Kuulipilduja

Allikas: Vikipeedia
NSV Liidu raskekuulipilduja DŠK.
Iisraeli kuulipilduja Negev.
Kuulipilduja FN MAG Rootsis toodetud variant KSP 58 koos varuvintraua vutlari (ülal), hoolduskomplekti (vasakul), lindikasti ja laetud lindi (all) ning relvale kinnitatud lindi ja seda hoidva linditaskuga.

Kuulipilduja on automaatlaadimisega tulirelv, mis on valmistatud laskmiseks põhiliselt valangutega.

Omadused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Valangutega laskmise hõlbustamiseks on kuulipildujal stabiilsust parandavad omadused, põhiliselt suurem kaal ja (raua) pikkus. Laadimiseks kasutatakse lasu ajal püssirohu põlemisest tekkiva gaasi survet rauaõõnega ühenduses oleva ava kaudu, harvem raua tagasilööki. Padrunid antakse ette lindist või salvest. Kergelt kuumeneva vintraua jahutamiseks rakendatakse tavaliselt õhkjahutust. Samuti võib kuulipilduja vintrauda vahetada komplektis oleva varuvintraua vastu.

Kuulipildujast tulistatakse lühikeste (kuni 10 lasku) või pikkade valangutega (kuni 30 lasku) või pidevtulega (kuni padrunid lindis või salves lõpevad). Lahingulaskekiirus on 100–300, tehniline laskekiirus 500–3000 lasku minutis, sihikuline laskekaugus 800–1500 meetrit. Kuulipilduja tööpõhimõtet on rakendatud ka püstolkuulipildujas.

Tehniline laskekiirus on maksimaalne võimalik laskude arv ajaühikus pideva tulistamise korral[1], aga lahingulaskekiirus laskude tegelik suurim arv ajaühikus, mille määramisel arvestatakse laadimiseks, sihtimiseks ja muudeks sellisteks toiminguteks kuluvat aega[2].

Nõukogude armee relvastusse kuulus P. Gorjunovi konstrueeritud kuulipilduja, mille kaliiber oli 7,62 mm, sihtlaskekaugus 2 km, tehniline laskekiirus 600–700 lasku minutis ja lahingulaskekiirus 250–300 lasku minutis.[3]

Liigitamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuulipildujaid liigitatakse kaliibri järgi kerge-, raske- ja keskmise kaliibriga kuulipildujateks. Kergekuulipilduja on laetav vintpüssipadrunitega ja selle kaliiber on 6½–8 mm. Raskekuulipilduja kaliiber on 12–15 mm. Kaliibrilt nende vahele jäävat kuulipildujat nimetatakse keskmise kaliibriga relvaks.[3]

Suurekaliibrilised ehk raskekuulipildujad on tavaliselt kaliibriga 12,7 või 14,5 mm, laskeasendis on nad statiivil või lafetil. Eesti Kaitsevägi kasutab raskekuulipildujat M2 Browning.

Sihtmärgi põhjal, mille tabamiseks kuulipilduja on konstrueeritud, eristatakse seniit-, tanki- ja lennukikuulipildujaid.[3]

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuulipildujat teenindab tavaliselt kas üksiksõdur, kuulipildujalahingpaar või kuulipildujagrupp. Kuulipilduja kuulub tavaliselt iga jalaväejao relvastusse.

Ameerika Ühendriikide seaduste järgi eristab kuulipildujat automaadist see, et kuulipildujat teenindab rohkem kui ühest isikust koosnev meeskond, aga automaadist laseb üks inimene. Maailmas leidub relvi, mida võib kasutada nii üksikvõitleja kui meeskond. USA seaduste järgi tähendab see, et sama relva saab kasutada nii automaadi kui ka kuulipildujana.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Puckle'i kuulipilduja koopia

Esimese teadaoleva mitmelasulise relva konstrueeris Londoni jurist James Puckle ja patenteeris selle 15. mail 1718. See oli vintlukuga revolverkahur, mis võis enne uut laadimist tulistada 9 lasku, seisis statiivil ja oli ette nähtud kasutamiseks laevadel. Selle kaliiber oli 1 toll ehk 25,4 mm ja Puckle'i sõnade järgi võis sellega tulistada nii ümmargusi kuule kristlaste kui kandilisi kuule türklaste pihta. Relv oli omast ajast nii palju ees, et seda ei hakatud tootma.

1777 pakkus relvasepp Joseph Belton Kontinentaalkongressile relva, mis tulistaks 5 sekundi jooksul 20 lasku. Kongress soovis, et Belton ehitaks 100 vintlukuga musketit vastavalt ümber, aga ei jõudnud leiutajaga kokkuleppele: väidetavalt nõudis Belton liiga suurt tasu.

19. sajandi alguses ja keskel said populaarseks mitmelasulised relvad, mida Türgis toodeti juba 16. sajandi alguses. Iga lasu jaoks oli omaette toru ja mõni neist tulistas igast torust korraga, aga mõnd sai ka ükshaaval tulistada. Selliste relvade seas oli niihästi kahureid kui püstoleid.

1861 esitles Wilson Agar USA presidendile Abraham Lincolnile ühetorulist ja mitmelasulist kuulipildujat. Lincoln oli sedavõrd vaimustuses, et ostis otsekohe 10 kuulipildujat ja tellis veel 54. USA kaitseministeerium seevastu oli konservatiivne ja umbusaldas Agari kuulipildujat, mistõttu neid kasutati USA kodusõjas strateegiliselt tähtsusetutes rindelõikudes. Agari kuulipilduja toru kippus üle kuumenema, mistõttu kuulipilduja juurde kuulus kaks varutoru: kui toru liiga kuumaks läks, kruviti see maha ja jahe varutoru kruviti selle asemele. Agari kuulipildujal oli ka kuulipildureid kaitsev kilp, mis andis kuulipildujale üsna tänapäevase väljanägemise.

Saksa sõdur kuulipildujaga MG 34.

Samal 1861. aastal leiutas Richard Gatling kuulipilduja, mille patenteeris 1862. Oma sõnul leiutas ta kuulipilduja selleks, et vähendada sõjavägedes sõdurite arvu ning seetõttu ka sõjaväelastele osaks saavate haigus- ja vigastusjuhtude arvu ning näidata, kuivõrd mõttetu sõda on. Gatlingi kuulipilduja oli mitme toruga ja laadis automaatselt, kuid ei tulistanud automaatselt: ta vajas inimest, kes iga lasu jaoks eraldi vajutaks päästikule. Kodusõjas seda ametlikult ei kasutatud, USA sõjaväe relvastusse võeti see alles 1866. Hiljem täiustati Gatlingi kuulipildujat korduvalt ja saavutati laskekiirus 1500 lasku minutis. Kuna inimene ei suuda nii kiiresti päästikule vajutada, siis paigaldati selleks kuulipildujale elektrimootor. Gatlingi kuulipildujat kasutati näiteks Salpeetrisõjas, Prantsuse-Preisi sõjas ja Hispaania-USA sõjas. USA sõjaväes arvati kõik Gatlingi kuulipildujad kasutusest välja 1911 kui moraalselt vananenud.

Esimese tänapäevase kuulipilduja konstrueeris Hiram Maxim. See oli ühe toruga, laadis automaatselt ja ka tulistas automaatselt, ilma et iga lasu jaoks oleks vaja olnud päästikule vajutada. Seda kasutati Buuri sõjas. Esimese maailmasõja ajal valmistati juba kergekuulipildujaidki, näiteks Lewis ja Madsen.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Tehnikaleksikon, lk. 501
  2. Tehnikaleksikon, lk. 261
  3. 3,0 3,1 3,2 Tehnikaleksikon, lk. 245

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]