Eesti lipp

See artikkel räägib lipust; laulu kohta vaata artiklit Eesti lipp (laul)

---

Eesti lipu külgede suhe on 7:11

Sinimustvalge Pika Hermanni tornis

Eesti lipp on sinimustvalge. Seda kasutatakse Eesti riigilipuna ja eestlaste rahvuslipuna.

Lipp on ristkülikukujuline ja koosneb kolmest võrdse laiusega horisontaalsest värvilaiust. Ülemine laid on sinine, keskmine must ja alumine valge. Lipu laiuse ja pikkuse vahekord on 7:11.

Värvid

Värv	Pantone	CMYK	RGB	HEX
██ sinine	285 C	C91%,M43%,Y0%,K0%	0,114,206	#0072CE
██ must	Black	C0%,M0%,Y0%,K100%	0,0,0	#000000
██ valge	White	C0%,M0%,Y0%,K0%	255,255,255	#FFFFFF

Ametlikud variandid

Vabariigi Presidendi lipp

Eesti mereväe lipu laiuse ja pikkuse suhe on 7:13

Güüs

Vabariigi Presidendi lipp on riigilipp, mille keskel on suur riigivapp (vaata Eesti vapp).

Heiskamine

Igaühel on õigus heisata ja kasutada Eesti lippu. Iseseisvuspäeval, võidupühal ja taasiseseisvumispäeval heisatakse Eesti lipp elu-, äri- ja büroohoonetel. Sinimustvalge võib heisata avalikel üritustel ning igaühel on õigus seda lippu heisata perekondlike tähtsündmuste puhul.

Lipupäevadel heiskavad Eesti lipu riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutused ning avalik-õiguslikud juriidilised isikud.

Riigilipp heisatakse päikesetõusul, kuid mitte hiljem kui kell 8.00. Lipp langetatakse päikeseloojangul, kuid mitte hiljem kui kell 22.00. Jaaniööl riigilippu ei langetata.

Maapinnalt tõusva lipumasti kõrgus on lipu laiusest ligikaudu kuus korda suurem. Seinal asuva lipuvarda pikkus on ligikaudu kolm korda suurem kui lipu laius.

Eesti lipu heiskamisel Pika Hermanni torni kasutatakse muusikalise signatuurina Eesti Vabariigi hümni, Friedrich Paciuse ”Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” (sõnad Johann Voldemar Jannsen) algusfraase ning langetamisel Gustav Ernesaksa ”Mu isamaa on minu arm” (sõnad Lydia Koidula) fragmendi baasil loodud signatuuri.

Ajalugu

Esimene sinimustvalge, 1884. aastal valmistatud Eesti Üliõpilaste Seltsi (EÜS) ajalooline lipp, mida säilitatakse Eesti Rahva Muuseumis

Maailma riikidest vähem kui kümnendikul on lipp üle saja aasta vana. Veel haruldasem on see, et esimene lipp on alles.

Eesti Üliõpilaste Selts

29. septembril 1881 määrati üliõpilaskorporatsiooni Vironia (Eesti Üliõpilaste Seltsi baasil registreerida loodetud korporatsiooni, mis ei ole seotud hilisema korporatsioon Vironiaga) asutamiskoosolekul Aleksander Mõttuse idee põhjal Tartus kindlaks korporatsiooni värvid: sinine – Eestimaa taeva, järvede ja mere peegeldus, tõe ning rahvuslikele aadetele ustavuse sümbol; must – kodumaa mulla ja rahvuskuue värv; valge – rahva püüd õnne ja valguse poole (sarnane lipuvärvide tõlgendus sisaldub ka Martin Lipu tuntud luuletuses "Eesti lipp", mis ilmus trükis 1897. aastal).

Et korporatsiooni ei lubatud asutada, anti värvid hoiule Eesti Üliõpilaste Seltsi (EÜS).

Sinine, must ja valge ei olnud algusest peale enesestmõistetavad Eesti lipuvärvid. Nii on Jaan Bergmanni 1881. aastal avaldatud luuletustes "Eesti lipp" ja "Lipulaul" Eesti lipu värvideks nimetatud sinine (helesinine), must ja "rohiline" (nagu on praegu Korporatsioon Rotalial), 1882. aastal avaldatud Friedrich Wilhelm Ederbergi luuletuses Eesti lipp "must, roheline, taevasina karva".

26. märtsiks 1884 (vana kalendri järgi; 7. aprilliks uue kalendri järgi) valmis Karl August Hermanni abikaasa Paula eestvõttel ja Miina Hermanni (Miina Härma) ning Põltsamaa kihelkonna koolmeistri Gustav Beermanni tütre Emilie Beermanni kaasabil EÜS-i lipp.

Teise versiooni järgi ostis Emilie Beermann Põltsamaalt Leihbergi riidekauplusest kolm tükki siidriiet ja õmbles selle kokku oma toas, mis asus jõeäärses kihelkonnakooli majas. Gustav Beermanni puutöötoas valmis varras ja tema poeg Christoph Beermann viis lipu Tartusse. See siidist lipp, mida on hiljem säilitatud rahvusliku reliikviana, sai Eesti lipu emalipuks.

4. juunil 1884 õnnistas ja pühitses selle lipu Otepää kirikla saalis õpetaja Rudolf Kallas. Heinrich Rosenthal ütles tseremoonial: "Olgu Eestimaa täis kuradeid, meie lippu nad ei võida."

1. novembril 1905 esines EÜS-i lipp esimest korda avalikult Tartu meeleavaldusrongkäigul. Lipp seostus edaspidi eesti rahvuslusega.

Iseseisva riigi lipp alates 1918

Sinimustvalged iseseisva Eesti Vabariigi väljakuulutamise rahvakogunemisel 23. veebruaril 1918 Pärnus

24. veebruaril 1918 kuulutati Tallinnas sinimustvalgete lehvides välja Eesti Vabariik. (Pärnus tehti sedasama päev varem 23. veebruaril 1918).

25. veebruaril 1918 heiskasid lipu Tallinnas, Toompeal Pika Hermanni torni tippu kapten Schmidt, lipnikud Sälg ja Lippus.

12. detsembril 1918 heisati sinimustvalge lipp Toompeale Pika Hermanni torni tippu. Lipu heiskajad olid Kaarel Uusma, Oskar Siiak ja Karl Kriisk.

21. novembril 1918 tegi Eesti Vabariigi valitsus otsuse, millega määrati sinimustvalge Eesti riigilipuks. Otsus esitati ka Eesti Maapäevale kinnitamiseks, kuid Maapäev ei pidanud vajalikuks seda küsimust eraldi edasi arutamiseks päevakorda võtta.

27. juunil 1922 võttis Riigikogu vastu Riigilipu seaduse, mis fikseeris lõplikult sinimustvalge lipu staatuse riigilipuna.

4. juunil 1934 tähistati üle Eesti pidulikult esimese sinimustvalge lipu 50. aastapäeva. Pärast pidustusi andis Eesti Üliõpilaste Selts ajaloolise lipu hoiule Eesti Rahva Muuseumi.

15. aprillil 1935 asutati nimede-eestistamise kesktoimkonna juurde Eesti Lipu toimkond.

Kuni 1940. aastani hoiti indantreen-riidevärvide abil valmistatud ametlikku sinist tooni lipukanga näidist igas Eesti politseiprefektuuris.

Okupatsiooniaeg

Nõukogude okupatsiooni ajal keelati Eestis sinimustvalge lipu kasutamine.

Nõukogude okupatsioon 1940–1941

• 21. juunil 1940 kõrvaldati Pika Hermanni tornist Eesti Vabariigi lipp.
• 22. juunil tõsteti sinimustvalge küll oma kohale tagasi, kuid selle kõrvale pandi punalipp.
• 27. juulil või 6. augustil 1940 kadus sinimustvalge lipp Pika Hermanni tornist.
• EÜS-i liikmed viisid ajaloolise lipu Nõukogude võimu eest varjule Vaimastvere lähedale Lääne-Mardi tallu.

Saksa okupatsioon 1941–1944

• 28. augustil 1941 heiskas 16-aastane Fred Ise koos kaaslastega lipu Pika Hermanni torni.
• 1941–1944 tunnustasid Saksa okupatsioonivõimud sinimustvalget eestlaste rahvuslipuna, kuid mitte riigilipuna.
• 21. septembril 1944 tõsteti Eesti lipp sakslaste lahkudes korraks veel Pika Hermanni tippu, ent 22. septembril 1944, kui Punaarmee oli Tallinna sisenenud, asendati see taas punalipuga.

Nõukogude okupatsioon 1944–1991

Nõukogude okupatsioonivõimu taaskehtestamisega Eestis Teise maailmasõja lõpus oli Eesti lipp rahvuslipuna ja rahvusvärvid sini-must-valge värvikombinatsioonina mitteametlikult keelatud. Eesti lipu heiskajaid karistati enamasti "eriti jõhkra ja küünilise huligaansuse" eest ning paigutati poliitvangilaagritesse, mõnel juhul saadeti ka psühhiaatrilisele sundravile. Sellest hoolimata ning vastupanu näitamiseks heisati Eesti lippu sageli Eesti Vabariigi aastapäevadel jm puhkudel.

Trükimeedias ja hiljem televisioonis jälgisid seda keeldu tsensorid. Isiklikuks kasutamiseks mõeldud sinise-musta-valge kombinatsiooniga tarbeesemed olid haruldased. Küll võis eesti rahvuslippu näha Eesti nõukogude entsüklopeedias.

Ajakirjas Looming ilmus septembris 1981 luuletus "Silmades taevas ja meri", mille autor kunstiüliõpilane Andrus Rõuk, oli kirjutanud salaja akrostihhonina: selle ridade esimesed tähed andsid ülalt alla lugedes kokku sõna "sinimustvalge".

1987

• 23. augustil 1987 toimunud Hirvepargi miitingul ei olnud mitte ühtegi sinimustvalget lippu, küll oli seal üks suur plakat, kus olid sõnad "Eesti Latvija Lietuva" ning iga riigi nimetuse all olid kujutatud rombidena selle rahvusvärvid. "Eesti" all olid sinine, must, valge romb. Enne miitingut asetati Linda skulptuuri jalamile põlevaid küünlaid, mille ümber olid seotud sinimustvalged lindikesed.
• 21. oktoobril 1987 lehvis Võrus sinimustvalge lipp, mida võimurid ei söandanud maha rebida. Umbes 1000 võrulast suundus meelt avaldades kesklinna, nõudes Ain Saare ja tema naise vabastamist.
• 24. detsembril 1987 lehvis taas Võrus Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonni Nr. 1 korraldatud Lydia Koidula mälestusõhtul sinimustvalge lipp. Lipp varastati KGB töötajate poolt.

1988

Lipp toodi jälle avalikult välja 1988. aastal.

• 2. veebruaril 1988 toodi lipp välja Eesti Teaduste Akadeemia Meeskoori kontserdil "Estonias" koos "Eesti lipu" lauluga.
• 15. aprillil 1988 kogunes Tartu Muinsuskaitsepäevadel umbes 7000 inimest EÜS-i maja juurde, millel lehvisid kolm lippu: sinine, must ja valge. Rahvusvärvide väljatoojad olid Margus Kasterpalu, Eerik-Niiles Kross ja Tiit Pruuli. Siin-seal võis laste käes näha ka juba väikseid sinimustvalgeid lipukesi. Vanemuise teatri- ja kontserdisaalis toimus samal päeval Eesti Muinsuskaitse Seltsi õhtu, kus lauldi laulu "Eesti lipp".
• 14. mail 1988 Tartu levimuusikapäevade kontserdil Tähtvere lauluväljakul kuulasid kümned tuhanded inimesed Alo Mattiiseni ja Jüri Leesmendi isamaalisi laule ning üliõpilased lehvitasid lava ees suurt sinimustvalget lippu.
• 2. juunil 1988 võttis Eesti Muinsuskaitse Seltsi volikogu vastu deklaratsiooni "Eesti rahvusvärvidest ja eesti rahvuslipust".
• Tallinna vanalinna päevade ajal juunis 1988 toimusid öised laulupeod Lauluväljakul, kuhu mitmed osalejad kõndisid sinimustvalgete lippudega Raekoja platsilt.
• 23. juunil 1988 avaldati Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlus "Riikliku ja rahvussümboolika kohta Eesti NSV-s", millega tunnistati sinine, must ja valge eesti rahvusvärvideks. Tartu tähetornis heisati sinimustvalge lipp samal päeval, 23. juunil 1988.
• 12. juulil 1988 heiskas Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonn Nr.1 Suure Munamäe vaatetorni Eesti rahvuslipu. Kui see 14. juulil võimude poolt maha võeti, viidi 15. juulil sinna uus lipp, mida enam maha ei võetud.
• 20. oktoobri 1988 seadlusega tunnustati sinimustvalget lippu rahvuslipuna.
• Jõululaupäeval, 24. detsembril 1988, heisati sinimustvalge lipp rahvahulga silme all Kuressaare linnuse kaitsetorni.

1989

24. veebruaril 1989 heisati sinimustvalge lipp rahvuslipuna Pika Hermanni torni. Riigilipuna võeti see taas ametlikult tarvitusele Eesti Vabariigiks ümber nimetatud Eesti NSV lipuna 7. augustil 1990.

• 24. veebruaril 1989 heisati sinimustvalge lipp rahvuslipuna Pika Hermanni torni. Tuhanded eestlased olid kogunenud Toompeale Kuberneri aeda ja sajad tuhanded jälgisid tseremooniat Eesti Televisiooni vahendusel. Kell 8.33 heiskasid spetsiaalse helisignatuuri saatel lipu Tallinna 7.-8. klassi kooliõpilased Madis Laansalu, Sille Priks, Helen Lepalaan ja Rauno Tagel. Peeti kõnesid, koorid laulsid laule "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm", "Hoia, Jumal, Eestit" ning "Eesti lipp".

1990

• 8. mail 1990 võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu seaduse Eesti sümboolikast, millega sätestati, et Eesti riigivärvid on sinine, must ja valge.
• 7. augustil 1990 võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu seaduse "Riigilipu ja riigivapi kohta", milles otsustati riigilipuna kasutusele võtta kuni 1940. aasta augustini Eestis kehtinud riigilipp.

Pärast iseseisvuse taastamist

Pärast Eesti iseseisvuse taastamist aastal 1991 tõi perekond Kork ajaloolise lipu peidupaigast välja ning andis selle 1992. aasta algul üle Eesti Üliõpilaste Seltsile. Lipu korrastamise järel restauraatorite poolt andsid üliõpilased selle taas hoiule Eesti Rahva Muuseumi. Otepää kiriku seinal avati vahepeal varjul olnud bareljeefid.

7. juulil 1992 kinnitas Riigikogu vastava seadusega riigilipu ja riigivapi etalonkujutised.

• 4. juuni 1994 oli lipu õnnistamise juubelipäevana kuulutatud valitsuse poolt lipupäevaks.
• 2. veebruaril 2004 kuulutas president Arnold Rüütel välja lipuaasta.
• 14. aprillil 2004 sätestas Riigikogu 4. juuni riikliku tähtpäevana Eesti lipu päevaks.
• 31. mail 2004 emiteeris Eesti Pank Eesti lipu 120. aastapäeva puhul 10-kroonise meenemündi (kujandas kunstnik Tiit Jürna). Mündi esiküljel on suur riigivapp, tagaküljel Eesti lipu kujutis. Puhtast hõbedast mitmevärvilist meenemünti kavatseti vermida Soomes kuni 10 000 tükki.
• 4. juunil 2004 tähistati Otepää kirikus lipu pühitsemise 120. aastapäeva. Samal päeval pühitseti Viljandi vanal kalmistul esimese sinimustvalge lipu õmbleja Emilie Rosalie Beermanni hauaplats ja mälestuskivi.
• 23. märtsil 2005 võttis Riigikogu vastu lipuseaduse parandused, mis hakkasid kehtima 1. jaanuarist 2006. Nendega jäeti alates 1. jaanuarist 2006 eraisikutele kohustuslikeks lipupäevadeks iseseisvuspäev, võidupüha ja taasiseseisvumispäev.
• Alates 1. septembrist 2005 hakkasid koolid õppetöö ajal kandma riigilippu.

Eesti lipu muuseum

1996. aastast on Otepää kiriklas, kus pühitseti 4. juunil 1884 Eesti Üliõpilaste Seltsi sinimustvalge lipp, muuseumituba – Eesti lipu muuseum. Muuseumist leiab põhjaliku ülevaate Eesti lipu saamisloost.

Ristilipu ettepanekud

Juba enne riigilipu kujunduse lõplikku kinnitamist seadusega aastal 1922 levisid Eestis mitmed nn ristilipu disainiga lipukavandid.

2001. aastal pakkus ajakirjanik Kaarel Tarand uuesti välja, et kehtiva lipu disain tuleks vahetada välja samu värve kasutava Põhjala ristilipuga. Selle idee toetajad on väitnud, et trikoloori asemel sümboliseeriks ristilipp Eesti sidemeid Põhjamaadega paremini.

Galerii

• 
  Üks eestlaste meeleavaldusel Petrogradis 26. märtsil 1917 lehvinud sinimustvalgetest
• 
  Eesti ristilipukavand aastast 1919
• 
  Sinimustvalge Tallinna Raekoja juures (suvi 1988)
• 
  Eesti lipu heiskamine Pika Hermanni torni 24. veebruaril 1989
  Foto: Jaan Künnap
• 
  Eesti lipp Suure Munamäe tornis
• 
  Eesti lipu 135. aastapäeva tähistamine Eesti Rahva Muuseumi juures

Vaata ka

• Eesti vapp
• Vabariigi Presidendi lipp
• Eesti mereväe lipp
• Eesti lipukandjad olümpiamängudel
• Eesti haldusüksuste lippude loend
• Eesti Lipu Selts

Kirjandus

• Artur Taska. Eesti riigilipu seaduse sünd, Stockholm 1955.
• Artur Taska (koostaja). Sini-must-valge värvikolmik eesti luules, Stockholm 1959.
• Karl Aun. Sini-must-valge lipu 100 aastat, Toronto 1984.
• Artur Taska. Mõtteid eesti rahva sümbolitest, Lund 1988.
• Artur Taska. Sini-must-valge 100 aastat: pühendus Eesti Vabariigile, Tallinn 1992.
• Juhan Reimann. Sini-must-valge lipp Läänemardil. – Jõgeva valla ajaloo- ja muuseumisõprade ühingu "Ambior" I album, Jõgeva 1998, lk 13–15 (alglipu peidukohast poolesajandilise okupatsiooniaja jooksul Vaimastveres Karl Auna isatalus).
• Ivo Manfred Rebane. Eesti lipp, Tallinn 1999.
• Viktor Merila. Pool sajandit ühest hulljulgest tembust. – Sakala kalender: 2000, Viljandi 1999, lk 88–90 (Eesti lipu heiskamisest Suure-Jaani kiriku torni 1950. aastal).
• Meeli Müüripeal. Head liputavad alles kujunevad. – Maakodu, 2000, oktoober, lk 48–49.
• Mare Kask. Eesti hümni, lipu ja vapi saamislugu, Tallinn 2002.
• Catharina von Yngling. Eesti lipp ja vapp muinasteaduste valgusel. – Päikesetuul 2002, nr 3, lk 8–9.
• Möldre, Tõnis. Lipulugu
• Eesti lipp 120, EÜS 2007. ISBN 978-9985-9022-7-1

Välislingid

• Eesti lipu laul
• Eesti lipu seadus, eRT
• 2005. aasta lõpuni kehtinud Eesti lipu seadus
• Eesti lipp andmebaasis Flags of the World (inglise keeles)
• Põhjalikum ülevaade Eesti lipu ajaloost
• Peep Ilmet: sinivalge maa Postimees.ee, 4. juuni 2009