Muuseum

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel on asutusest; ajakirja kohta vaata Muuseum (ajakiri)

Muuseum (vanakreeka museion 'muusade tempel') on "ühiskonna ja selle arengu teenistuses olev üldsusele avatud alalise iseloomuga mittetulunduslik asutus, mis kogub, konserveerib, uurib, vahendab ja eksponeerib inimese ja tema elukeskkonnaga seotud materiaalset ja immateriaalset pärandit õppimise, hariduse ja elamuse saamise eesmärgil"[1].

Muuseumid on välja arenenud eraisikute kunsti-, dokumendi-, harulduste ja muudest kogudest. 18. sajandil hakati neid külastajaile avama ja 19. sajandil riigistama (näiteks Louvre, Briti Muuseum, Ermitaaž).

Eesti varaseimad muuseumid on alguse saanud baltisakslaste erakogudest.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kõige esimesed muuseumid tekkisid Vanas-Kreekas, kus nad tähistasid õppe- ja uurimisasutust. Varaseimad kunsti- ja haruldustekogud olid kirikute, kloostrite, ülikute jm. varakambrid. Antiikaja kõige suurem muuseum oli Aleksandria museion.

14.–15. sajandil hakkas jumaliku maailma väärtustamine taanduma ja väärtuseks muutus inimene ning materiaalne maailm. Tekkisid kuriositeetide kabinetid, kuhu koguti “veidraid” asju, näiteks eksootilisi loomi.

Euroopas tekkisid muuseumid tänapäeva mõttes 15.–17. sajandil, kui algas spetsialiseerumine valdkondade kaupa. Vanu, hinnalisi ja haruldasi esemeid, sealhulgas kunstiteoseid ja etnograafilisi esemeid koguti kunstikambreisse, münte säilitati mündikabinettides, loodusteaduslikke kogusid nimetati naturaaliaiks. Tekkisid nn galeriimuuseumid. Kuid muuseumid olid endiselt rahvale suletud.

18. sajandi teisel poolel, kui valgustusideoloogia mõjul suurenes arheoloogia- ja ajaloohuvi, hakati muuseume üldsusele avama. Museaalide kaudu hakati esile tooma mingeid kindlaid ajalooteemasid. Esimesed riiklikud muuseumid Briti Muuseum (avati 1753) ja Louvre (1793) on olnud eeskujuks paljudele teistele Euroopa muuseumidele. Algas avaliku muuseumi traditsioon. Rahvas läks muuseumisse vaatama ja ennast näitama. Eesti muuseumide liikumine saab alguse 18. sajandi teisel poolel. Olulisteks museaalideks said Baltisaksa mõisnike era(kunsti)kogud (J. Burchardti, August Wilhelm Hupeli, E. P. Körberi). 1803. aastal asutati Tartu Ülikooli Klassikalise Muinasteaduse Muuseum.

19. sajandil hakkas kujunema museoloogia teaduslik alus. Muuseum sai olulise tähtsusega institutsiooniks, rõhku hakati pöörama säilitamisele ja sellepärast sai alguse esimesete eriotstarbeliste muuseumihoonete ehitamine. Asutati esimesed rahvusmuuseumid (Ungari Rahvusmuuseum 1802, Tšehhi Rahvusmuuseum 1818) ja rahvateaduslikud muuseumid (Kopenhaageni Etnograafiamuuseum, 1849); kogumisel said oluliseks tüüpilisuse ja komplekssuse taotlus. Saksa Rahvusmuuseumi (asutati 1852 Nürnbergis) eeskujul rajati Tallinnas 1864 Eestimaa provintsiaalmuuseum. 1880ndatel aastatel toimus esimene muuseumide revolutsioon – muuseumitöö muutus omaette elukutseks, ilmuma hakkasid ka esimesed erialased ajakirjad. 19. sajandi lõpus tekkis vabaõhumuuseum, milles esitatakse eksponaate loomulikus miljöös.

20. sajandi alguseks oli välja kujunenud tänapäevalik muuseum. Eestis asutati 1919. aastal Kristjan Raua eestvõttel Eesti Muuseum, millest kasvas välja Kunstimuuseum[2]. 1970ndatel leidis aset uus muuseumide revolutsioon – muuseumite näol tekkis ühiskonda teeniv institutsioon. 1980ndatel uute ja moodsate muuseumihoonete ehitamine maailmas.

Statistikaameti andmetel oli 2010. aastal Eestis kokku 245 muuseumi. Neist 89 muuseumi kuulusid riigile, 81 kohalikele omavalitsustele ja 75 olid eraõiguslikud. Kõigis muuseumides oli 2010. aastal kokku 10 miljonit museaali.[3]

Tänapäeval on kõige rohkem ajaloo-, arheoloogia-, kunsti-, etnograafia-, tarbekunsti-, teadus-, ja tehnika-, loodus-, relva- ja sõjaajaloo-, põllumajandus-, vabaõhu-, muusika-, teatri-, kirjandus-, koha- ja memoriaalmuuseume.

Tänapäeval on muuseumides püsiekspositsioonidele, näitustele ja rändnäitustele lisandunud ka virtuaalnäitused, mida suuremad muuseumid ka aktiivselt kasutavad.

Muuseumi ja selle tööga seotud mõisted[muuda | redigeeri lähteteksti]

Praktiline museoloogia ehk museograafia tegeleb sellega, kuidas tehakse igapäevast tööd muuseumides.

Muuseumi esemete hankimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välitööd (arheoloogilised leiud, loodusteaduslikud kogud), annetused (aktiivsed ja passiivsed). Aktiivne annetuset hankimine on teisisõnu kerjamine. Ostud (aktiivsed ja passiivsed). Deponeeringud (neid eraisikute käest mitte teha – muuseum pole eraomandi hoidmie koht). Kõike ei ole võimalik koguda. Tuleb teha valik. Valida selline läbilõige esemelistest materjalidest, mis oleks esinduslik.

Kogude valikut mõjutavad tegurid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Juhus, kinkija tahe, hind, eseme mõõtmed, eri aegade väärtushinnangud ja ajaloopilt, muuseumi oma traditsioon.

Muuseumi dokumentatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Museaal (museum object) on muuseumis arvele võetud kultuuriväärtusega asi. Muuseumikogu on muuseumis asuvate museaalide kogum, mis võib olla jaotatud alakogudeks museaalide rühmade või liikide järgi. Muuseumikogu jaguneb põhifondiks ja abifondiks: muuseumi põhifondi moodustavad muuseumi profiilile vastavad algupärased materiaalse ja vaimse kultuuri mälestised, millel on teaduslik, ajalooline või kunstiline väärtus. Muuseumi abifondi moodustavad: materjalid, mis on valmistatud teadustöö, eksponeerimise või teabetöö vajadusteks. Nendeks on originaalmaterjalide duplikaadid, lähteandmeteta või väga halva säilivusega materjalid, mida pärast uurimist või restaureerimist on võimalik võtta põhifondi, muud abistava iseloomuga või lühiajalise säilivusega materjalid.

Sõltuvalt soovist ja vajadusest võib muuseum luua ka vahetusfondi. Vahetusfondi kuuluvaid materjale võib muuseum vahetada oma abi- või põhikogusse vajalike materjalide vastu.

Muuseumifondi arvelevõtmine Muuseumifondi arvelevõtu eesmärk on muuseumikogu säilimise ja juriidilise kaitstuse kindlustamine ning võimalus selle süstemaatiliseks kontrollimiseks. Eeelduste ja võimaluste loomine muuseumikogude uurimiseks ja igakülgseks kasutamiseks, kasutajate kindlustamine vajalike andmetega ning materjalide valiku tegemise hõlbustamine. Muuseumifondi arvelevõtt toimub kahes põhietapis: 1) Sissetulevate materjalide esmane arvestus – aktide koostamine ja museaalide registreerimine tulmeraamatus. 2) Teaduslik inventeerimine (teaduslik kirjeldamine). Arvelevõtu abivormideks on kartoteegid ja mitmesugused registrid.

Organisatsioonid Eesti Muuseumiühing loodi 15. novembril 1988 väärtustamaks kultuuripärandi säilitamise ja kaitsmisega tegelevate professionaalide tööd muuseumides. Muuseumiühingu liikmed on muuseumitöötajad, kes oma igapäevatööd teevad riigi-, avalikõigusliku juriidilise isiku haldusalas või eramuuseumis. Ühingusse kuulub üle 300 liikme. Oma liikmeskonna erialase pädevuse tõstmiseks korraldab Eesti Muuseumiühing seminare ja ekskursioone. Lisaks antakse välja õppekirjanduse sarja "Varahoidja meelespea", mis aitab töötajaid muuseumispetsiifilistes valdkondades. 1991. aastal ühingu infolehena ilmumist alustanud trükisest "Muuseum" on arenenud välja erialane ajakiri. Alates 1998. aastast korraldab Eesti Muuseumiühing koostöös Narva Linnavalitsuse ja Narva Muuseumiga näituste festivali, et soodustada uuenduslike ja huvitavate näituste jõudmist erialase võistlusena nii kolleegide kui üldsuse huvisfääri.

Rahvusvaheline Muuseumide Nõukogu ICOM (International Council of Museum) on 1946. aastal UNESCO juurde loodud maailma muuseume ühendav organisatsioon. ICOM on rahvusvaheline muuseumide ja muuseumiprofessionaalide organisatsioon, mis tegeleb maailma loodus- ja kultuuripärandi – nii olemasoleva kui ka tulevase, nii materiaalse kui ka vaimse – säilitamise, jätkuvuse ja ühiskonnale vahendamisega. ICOMi tegevus vastab museoloogia väljakutsetele ja vajadustele ning on keskendunud järgmistele teemadele: professionaalne koostöö ja vahetus, teadmiste levitamine ja üldsuse teadlikkuse tõstmine muuseumidest, personali väljaõpe, kutsestandardite edendamine, kutse-eetika väljatöötamine ja tutvustamine, pärandi säilitamine ja võitlus kultuurivarade salakaubanduse vastu.

Rahvuslikud komiteed on ICOMi sekretariaadi ning organisatsiooni liikmete vahelise suhtluse peamisteks vahendajateks. Praegu tegutseb aktiivselt 114 rahvuslikku komiteed

Rahvusvahelised alamkomiteed on 30 alamkomiteed, mis tegelevad ühe muuseumitüübi või muuseumiga seotud eriala uurimise ning arendamisega (museoloogia, konserveerimine, turvalisus, muuseumipedagoogika jmt)

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]