Ultraviolettkiirgus

Allikas: Vikipeedia

Ultraviolettkiirgus ehk UV-kiirgus on elektromagnetkiirgus, mille lainepikkus on väiksem kui nähtaval valgusel (piirneb violetse valgusega), kuid suurem kui röntgenikiirgusel. Seega on ultraviolettkiirgus osa elektromagnetlainete spektrist.

Ultraviolettkiirguse liigid (DIN 5031-7[1])
Liik Tähis Lainepikkus Footoni energia
Lähi-UV UV-A 380–315 nm 3,26–3,94 eV
Kesk-UV UV-B 315–280 nm 3,94–4,43 eV
Kaug-UV UV-C-FUV 280–200 nm 4,43–6,2 eV
Vaakum-UV UV-C-VUV 200–100 nm 6,20–12,4 eV
Extra-UV[2] EUV 121–10 nm 10,25–124 eV

Ultraviolettkiirgus hõlmab lainepikkuste riba 100 nanomeetrist (nm) kuni 380 nanomeetrini, vastavalt sagedusriba 789 terahertsist (THz) kuni 3 petahertsini (PHz), mis on jaotatud mitmeks alaliigiks. Tabelis esitatud liigituse kõrval on kasutusel ka teistsuguseid jaotusi. Näiteks WHO määratluse järgi ulatub UV-kiirguse ala 1 nanomeetrist 400 nanomeetrini. [3]

Päikesest lähtuvast UV-kiirgusest neeldub atmosfääris (peamiselt osoonikihis) täielikult lühilaineline kiirgus lainepikkusega alla 200 nm, seega ekstraviolettkiirgus ja vaakumiultraviolettkiirgus (levibki üksnes vaakumis). Maapinnani tungib UV-A-kiirgus ja vähemal määral UV-B-kiirgus.

Tehislikud UV-kiirguse allikad on näiteks kõrgrõhu- ja ülikõrgrõhu-elavhõbelamp, UV-valgusdiood ja ultraviolettlaser (eksimeerlaser). UV-kiirgus tekib ka näiteks luminofoorlampides, kus selle ultraviolettkiirguse muundab nähtavaks valguseks lambi klaaskesta sisepinnale kantud luminofoor.

Tavaline (akna)klaas neelab UV-B- ja UV-C-kiirguse, kuid pikemalainelist (üle 300 nm) kiirgust laseb osaliselt läbi. UV-seadmeis kasutatakse sellele kiirgusele läbipaistvat kvartsklaasi.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Deutsches Institut für Normung (Hrsg.): Strahlungsphysik im optischen Bereich und Lichttechnik; Benennung der Wellenlängenbereiche. DIN 5031 Teil 7, Januar 1984.
  2. ISO 21348 1. Mai 2007. Space environment (natural and artificial) — Process for determining solar irradiances.
  3. World Health Organization (WHO): Global Solar UV Index: A Practical Guide. 2002 (PDF).

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]