William Parry Murphy

Allikas: Vikipeedia
William P. Murphy

William Parry Murphy (6. veebruar 1892 Stoughton, Wisconsin9. oktoober 1987) oli Ameerika Ühendriikide arst. Aastal 1934 jagas ta Nobeli keemiaauhinda koos George Richards Minoti ja George Hoyt Whipple'iga uurimustööde ning makrotsütaarse aneemia (eriti pernitsioosse aneemia) ravi leiutamise eest.

Haridus[muuda | redigeeri lähteteksti]

1914. aastal omandas ta Oregoni ülikoolis bakalaureusekraadi.

1922. aastal sai ta meditsiinidoktori kraadi Harvardi ülikooli Meditsiinikoolis.

Teadustöö[muuda | redigeeri lähteteksti]

1924. aastal viis Murphy koos kaastöötajatega läbi loomkatseid koertega. Ta lasi koertel verd välja voolata, et nad aneemiliseks muutuksid, ja proovis seejärel neile erinevaid toitaineid sööta, et nad paraneksid. Murphy avastas, et söötes aneemilistele koertele suurtes kogustes veisemaksa, paranesid nad kiiremini kui teisi toitaineid manustades. Minot ja Whipple proovisid seejärel võimalikke ravikomponente keemiliselt eraldada. Nad leidsid, et maksas leiduv raud toimib tervendavana verekaotuse tagajärjel tekkinud aneemia korral. Vahepeal aga kasutasid teised arstiteadlased juba maksa ka pernitsioosse aneemia raviks. Aktiivseks aineks ei peetud aga mitte rauda, vaid mingit tundmatut ainet, vesilahustuvat ekstrakti. Sellest nn maksas leiduvast vesilahustuvast ekstraktist õnnestus teadlastel hiljem (1948) eraldada B12-vitamiin.

Maksadieet pernitsioosse aneemia raviks seisnes igapäevases toore veisemaksa[1] söömises, kogused aga olid üsna suured, ning leidus ka selliseid patsiente, kes polnud võimalised enam toitu ise sööma. Kuid söötnud patsientidele igapäevaselt umbes 200–400 grammi tooret maksa, leidsid nad nende vereanalüüse uurides, et erütrotsüütide arv (ingl k RBC) suurenes märgatavalt.[2] Maksateraapia toimis ning 1926. aastal tutvustasid mõlemad uurijaid oma kliiniliste katsetuste tulemusi Ameerika Meditsiiniühingu Atlantic Citys peetud nõupidamisel. Selleks ajaks olid Minot ja Murphy edukalt ravinud 45 patsienti.[3] Murphy omakorda olevat kuulda võtnud ühe patsiendi nõuannet ning hakkas haigeid söötma "püreestatud" toore maksaga, kuid esialgu toitesondi kaudu. Edasi töötasid Murphy ja Minot ning Edwin Cohn välja kontsentreeritud vedela maksaekstrakti, mida tunti fraktsioon G nimetuse all. [4]

Minot ja Murphy hilisem maksateraapia ehk ravi mitmete aneemia vormide korral seisnes peamiselt toorest maksast valmistatud tugevalt kontsentreeritud ekstrakti veenisisesel manustamisel, et saavutada maksimaalselt kiiret tervenemist.[5]

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

1919. aastal abiellus Murphy Pearl Harriett Adamsiga. Perre sündis kaks last: poeg William P. Murphy Jr. ja tütar Priscilla Adams Murphy.

Publikatsioone[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 1926, koos Minot, G.R., Treatment of Pernicious Anemia by a Special Diet, J.A.M.A., 87: 470-476;
  • Anemia in Practice: Pernicious Anemia (1939)
  • 1948, koos Minot, G.R., Treatment of Pernicious Anemia by a Special Diet, Blood, 3: 8-21.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. E. B. Hart and J. Waddell, C. A. Elvehjem, H. Steenbock, Evelin Van Donk, Blanche M. Riising, Iron in Nutrition. VI. IRON SALTS AND IRON-CONTAINING ASH EXTRACTS IN THE CORRECTION OF ANEMIA, J. Biol. Chem. 1. May 1928, 77:777-795, lk 781. [1]
  2. Paul R. Betz, Mark C. Carnes, American National Biography: Supplement 2, Oxford University Press, lk 399-400, 2005, ISBN 978-0-19-5222202-9, Google`i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud (12.07.2013)
  3. [2]
  4. [3]
  5. "William P. Murphy - Nobel Lecture: Pernicious Anemia". Nobelprize.org. Nobel Media AB 2013. Web. 11 Jul 2013.[4]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]