P-aminobensoehape
 | See artikkel vajab toimetamist. (Oktoober 2006) |
P-aminobensoehape ehk PABA on orgaaniline bioaktiivne ühend, aminohape ja mikrotoitaine ning ravimpreparaat. PABAt liigitatakse erinevalt nii asendamatu vitamiinilaadse biomolekuli kui ka vesilahustuva vitamiini ja antioksüdandi ning koensüümina. P-aminobensoehape on mikrokogustes igapäevaselt vajalik osade organismide paljude bioloogiliste protsesside normaalseks toimimiseks.[1]
PABA täielik puudumine (ka bioaktiivsuse minetanuna) toidus või kestev vaegus võib organismile kahjulik ning koguni ohtlik olla, põhjustades haiguslikke seisundeid.
Nomenklatuur[muuda | muuda lähteteksti]
- IUPACi süstemaatiline nimetus - 4-aminobensoehape;
- CAS-number 150-13-0.
Vananenud terminid[muuda | muuda lähteteksti]
- Bx-vitamiin, Bx-faktor, H1-vitamiin, B10-vitamiin, bakterite kasvufaktor P, bakterite H-vitamiin [2], anti-hallide juuste faktor (inglise keeles anti-gray hair factor).[3]
Üldandmed[muuda | muuda lähteteksti]
Molekulvalem: C7H7NO2; Valem: H2NC6H4CO2H (vees raskesti lahustuv kristalliline aine);
Bakterid[muuda | muuda lähteteksti]
PABA on paljude bakterite jaoks hädavajalik kasvufaktor: Acetobacter suboxydans, Clostridium acetobutylicum, Clostridium sporogenes, Clostridium thermosaccharolyticum, Escherichia coli mutandid, Lactobacillus arabinosus, Leuconostoc meseteroides P-60, Neurospora crassa mutant jpt.[4]
Inimene[muuda | muuda lähteteksti]
Saamine[muuda | muuda lähteteksti]
Olulised eksogeensed toiduained PABA allikatena on : õllepärm, nisu, täistera riis, seened, spinat, söödavad munad, looma maks ja neerud, piim.[5]
Imendumist häirivad alkohol ja kohv.
Biofunktsioonid[muuda | muuda lähteteksti]
PABA on foolhappe ehitusüksus, st et ta on hädavajalik vitamiin[6] mis muundatakse soole mikrofloora elutegevuse käigus foolhappeks.
On vajalik:
- erütrotsüütide normaalseks arenguks
- naha ja juuste normaalseks pigmentatsiooniks
- aitab pantoteenhappe omastamisel
- osaleb bioloogilises katalüüsis koensüümina.[5]
PABA omab teatud kaitsefaktorit UV-B kiirguse suhtes (seetõttu kasutatakse mitmete salvide koostises).[7]
Defitsiit[muuda | muuda lähteteksti]
Võib tekkida alkoholismi puhul ja sulfoonamiinide kestval manustamisel, sest viimased on PABA antimetaboliidid (hävitades seega mikroobe, kes toodavad foolhapet).[6]
Defitsiidi tunnused:
- üldine väsimus
- ärritatavus
- sagedased peavalud
- depressioon
- soole mikrofloora arenguhäired
- kõhukinnisus
- pigmentatsioonihäired
- naha ning juuste enneaegse vananemise ilmingud.
Manustamine preparaatidena[muuda | muuda lähteteksti]
Tema suukaudne manustamine tableti vormis ravi ühe komponendina on kasutusel ja võib olla efektiivne vitiliigo, pemfiguse, dermatomüosiidi, Peyronie tõve, viljatuse (naiste), artriidi, süsteemse erütematoosse luupuse, aneemia, peavalude, juuste väljalangemise jne korral.[8] PABA põhjal valmistatud preparaate soovitatakse ka osade Rickettsia perekonna bakterite poolt põhjustatud haiguslike seisundite korral sh kaljumägede tüüfus (inglise keeles Rocky Mountain spotted fever) ja tähniline tüüfus (inglise keeles scrub typhus).[9]
Teda soovitatakse manustada koos foolhappe, C-vitamiini, püridoksiini, niatsiini ja tiamiiniga.
Suuremaid annuseid kui 25–30 mg/päevas pole soovitatav sisse võtta, sest võivad ilmneda toksilised nähud: iiveldus, oksendamine.[6] Lisaks eeltoodule võib PABA põhjustada ka, manustatud kogusest mitte oluliselt sõltuvaid, allergilisi reaktsioone nagu kooma, allergiline lööve, kõhulahtisus, peapööritus, silmade ärritus (aine kokkupuutel silmaga), palavik, maksakahjustus, õhupuudus, hingamise auglustumine.[10]
Teised PABA aine kasutusalad[muuda | muuda lähteteksti]
- asovärvides
- Meditsiinis - kohalikuks tuimastuseks kasutatavad ained: benzocaine, propesin, cycloform, butesin, monocaine, amylcaine, novocaine (procaine), tutocaine jpt.[11]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "Veebiversioon (vaadatud 01.09.2013) (inglise keeles)". Originaali arhiivikoopia seisuga 5.03.2016. Vaadatud 1.09.2013.
- ↑ "Veebiversioon (vaadatud 31.08.2013) (inglise keeles)". Originaali arhiivikoopia seisuga 27.01.2013. Vaadatud 1.09.2013.
- ↑ William Henry Sebrell, Robert Samuel Harris, "The vitamins: chemistry, physiology, pathology.", Vol III, Academic Press, INC. Publischers, New York, lk 2 1954, Veebiversioon (vaadatud 31.08.2013)
- ↑ William Henry Sebrell, Robert Samuel Harris, "The vitamins: chemistry, physiology, pathology.", Vol III, Academic Press, INC. Publischers, New York, lk 35, 1954. Veebiversioon (01.09.2013) (inglise keeles)
- ↑ 5,0 5,1 "Veebiversioon (vaadatud 01.09.2013) (inglise keeles)". Originaali arhiivikoopia seisuga 16.12.2009. Vaadatud 1.09.2013.
- ↑ 6,0 6,1 6,2 "Inimorganismi biomolekulid ja nende meditsiiniliselt olulisemad ülesanded Inimorganismi metabolism, selle häired ja haigused". Mihkel Zilmer, Ello Karelson,Tiiu Vihalemm, Aune Rehema, Kersti Zilmer, lk 170, Biokeemia Instituut, Tartu Ülikool, 2010, ISBN 978-9985-2-1540-1
- ↑ "Nõuded kosmeetikatoodetele ja nende käitlemisele", Sotsiaalministri määrus nr 21, 23.02.2007, lisa nr 6, Veebiversioon (vaadatud 01.09.2013)
- ↑ "Veebiversioon (vaadatud 01.09.2013) (inglise keeles)". Originaali arhiivikoopia seisuga 4.03.2016. Vaadatud 1.09.2013.
- ↑ William Henry Sebrell, Robert Samuel Harris, "The vitamins: chemistry, physiology, pathology.", Vol III, Academic Press, INC. Publischers, New York, lk 12 , 1954. Veebiversioon (01.09.2013) (inglise keeles)
- ↑ [1] Veebiversioon (vaadatud 01.09.2013) (inglise keeles)
- ↑ William Henry Sebrell, Robert Samuel Harris, "The vitamins: chemistry, physiology, pathology.", Vol III, Academic Press, INC. Publischers, New York, lk 8, 1954. Veebiversioon (01.09.2013) (inglise keeles)