Euroopa Kontrollikoda

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Euroopa Kontrollikoda kontrollib Euroopa Liidu rahaliste vahendite korrakohast kasutamist. Järelevalve tulemused esitatakse aastaaruannetes Euroopa Parlamendile, millel on seejärel õigus eelarve täitmisele oma heakskiit anda või mitte. Euroopa Kontrollikoda on üks seitsmest Euroopa Liidu institutsioonist. See asub Luxembourgis.

Aastatel 2004–2016 oli Eesti-poolne Euroopa Kontrollikoja liige Kersti Kaljulaid. 30. septembril 2016 tema mandaat peatati ja teda asendas Euroopa Kontrollikoja president[1]. Alates 2017. aasta jaanuarist kuni 2022. aasta detsembrini oli Eesti esindaja Euroopa Kontrollikojas Juhan Parts. Alates 1. jaanuarist 2023 on Eesti esindajaks Keit Pentus-Rosimannus.[2]

Ülesehitus[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa Kontrollikoja tööd juhib kolleegium, kuhu kuuluvad 27 Euroopa Kontrollikoja liiget – üks igast Euroopa Liidu liikmesriigist. Euroopa Kontrollikoja liikmed nimetab kuueks aastaks ametisse Euroopa Liidu Nõukogu. Liikmed valivad seejärel endi seast presidendi, kelle ametiaeg on kolm aastat ja keda saab tagasi valida.

Kontrollikoda jaguneb viieks auditikojaks, mis koosneb liikmetest ja audititöötajatest. Neli auditikoda tegelevad ELi erinevate kulu- ja tuluvaldkondade auditeerimisega. Viies, horisontaalne auditikoda (CEAD-auditikoda) vastutab kooskõlastuse, hindamise, kinnitamise ja arendustöö eest[3]. 10. oktoobril 2016 otsustas Eesti valitsus esitada selle ametikoha kandidaadiks Juhan Partsi.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa Kontrollikojale pandi alus 1975. aasta lepinguga ja see moodustati formaalselt 1977. aasta 18. oktoobril. Nädal aega hiljem pidas see oma esimese istungi. Sel ajal polnud koda veel ametlik institutsioon, vaid välisorgan, mille eesmärk oli auditeerida Euroopa Ühenduste rahalisi vahendeid. See asendas senist kahte eraldiseisvat auditiasutust, millest üks tegeles Euroopa Majandusühenduse ja Euratomi rahaliste vahenditega ning teine Euroopa Söe- ja Teraseühendusega. Kontrollikoja staatus määratleti alles Maastrichti lepinguga, kui sellest sai viies institutsioon, mis oli ühtlasi esimene uus institutsioon alates ühenduse asutamisest. Täieliku õiguse ELi rahalisi vahendeid auditeerida sai see Amsterdami lepinguga[4].

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]