Verduni leping

Allikas: Vikipeedia
Karolingide keisririik oma suurimas ulatuses, ning kolmeks jagatuna aastal 843.
Euroopa enne Karolingide kodusõda (840-843): Lääne-Euroopa Karl Suure surma (814) ja keiser Ludwig Vaga (suri aastal 840) ajal.

Verduni leping (Verdun, august 843) oli leping Karl Suure poja ja järeltulija Ludwig Vaga kolme elusoleva poja vahel, mis jagas Karolingide impeeriumi kolmeks kuningriigiks. See lõpetas kolmeaastase Karolingide kodusõja.

Taust[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kui Ludwig Vaga aastal 840 suri, nõudis vanim poeg Lothar ülemvõimu oma vendade kuningriikide suhtes ja toetas oma vennapoja Pippini nõudeid Akvitaania suhtes. Pärast allajäämist oma vennale Ludwigile ja poolvennale Karlile Fontenay lahingus aastal 841 ning viimaste liidu kinnitamist Strasbourgi vannetega (842), oli Lothar sõja jätkamise asemel valmis läbi rääkima.

Valdused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Igaüks kolmest vennast oli juba loonud oma kuningriigi: Lothar Itaalias, Ludwig Sakslane Baieris ja Karl Paljaspea Akvitaanias. Lothar, kes oli aastal 817 nimetatud kaaskeisriks, jättis oma keisritiitli alles.

  • Lothar sai keisririigi keskse osa, millest hiljem moodustusid põhjast lõunasse Madalmaad, Lorraine, Alsace, Burgundia, Provence ja Itaalia kuningriik (mis kattis ainult põhjapoolse osa Apenniini poolsaarest) ja mida kokku kutsuti Kesk-Frangi riigiks. Ta sai ka kaks keiserlikku linna, Aacheni ja Rooma. Lisaks sai ta keisritiitli, kuid see tähendas vaid nimelist ülemvõimu oma vendade maade üle.
  • Karl Paljaspea sai lääneosa, millest hiljem kujunes Prantsusmaa. Pippinile tagati Akvitaania kuningriik, kuid ainult Karli eestkoste all. Karl sai kõik maad Rhône jõest läänes, mida kutsuti Lääne-Frangi riigiks.

Hilisemad arengud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lothar loovutas aastal 844 Itaalia oma vanemale pojale Ludwig II, tehes temast aastal 850 kaaskeisri. Lothar suri aastal 855, jagades oma kuningriigi kolme ossa: Ludwigile jäi tema territoorium, endise Burgundia kuningriigi territoorium tagati kolmandale pojale Karlile ja ülejäänud territooriumi sai teine poeg Lothar II, kelle järgi hakati seni nimetut territooriumi kutsuma Lotharingiaks.

Ludwig II, olles rahulolematu, kui ei saanud pärast isa surma rohkem territooriume, sõlmis aastal 858 oma onu Ludwig Sakslasega liidu oma venna Lothari ja oma onu Karl Paljaspea vastu. Lothar II leppis varsti pärast seda oma venna ja onuga, kuid Karl Paljaspea oli nii ebapopulaarne, et ei suutnud mobiliseerida armeed võitluseks sissetungijatega ja põgenes Burgundiasse; teda päästsid piiskopid, kes keeldusid Ludwig Sakslast kuningaks kroonimast. Karl Paljaspea ründas aastal 860 Provence'i Karli Burgundia kuningriiki, kuid tõrjuti tagasi. Lothar II loovutas aastal 862 oma maad Ludwig II toetuse eest oma naisest lahutamisel, kes põhjustas korduvaid konflikte paavsti ja onudega. Burgundia Karl suri aastal 863 ja tema kuningriigi päris Ludwig II.

Lothar II suri aastal 869 ilma seaduslike pärijateta ning tema kuningriik jagati aastal 870 Meersseni lepinguga Karl Paljaspea ja Ludwig Sakslase vahel. Vahepeal oli Ludwig Sakslane seotud vaidlustega oma kolme pojaga. Ludwig II suri aastal 875 ja nimetas Ludwig Sakslase vanima poja Karlmanni oma pärijaks. Paavsti poolt toetatud Karl Paljaspea krooniti nii Itaalia kuningaks kui ka Saksa-Rooma keisriks. Järgmisel aastal Ludwig Sakslane suri. Karl püüdis annekteerida ka tema valdusi, kuid sai Andernachi juures otsustavalt lüüa, ning Ida-Frangi riik jagati Ludwig Noorema, Karlmanni ja Karl Paksu vahel.

Pärand[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jagamine näitab vanast frankide pärimistavast kinnipidamist valitseja poegade jaoks. Veel ei pärinud vanim poeg, mis siiski varsti mõlemas Frangi riigis kehtima hakkas.

Frankide valduste jagamine Verduni lepinguga, mis viidi läbi ilma igasuguse keelelise ja kultuurilise järjepidevuseta, põhjustas Lääne-Euroopas konflikte kuni 20. sajandini. Kuna Kesk-Frangi riik kombineeriti pika ja haavatava maismaapiiriga ning kehvade sisemiste ühendusteedega, sest Alpid lõikasid need läbi, polnud see elujõuline ning killustus peagi. See tegi ühele valitsejale raskeks Karl Suure impeerium uuesti kokku panna. Ainult Karl Paks saavutas selle lühikeseks ajaks. Aastal 855 muutus põhjaosa nõrgaks Lotharingiaks, mis muutus vaidlusaluseks palju võimsamate naabrite poolt, kes kasvasid välja Lääne-Frangi riigist ja Ida-Frangi riigist (s.t. Prantsusmaad ja erinevaid Saksa riike, kes ühinesid Saksamaaks 19. sajandil). Kesk-Frangi riigi kokkukukkumine lisas killustatust ka Apenniini poolsaarele, mis kestis 19. sajandini.

Mitmed põlvkonnad Prantsuse ja Saksa kuningaid ei olnud võimelised looma kindlat valitsemist Lothari kuningriigi üle. Läbi kogu keskaja, ja mõneti isegi tänapäeval, loodi Lothari maadel (s.t. Vana-Lotringis) omavalitsuslikke agraarvabariike, sõltumatuid linnakrahvkondi või linnriike. On väidetud, et kapitalism tekkis just siin ja et see regioon sai väga jõukaks kõrge omavalitsustaseme ja ahnete vürstide vähese sekkumise tõttu.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]