Andrus Rõuk

Allikas: Vikipeedia
Andrus Rõuk
Sündinud 28. septembril 1957
Tallinn
Rahvus eestlane
Haridus Eesti Kunstiakadeemia
Tegevusala kunstnik ja luuletaja

Andrus Rõuk (sündinud 28. septembril 1957 Tallinnas) on eesti kunstnik ja luuletaja.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Tallinna 46. Keskkooli lõpetamist 1976. aastal asus ta tööle toonasesse Noorsooteatrisse reklaamikujundajana. Kunstnikudiplomi sai Andrus Rõuk Eesti Riiklikust Kunstiinstituudist, olles seal õppinud aastail 1979–1981 arhitektuuri ja 1984–1989 teatrikujundust.

Kunstilooming[muuda | muuda lähteteksti]

Oma esimese ühisnäituseni Tartu Ülikooli vanas kohvikus jõudis Andrus Rõuk geomeetriliste guaššjoonistustega 1977. aastal. Maalijana võib tema inspiratsiooniallikana näha nn maalilisejärgse abstraktsionismi voolu, mis kerkis Ameerikas esile 1960-ndate alguses reaktsioonina ülispontaansele abstraktsele ekspressionismile. Teravad, konkreetsed piirjooned (hard-edge) ja tasapinnaline dekoratiivne kujutis olid sellise maalikunsti iseloomulikud jooned. Ka Rõugu 1990-ndate abstraktsetes maalides on eri pindade lõikumist, hallikasvalge varjupoole ähvardavat pealetungi värvilistele pindadele.[1]

Kunstniku maalid sümboliseerivad sisemaailma maastikke. Kunstnikule on pikka aega eeskujuks olnud mõistatusliku ja unenäolise maalilaadiga sürrealistid Joan Miro ja René Magritte, kelle töödes sümbolid on muudetud abstraktseteks märkideks. Andrus Rõugu töödes on märgid võtnud sagedasti geomeetrilise vormi, mis oli eriti selgelt välja joonistunud loometee alguses. Selle aastatuhande esimesel kümnendil oli tema töödes olev maailm väga lai ning koloriidilt avardunud. Varasemate hallide, mustade, pruunide toonide asemele olid tulnud kollakad, sinakad, punakad toonid. Kuigi julge vormikäsitlus on jäänud, on seegi muutunud vabamaks. Andrus Rõuk teeb maalivisandeid pastellidega ning mõned neist jäävadki lõuendile kandmata.[2]

Tema loomingu ühe osa moodustavad oma olemuselt ja stiilsuselt maalidega ühtivad, siiditrüki tehnikas graafilised tööd. Kohtab ka tušipliiatsiga tehtud abstraktseid joonistusi – mustvalgeid ja koloreerituid. Nende seas leiab kummalisi maailmu, aga leiab ka inimesi, inimloomi, justkui hirmuunenägude tegelasi.[2]

Osalenud riiklikel ülevaatenäitustel ning ühisnäitustel nii Eestis, Soomes kui ka mitmes endise Nõukogude Liidu osas. Autori teoseid on Eesti Kunstnike Liidu kunstikogus ning mitmetes ühiskondlikes hoonetes, asutustes ja erakogudes. Ta on Eesti Maalikunstnike Liidu ja Kunstnike Liidu liige aastast 1993.

Teatrilavastustest on ta kujundanud 1988 Rakvere Teatris Perviku-Tootsi "Kunksmoori", 1989 Riiklikus Nukuteatris Ionesco-Lumiste "Ninasarviku" ning osalenud kunstniku-lavastajana 1990 valminud Sulev Keeduse telemängufilmis "Ainus pühapäev".

Kirjanduslik tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

1981. aasta Loomingu septembrinumbris 1311. leheküljel ilmus Andrus Rõugu luuletus, akrostihhon "Silmades taevas ja meri", mille ridade esimesed tähed andsid ülalt alla lugedes kokku sõna "sinimustvalge":

Silmades taevas ja meri
Inimene sinisilmne
Nagu peoga kühveldet teri
Imeline valge

Meeled tuultele valla
Uued vaod vaotuman palge
Süda sädemeid kalla
Tuli kõik neelab alla

Voogab päev üle lõõsan maa
Algaman merel kui tõus
Lebada kauem ei saa
Geenid veel jõus
Eestimaa
(1980)

Andrus Rõuk heideti seetõttu kunstiinstituudist välja[3] ja sai õpinguid jätkata alles mitme aasta pärast. Tema luuletusi on avaldatud veel Loomingus 1979/9, 1988/8 ja 2019/8. Samuti Vikerkaares 2019/4-5 ja 2020/3.

2000. aastal ilmus luulekogu "Vapp lipp pealinn: luulet 1976–1980" (Virgela, Tallinn, autori illustratsioonid, 96 lk).

2021. andis autor välja luulekogu "Joon ja luule: joonistused ja luuletused", (Aegviidu-Tallinn, väljavõtted joonistuspäevikust 2020, 48 lk.)

Isikunäitused[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1986 Noorsooteatris
  • 1991 Rannu söögimajas, Tartumaal
  • 1993 Galeriis Vaal
  • 1995 Galeriis Tokko & Arrak, Tallinnas
  • 1997 Galeriis Deco; Tallinna Kunstihoone Galeriis
  • 1997 Galeriis Just, Turus (Soome)
  • 1999 Mercedes-Benzi autokeskuses, Tallinnas
  • 2000 Paide Vallitornis
  • 2001 Galeriis Deco, Tallinnas
  • 2002 Tampere Majas, Tartus
  • 2002 Pärnu Linnagaleriis
  • 2004 Viljandi Linnagaleriis
  • 2005 Hobusepea Galeriis
  • 2006 Pärnu Linnagaleriis; Kuressaare linnuses
  • 2008 Kastellaanimaja Galeriis
  • 2010 SEB Galeriis; Draakoni Galeriis
  • 2012 Tallinna Keskraamatukogus
  • 2013 Tam Galeriis, Tallinnas
  • 2014 Fahle Majas
  • 2016 Vaba Lava ruumes
  • 2016 Viimsi Püha Jaakobi kirikus
  • 2016 Haus Galeriis
  • 2017 Fahle Galeriis
  • 2020 Võru Linnagaleriis
  • 2022 Mikkeli Galeriis, Tartus
  • 2024 Tallinna Jaani kiriku Galeriis

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Rõugu maalid Decos - Kultuurileht, nr. 7, 14 veebruar 1997
  2. 2,0 2,1 Näituse Usk ja Lootus pressiteade - Eduard Vilde muuseum, 2008
  3. Kallas 1998
  4. Teenetemärkide kavaleride andmekogu – 19634

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]