Alo Mattiisen

Allikas: Vikipeedia
Alo Mattiiseni loomingu ja tegevusega seotud ekspositsioon Betti Alveri muuseumis.

Alo Mattiisen (22. aprill 1961 Jõgeva30. mai 1996 Tallinn) oli eesti helilooja.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alo Mattiisen sündis päiksepaistelisel laupäeval, hommikul kell kolmveerand üheksa. Ta oli blond, kõhn, kuid terve poiss, kaalus 3100 g ja oli 51 cm pikk. Alo oli elava loomuga laps, laulma hakkas samal ajal kui rääkima. Tal oli väike mänguklaver, millega tagus rütmi ja laulis. Alguses hoidis teda vanaema, aasta ja kahe kuu vanusena läks ta lasteaeda. Lasteaias võttis kohanemine aega umbes 2-3 kuud, sest ta ei olnud seltsiv, vaid oli rohkem omaette. Talle meeldisid väga loomad. Suviti vanaema juures olek oli tema paradiis. Lugema õppis varakult ja ilma kõrvalise abita, kirjutamise sai selgeks vanaisa kõrval. Raskusi oli "r" ja "k" häälikute hääldamisega, kuid see viga parandati lasteaias.

Õpingud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kooli tahtis Alo väga minna ja ta tundis ennast seal suurepäraselt. Esimeseks õpetajaks oli õpetaja Ojamaa. Esimeseks pinginaabriks oli Antti Martensoo, hiljem Jüri Leesment. Teises klassis läks Alo ema suunamisel Jõgeva Laste Muusikakooli, kuid ka ise oli muusikast väga huvitatud. Muusikakoolis olid tema õpetajateks Elvi Kotkas ja Ilmar Lääne. Esimese loo kirjutas muusikakooli kolmandas klassis, see oli viis lasteluuletusele.

Pärast I klassi hakkas tohutult lugema. Lemmikuteks olid seiklusjutud, reisikirjad, kriminullid. Eesti kirjanikest meeldisid Oskar Luts ja A. H. Tammsaare. Poiss ei olnud ka kohustusliku kirjanduse vastu ja võib-olla tulenes sellest tema kirjanduslik anne, näiteks lõpukirjandi sai Alo hindeks "5". Kõige tugevam oli ta matemaatikas, aga nõrgaks küljeks oli vene keel, sest ignoreeris seda täielikult. Alole meeldis osa võtta ka näidenditest ja muudest taolistest üritustest, seega pidi ema tihti kostüüme õmblema, küll Alole ja hiljem ka tema õele Adele. Alo suhtus soojalt oma klassijuhatajasse Eino Veskisesse ja ka spordikooli treener Mati Lall oli suureks autoriteediks.

Alo oli 8-aastane, kui sündis õde Ade. Ta hoidis oma väikest õde väga ja nad said hästi läbi. Eriarvamusi tekkis siis, kui õde oli 13-14-aastane. Nende kodus käis alati palju lapsi külas. 5. klassist alates hakkas Alo tegelema palju spordiga. Eriti võlusid teda korvpall ja kergejõustik. Vahepeal oli isegi aeg, kus ta pidi muusikakooli spordi pärast pooleli jätma (13-14-aastasena), kuid 2 aastat enne lõpetamist meeldis talle muusikakoolis väga ja isegi viimases klassis ütles õpetaja Anzon, et seda last õpetaks veel ja veel.

Alo huvi muusika vastu näitab veel seegi tõsiasi, et iga kuu viimasel laupäeval toimus Tartus täika, kus müüdi, vahetati ja osteti plaate. Alo ei puudunud ükski kord ja tema muusikakogu oli väga suur. Eriti meeldis talle "The Beatles". Ansamblis mängimist alustas Alo juba keskkoolis Jõgeval. Keskkoolist astus ta otse Tallinna Riikliku Konservatooriumi muusikapedagoogika erialale. Konservatooriumis tabas teda kerge hämming: nii palju ambitsioonidega kõiketeadjaid muusikuid! Kaks aastat harjus Alo uue ümbrusega, ei kirjutanud ridagi. Pikkamisi mõistis ta, et pole millegi poolest teistest halvem.

Loomeperiood[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuigi 1981. aastal oli Alo Tallinna Riikliku Konservatooriumi õpilane, ei takistanud see tal osa võtmast ka kodusest muusikaelust. Alo jõudis sõita nii Tallinna ja Jõgeva kui ka muude Eesti kohtade vahel. Tema esinemise ampluaa oli lai.

1983. aasta kevadel küsis talt Erkki-Sven Tüür, kas ta ei tahaks end "In Spega" siduda - tema läheb ansamblist ära ja otsib asemikku. Alo oli nõus. Esimene esinemine oli 1984. aasta jaanuaris.

1984. aasta oli Alole edukas, sest ettevõtmised tõid tunnustust autorile ja ka vaatajad-kuulajad jäid rahule. Samuti lõpetas ta sel aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi muusikapedagoogika eriala. 1988. aastal lõpetas ta sama kooli kompositsiooni erialal.

Isiklik elu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alo Mattiiseni haud

Alo ainus abikaasa oli näitleja Rita Rätsepp, kes on lõpetanud TRK lavakunstikateedri XI lennu aastal 1984 ja töötab praegu psühholoogilise nõustajana. (1993. aastast elas ta küll koos Katri Varbolaga, kuid ametlikult registreeritud nad ei olnud.) Rita ja Alo tutvusid konservatooriumi ühiselamus. Nad elasid koos 6 aastat, enne kui abiellusid. Kooselu kestis 9 aastat. Neil on tütar Anna-Mariita.

Alo Mattiisen suri 30. mail 1996. aastal Tallinnas. Ta on maetud Tallinna Metsakalmistule.

Looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alo looming on mitmekesine. Ta on kirjutanud laule, filmimuusikat, teatrimuusikat, instrumentaalteoseid, suurvorme, telefilmide ja telelavastuste muusikat.

Laulud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kõige rohkem on ta kirjutanud laule: kokku 86. Mõned tuntuimad neist on "Ei ole üksi ükski maa", "Viis isamaalist laulu" ja "Emale"

  1. "Kaunimad laulud" 1988 (F. A. Saebelman / V. Ruubel / A. Mattiisen / J. Leesment)
  2. "Mingem üles mägedele" 1988 (K. A. Hermann / M. Veske / A. Mattiisen / H. Käo)
  3. "Sind surmani" 1988 (A. Kunileid/ L. Koidula / A. Mattiisen / J. Leesment)
  4. "Isamaa ilu hoieldes" 1988 (K. A. Hermann / Fr. R. Kreutzwald / A. Mattiisen)
  5. "Eestlane olen ja eestlaseks jään" 1988 (K. A. Hermann / A. Mattiisen / J. Leesment)

Filmimuusika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alo Mattiisen on kirjutanud muusika neljale filmile:

  • Mängufilm "Tule tagasi, Lumumba"
  • Film "Semm"
  • Film "Eesti õhuruumis", Polarfilm
  • Dokumentaalfilm "Eesti partii", erastuudio "Maurum"

Teatrimuusika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuulsamad lavateosed, millele on Alo Mattiisen muusika kirjutanud:

Instrumentaalteosed ja suurvormid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tuntuim teos "Ajaga silmitsi" (1986. a. suvel Jõgeval) on süit süntesaatorile. Esiettekanne oli Eesti Raadios 19. aprillil 1987 III programmis, stereoraadios. "Ajaga silmitsi" osad:

  • Argipäev
  • Psühhokraatia Attaca
  • Võib olla

Ette kantud Tartu 9. muusikapäevadel 1987. aastal, kus tunnistati parimaks muusikateoseks. Muusikud: Alo Mattiisen - klahvpillid, Riho Sibul - kitarr, Peeter Määrits - heli

Telefilmide ja telelavastuste muusika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaks teost, millele ta on kirjutanud muusika oma loomingu hilisajal, on dokumentaalfilm "Supper-COMADOS" 1991. a. ja teleteater "Kallid külalised" 1992. a.

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alates novembrist 2006 on Alo Mattiiseni elu ja tegevusega võimalik tutvuda ka Jõgeval Betti Alveri Muuseumis.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]