Muuseum

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel on asutusest; ajakirja kohta vaata Muuseum (ajakiri).

Muuseum (vanakreeka museion 'muusade tempel') on "ühiskonna ja selle arengu teenistuses olev üldsusele avatud alalise iseloomuga mittetulunduslik asutus, mis kogub, konserveerib, uurib, vahendab ja eksponeerib inimese ja tema elukeskkonnaga seotud materiaalset ja immateriaalset pärandit õppimise, hariduse ja elamuse saamise eesmärgil".[1]

Muuseumid on välja arenenud eraisikute kunsti-, dokumendi-, harulduste ja muudest kogudest. 18. sajandil hakati neid külastajaile avama ja 19. sajandil riigistama (näiteks Louvre, Briti Muuseum, Ermitaaž). Eesti varasemad muuseumid on alguse saanud baltisakslaste erakogudest ja Tartu Ülikooli juurde rajatud kogudest.

Muuseumid keskenduvad valdavalt ühele konkreetsele teemale. Nende seas on näiteks ajalugu, arheoloogia, etnograafia, kodulugu, kunst, teadus, tehnika, merendus, lennundus, raudtee, post, loodus, sõjandus, põllumajandus, muusika, teater, kirjandus, mänguasjad, disain, arhitektuur jm. On olemas ka vabaõhumuuseumid, talumuuseumid, lastemuuseumid, virtuaalmuuseumid ja memoriaalmuuseumid.

Ajalugu maailmas[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesed muuseumid tekkisid Vanas-Kreekas, kus nad tähistasid õppe- ja uurimisasutust. Varaseimad kunsti- ja haruldustekogud olid kirikute, kloostrite, ülikute ja muud varakambrid. Antiikaja kõige suurem muuseum oli Aleksandria museion.

14.–15. sajandil hakkas jumaliku maailma väärtustamine taanduma ja väärtuseks muutus inimene ning materiaalne maailm. Tekkisid kuriositeetide kabinetid, kuhu koguti “veidraid” asju, näiteks eksootilisi loomi.

Euroopas tekkisid muuseumid tänapäeva mõttes 15.–17. sajandil, kui algas spetsialiseerumine valdkondade kaupa. Vanu, hinnalisi ja haruldasi esemeid, sealhulgas kunstiteoseid ja etnograafilisi esemeid koguti kunstikambreisse, münte säilitati mündikabinettides, loodusteaduslikke kogusid nimetati naturaaliaiks. Tekkisid nn galeriimuuseumid. Sellised muuseumid olid endiselt rahvale suletud.

Tartu Ülikooli Kunstimuuseum on Eesti vanim muuseum

18. sajandi teisel poolel, kui valgustusideoloogia mõjul suurenes arheoloogia- ja ajaloohuvi, hakati muuseume üldsusele avama. Museaalide kaudu hakati esile tooma mingeid kindlaid ajalooteemasid. Esimesed riiklikud muuseumid Briti Muuseum (avati 1753) ja Louvre (1793) on olnud eeskujuks paljudele teistele Euroopa muuseumidele. Algas avaliku muuseumi traditsioon. Rahvas läks muuseumisse vaatama ja ennast näitama.

19. sajandil hakkas kujunema museoloogia teaduslik alus. Muuseum sai olulise tähtsusega institutsiooniks, rõhku hakati pöörama säilitamisele ja seepärast hakati ehitama esimesi eriotstarbelisi muuseumihooneid. Asutati esimesed rahvusmuuseumid (Ungari Rahvusmuuseum 1802, Tšehhi Rahvusmuuseum 1818) ja rahvateaduslikud muuseumid (Kopenhaageni Etnograafiamuuseum, 1849); kogumisel said oluliseks tüüpilisuse ja komplekssuse taotlus.

19. sajandi lõpus tekkis vabaõhumuuseumi kontseptsioon, mille kohaselt esitatakse eksponaate loomulikus miljöös. Tänapäevases mõistes muuseum oli välja kujunenud 20. sajandi alguseks. 1970ndatel leidis aset uus muuseumide revolutsioon – muuseumite näol tekkis ühiskonda teeniv institutsioon. 1980ndatel sai alguse uute ja moodsate muuseumihoonete ehitamine maailmas.

Tänapäeval on muuseumides püsiekspositsioonidele, näitustele ja rändnäitustele lisandunud ka virtuaalnäitused, mida suuremad muuseumid ka aktiivselt kasutavad.

Muuseumid Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti muuseumide liikumine sai alguse 18. sajandi teisel poolel. 1802 loodi Tartu Ülikooli juurde looduskabinet ja 1803. aastal asutati Klassikalise Muinasteaduse Muuseum. Muuseumide kollektsioonide keskmeks said sageli mõisnike (J. Burchardti, August Wilhelm Hupeli, E. P. Körberi) era(kunsti)kogud.

1864. aastal asutati Tallinnas Saksa Rahvusmuuseumi (asutati 1852 Nürnbergis) eeskujul Eestimaa provintsiaalmuuseum. 1880. aastatel toimus esimene muuseumide revolutsioon – muuseumitöö muutus omaette elukutseks, ilmuma hakkasid ka esimesed erialased ajakirjad. 1909. aastal asutati ainelise vanavara kogumiseks ja Eesti Üliõpilaste Seltsi raamatukogu hoidmiseks Eesti Rahva Muuseum.[2] 1919. aastal loodi Kristjan Raua eestvõttel Eesti Muuseum, millest kasvas välja Eesti Kunstimuuseum.[3]

Tuglase muuseum on vormilt ajaloomuuseum

Nõukogude ajal oli kogu muuseumitegevus riiklikult suunatud. Muuseumide tööd koordineeris aastatel 1945–1953 Eesti NSV Ministrite Nõukogu ja Kultuurhariduslike Asutuste Komitee, 1953–1988 ja 1990 Eesti NSV Kultuuriministeeriumi Kultuurhariduslike Asutuste Valitsus, 1988–1989 Eesti NSV Kultuurikomitee Kultuuriasutuste Valitsus. Muuseumid kuulusid Eesti NSV Kultuuriministeeriumi süsteemi ja nende tegevust juhtis ministeerium kas otsealluvuse korras või kohalike täitevkomiteede kultuurharidusosakondade kaudu. Muuseumi rakendati ideoloogia- ja kultuurirelvana, hulgaliselt asutati memoriaalmuuseume.

Eesti Vabariigi taastamise järel osa muuseume poliitilistel põhjustel likvideeriti, osa hääbusid seoses erastamisega. Museoloogiline tegevus jäi edasi Kultuuriministeeriumi valitsemisalasse.[4]

Muuseumide tegevuse ja muuseumikogude korralduse ühtsete aluste sätestamiseks ning muuseumikogude püsivuse tagamiseks võeti 13.11.1996 Riigikogus vastu muuseumiseadus.[5] Muuseumide metoodiline juhendamine toimus kesk- ja maakonnamuuseumide kaudu. Praegu kehtiv muuseumiseadus võeti Riigikogus vastu 19. juunil 2013.[6] Juriidiliselt võivad käesoleva seaduse kohaselt muuseumid tegutseda kas riigimuuseumi, riigi sihtasutuse muuseumi, avalik-õigusliku isiku muuseumi, munitsipaalmuuseumi või eramuuseumina.

Alates 2002. aastast on toimunud muuseumide organisatsiooniline ümberkorraldamine ja mitmed riigiasutusena tegutsenud muuseumid on muudetud sihtasutuseks või antud juhtida kohalikule omavalitsusele.

Statistikaameti andmetel oli 2010. aastal Eestis kokku 245 muuseumi. Neist 89 muuseumi kuulusid riigile, 81 kohalikele omavalitsustele ja 75 olid eraõiguslikud. Kõigis muuseumides oli 2010. aastal kokku 10 miljonit museaali. 2015. aastal oli Eestis 256 muuseumi, neist 30 riigimuuseumid ja riigi asutatud sihtasutused. Suurem osa muuseumidest kuulub kohalike omavalitsustele, eraomandisse ning ka avalik-õiguslike juriidiliste isikutele.

Olulisteks partneriteks muuseumide arendamisel on MTÜ Eesti Muuseumiühing ja MTÜ Eesti ICOM Rahvuskomitee, kes tegelevad muuseumitöötajate professionaalse arengu, koolituste ja ürituste korraldamisega.

Eesti Muuseumiühing[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Muuseumiühing loodi 15. novembril 1988 väärtustamaks kultuuripärandi säilitamise ja kaitsmisega tegelevate professionaalide tööd muuseumides. Muuseumiühingu liikmed on muuseumitöötajad, kes oma igapäevatööd teevad riigi-, avalik-õigusliku juriidilise isiku haldusalas või eramuuseumis. Ühingusse kuulub üle 300 liikme. Oma liikmeskonna erialase pädevuse tõstmiseks korraldab Eesti Muuseumiühing seminare ja ekskursioone. Lisaks antakse välja õppekirjanduse sarja "Varahoidja meelespea", mis aitab töötajaid muuseumispetsiifilistes valdkondades. 1991. aastal ühingu infolehena ilmumist alustanud trükisest "Muuseum" on arenenud välja erialane ajakiri. Alates 1998. aastast korraldab Eesti Muuseumiühing koostöös Narva Linnavalitsuse ja Narva Muuseumiga näituste festivali, et soodustada uuenduslike ja huvitavate näituste jõudmist erialase võistlusena nii kolleegide kui ka üldsuse huvisfääri.

ICOM[muuda | muuda lähteteksti]

Rahvusvaheline Muuseumide Nõukogu ICOM (International Council of Museum) on 1946. aastal UNESCO juurde loodud maailma muuseume ühendav organisatsioon. ICOM on rahvusvaheline muuseumide ja muuseumiprofessionaalide organisatsioon, mis tegeleb maailma loodus- ja kultuuripärandi – nii olemasoleva kui ka tulevase, nii materiaalse kui ka vaimse – säilitamise, jätkuvuse ja ühiskonnale vahendamisega. ICOM-i tegevus vastab museoloogia väljakutsetele ja vajadustele ning on keskendunud järgmistele teemadele: professionaalne koostöö ja vahetus, teadmiste levitamine ja üldsuse teadlikkuse tõstmine muuseumidest, personali väljaõpe, kutsestandardite edendamine, kutse-eetika väljatöötamine ja tutvustamine, pärandi säilitamine ja võitlus kultuurivarade salakaubanduse vastu.

Rahvuslikud komiteed on ICOMi sekretariaadi ja organisatsiooni liikmete vahelise suhtluse peamisteks vahendajateks. Praegu tegutseb aktiivselt 114 rahvuslikku komiteed.

Rahvusvahelised alamkomiteed on 30 alamkomiteed, mis tegelevad ühe muuseumitüübi või muuseumiga seotud eriala uurimise ning arendamisega (museoloogia, konserveerimine, turvalisus, muuseumipedagoogika jms).

Muuseuminõukogu[muuda | muuda lähteteksti]

Muuseuminõukogu on kultuuriministri nõuandev kogu, kuhu kuuluvad muuseumide ja nende asutajate esindajad ning muud muuseumide valdkonna asjatundjad. Nõukogu teeb ettepanekuid ja annab arvamusi muuseumiseadusest tulenevates küsimustes ning annab nõusoleku muuseumide kogumispõhimõtete kinnitamisel ja muutmisel.[7]

Muuseumi ja selle tööga seotud mõisted[muuda | muuda lähteteksti]

Praktiline museoloogia ehk museograafia tegeleb sellega, kuidas tehakse muuseumides igapäevast tööd.

Museaal[muuda | muuda lähteteksti]

Museaal (museum object) on muuseumis arvele võetud kultuuriväärtusega asi. Museaalid moodustavad muuseumikogud.

Muuseumikogu[muuda | muuda lähteteksti]

Muuseumikogu on muuseumis asuvate museaalide kogum, mis võib olla jaotatud alakogudeks museaalide rühmade või liikide järgi. Muuseumikogu jaguneb põhikogu(de)ks ja abikogu(de)ks: muuseumi põhikogu moodustavad muuseumi profiilile vastavad algupärased materiaalse ja vaimse kultuuri mälestised, millel on teaduslik, ajalooline või kunstiline väärtus. Muuseumi abikogu moodustavad: materjalid, mis on valmistatud teadustöö, eksponeerimise või teabetöö vajadusteks. Nendeks on originaalmaterjalide duplikaadid, lähteandmeteta või väga halva säilivusega materjalid, mida pärast uurimist või restaureerimist on võimalik võtta põhikogusse, muud abistava iseloomuga või lühiajalise säilivusega materjalid.

Sõltuvalt soovist ja vajadusest võib muuseum luua ka vahetuskogu. Vahetuskogusse kuuluvaid materjale võib muuseum vahetada oma abi- või põhikogusse vajalike materjalide vastu.

Museaalide kogumine[muuda | muuda lähteteksti]

Alo Mattiiseni loomingu ja tegevusega seotud ekspositsioon Betti Alveri muuseumis

Muuseumikogud täienevad läbi kingituste, annetuste ning ostude. Kogude (arheoloogilised kogud, loodusteaduslikud kogud) täiendamiseks on võimalik korraldada välitöid. Muuseumikogusse esemete vastuvõtu otsustab erialaspetsialistidest kolleegium, kes teeb muuseumile kinkimiseks, annetamiseks või müügiks esitatud esemete vahel valiku ning hindab nende vajalikkust muuseumikogu terviklikkuse seisukohalt. Varem oli levinud ka esemete hoiulevõtmine ehk deponeerimine muuseumisse, ehk ese asus füüsiliselt muuseumkogus ja mõnikord ka ekspositsioonis, kuid selle omanik oli endiselt eraisik või asutus mitte muuseum. Hetkel levinud seisukoht on, et muuseum pole eraomandi hoidmise koht ning hoiulevõetud objekte ehk deposiite võetakse vastu vaid erandkorras ja vaid väga hinnaliste või haruldaste esemete puhul.

Muuseumi dokumentatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Muuseumikogude haldamiseks ja muuseumides leiduva informatsiooni kättesaadavaks tegemiseks asutati 2013. aastal Eesti Muuseumide Infosüsteem (MuIS).13 Riigimuuseumile ja muuseumile, kes kasutab riigile kuuluvat muuseumikogu, on infosüsteemiga liitumine kohustuslik. Muuseumide infosüsteemis toimub sissetulevate materjalide vastuvõtudokumentide vormistamine ja museaaliks registreerimine. Sellele järgneb museaali teaduslik kirjeldamine.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. http://www.muuseum.ee/et/organisatsioonid/icom__rahvusvahelin/icomi_muuseumi_defin
  2. "Eesti Rahva Muuseumi asutamisprotokollid" Akadeemia, lk 658–664
  3. Eesti muuseumilugu www.muuseum.ee
  4. Vabariigi Valitsuse 08.08.1990 määrusega nr 169 kinnitatud EV Kultuuriministeeriumi põhimäärus
  5. RT I 1996, 83, 1487
  6. RT I, 10.07.2013
  7. Muuseumiseadus, RT 13.11.1996

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]