Defitsiit tekib kindlasti juhul, kui inimesel on orgaaniliste hapete kuhjumisest tingitud atsiduuria. Sel puhul kulub rohkesti L-karnitiini kuhjunud hapete detoksikatsiooniks karnitiini vesilahustuvate estrite tekkimisega. L-karnitiini defitsiit ähvardab ka täistaimetoitlasi, juhul kui nende toidus pole pikemaajaliselt asendamatut aminohapet lüsiini.
L-karnitiini defitsiit tingib vabade rasvhapete taseme tõusu veres ja lipiidide kuhjumise lihastes.
Defitsiidi esmatunnusteks on nõrgad lihaste krambid.
Sügava defitsiidi tunnused:
- tugev üldine nõrkus,
- neutraalrasvade patoloogiline kuhjumine lihastesse,
- pidevad lihasekrambid,
- lihaskoe üldine düstroofia,
- dementsuse süvenemine.
Manustamine ja toksilisus[muuda | muuda lähteteksti]
Kuna inimorganism sünteesib ka ise L-karnitiini, pole tema ööpäevast vajadust võimalik täpselt hinnata. On leitud, et umbes 75% vajaminevast L-karnitiinist saadakse tavaolukorras normaalse toitumisega. On ka kalkuleeritud, et ööpäevane normaalne toit peaks sisaldama 150–300 mg L-karnitiini.
L-karnitiini oskuslik/adekvaatne manustamine võib olla üks komponent lihaste düstroofiliste muutuste, maksatsirroosi, hepatiidi, hüperlipeemia, dementsuse, nälguse, anoreksia, üldise kurnatuse jt haiguste efektiivses ravis. Selle oskuslik kasutamine on näidustatud ka sportlastele suurte lihasekoormuste puhul.
L-karnitiini peab kasutama koos vitamiinide B2, B3, B5 ja C-ga.
Toksilisust pole L-karnitiini puhul täheldatud ka üsna suurte oraalsete annuste puhul.
Uuemate uuringute tulemusena on L-karnitiini regulaarne tarbimine südamele kahjulik. Nimelt on regulaarselt L-karnitiini tarbivate inimeste soolestikku tekkinud bakterid, mis muudavad L-karnitiini südamehaigusi põhjustavaks ühendiks.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- "Inimorganismi biomolekulid ja nende meditsiiniliselt olulisemad ülesanded Inimorganismi metabolism, selle häired ja haigused" , Mihkel Zilmer, Ello Karelson,Tiiu Vihalemm, Aune Rehema, Kersti Zilmer, peatükk 11, lk 165-166, Biokeemia Instituut, Tartu Ülikool, 2010, ISBN 978-9985-2-1540-1.