Kõrgharidus

Kõrgharidus on keskhariduse baasil omandatav teaduslikul käsitlusel rajanev haridus, mille omandamist tõendab vastav lõpudokument^[1].

Kolmeastmeline kõrgharidussüsteem[muuda | muuda lähteteksti]

Alates 2002/2003. õppeaastast on kõrgharidussüsteem kolmeastmeline ja järgib Euroopa kõrgharidusruumi bachelor-master-PhD mudelit.

Kõrgharidustaseme õpped nendel kolmel astmel on järgmised: 1) kõrghariduse esimesel astmel bakalaureuseõpe ja rakenduskõrgharidusõpe, 2) kõrghariduse teisel astmel magistriõpe ja integreeritud bakalaureuse- ja magistriõpe ning 3) kõrghariduse kolmandal astmel doktoriõpe.

Kõrgharidusõppesse vastuvõtu üldtingimuseks on keskharidus, kuid õppeasutused võivad kehtestada täiendavaid vastuvõtutingimusi, näiteks sisseastumiseksamid, riigieksamite tulemused või vestlus.

Kõrgharidust andvad õppeasutused jagunevad:
a) avalik-õiguslikeks ülikoolideks ja eraülikoolideks, mis viivad läbi õpet kõigil kõrgharidustaseme õpetel
b) riigirakenduskõrgkoolideks ja erarakenduskõrgkoolideks, mis viivad läbi õpet rakenduskõrgharidusõppes, kuid võivad seda teha ka magistritasemel.

Lisaks võivad rakenduskõrgharidusõpet läbi viia ka kutseõppeasutused, kellel on õppe läbiviimise õigus.

Kõrghariduses kehtivad erialased õppekavad.

Näiteks elektroonika ja (tele)kommunikatsiooni erialal kehtib praegu ühine elektroonika ja kommunikatsiooni õppekava õppetöö käigus toimuva spetsialiseerumisega ehk eriala (elektroonika või kommunikatsioon) valimisega.^[viide?]

Varem kehtisid mitmete erialade, näiteks automaatika ja telemehaanika, süsteemitehnika/arvutisüsteemide, elektroonika, telekommunikatsiooni jm jaoks eraldi õppekavad.^[viide?]

Kõrgharidussüsteemi reguleerivad Eestis ülikooliseadus, rakenduskõrgkooli seadus ja erakooliseadus.