Ain Saar

Allikas: Vikipeedia

Ain Saar (sündinud 8. augustil 1968) on 1980. aastate lõpus tuntuks saanud vabadusvõitleja, kes oma noorpõlves oli tuntud ka kui punkmuusik ning hiljem dokumentaal-ajaloolises žanris kirjutav kirjanik.

Poliitiline tegevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ain Saar korraldas koos Argo Männimetsa ja Meelis Ivaskiga Eesti esimese üldrahvaliku Nõukogudevastase meeleavalduse 21. oktoobril 1987 Võru linnas. Selle meeleavalduse käigus toodi esimest korda avalikul miitingul välja ligi 50 aastat keelatud olnud sini-must-valge Eesti rahvuslipp.

Ain Saar oli Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonn Nr.1 asutajaliige ja juht aastatel 1987–1988.

Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonn Nr. 1 organiseeris ja viis Ain Saare juhtimisel Võrus 1. mail 1988 läbi meeleavalduse. Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonn Nr. 1 hõivas Punaste Küttide (Vabaduse) väljakul tribüüni. Esmakordselt Eestis seati üles nõudmine Eesti riiklikuks iseseisvuseks.[1]

Ain Saare eestvedamisel ning Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonn Nr.1 liikmete ja rahva toetuse ja abiga hakati esimesena Eestis taastama Nõukogude okupatsioonivõimu poolt hävitatud Eesti Vabadussõjas langenutele pühendatud mälestussammast. Selle avamine Võru kalmistu leidis aset Võidupühal, 23. juunil, mil neli vaimulikku, praostid Andres Mäevere ja Jüri Vallsalu, õpetaja Villu Jürjo ja diakon Jüri Pallo õnnistasid mälestussamba sisse. Ain Saare juhtimisel toimus Võrus rida massidemonstratsioone 25. märtsil, 28. mail, 23. juunil ja 28. augustil.

Ain Saare eestvedamisel heisati 12. juulil taas sini-must-valge lipp Suure Munamäe torni. Lipp võeti tornist Võru täitevkomitee korraldusel ja kohaliku partorgi mahitusel maha. Ain Saar pani lipu heiskamise Kubjal toimunud Rahvarinde üritusel rahvaküsitlusele ning lipp heisati taas rahva tahtel Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonni Nr.1 poolt 15. juulil 1988. Sellest ajast on meie rahvuslipp lehvinud Eestimaa kõrgeimas tipus.

Ain Saar on olnud Sõltumatu noortefoorumi delegaat ning valitud Võru rahva poolt Eesti Kongressi delegaadiks.

Ain Saar üks kodanikualgatust ja eestlust propageeriva organisatsiooni Eesti Rahvuslik Liikumine asutajaid ja eestvedajaid, kuid ei vaevunud osalema võimuvõitluses ja otsustas taas kokku kutsuda Vaba-Sõltumatu Kolonni Nr.1, et tegeleda Kolonni 20-nda juubeli ja Võrulaste tahteväljenduspäeva ettevalmistuse ja organiseerimisega Võrus.

Ain Saar on 2008. aastal sisse seatud Eesti Rahva Tänumedali idee ning on ühtlasi medali kujunduse autor. Tema eestvedamisel organiseeriti teavitustöö, toetusallkirjade- ja raha kogumine Tänumedali sisseseadmiseks ja valmistamiseks.

Ain Saar ei ole (olnud) ühegi erakonna liige.

Ain Saar on välja arvatud Eesti Leegioni Sõprade Klubi (ELSK) ridadest[2]. ELSK põhikirja punkti 7.1.d. alusel, kuna "on muul viisil tekitanud ELSK-le kahju". ELSK juhatuse antud selgituses oli väljaarvamise põhjuseks Ain Saare kirjutis "Ühe banni saamise lugu" Vaba-Sõltumatu Kolonn Nr. 1 foorumis.

Kirjanduslik tegevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ain Saar on sõltumatu väljaande "Avalik Arvamus" toimetaja. 1998. aastal ilmus tema sulest raamat ”Aktsioonide aeg 1987-1988” ning on 2007. aastaks (Kolonni 20. aastapäevaks) välja antud juubeliraamatu ”Võru veri ei värise” üks toimetajatest. Ajakirjanduses on ilmunud tema mitmed poliitilised kirjutised.

Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee repressioonid ja tagakiusamised[muuda | redigeeri lähteteksti]

1987-1988. aastal Võrus ja hiljem ka mujal Eestis tuntuks saanud Ain Saart ei söandanud võimud vangistada. Poliitilise tegevuse pärast vallandati Ain Saar oma töökohast Vabariikliku Restaureerimisvalitsuse Võru osakonnast.

Miitingute ja demonstratsioonide korraldamise eest anti Ain Saar korduvalt kohtu alla administratiivõigusrikkumiste eest ning teda karistati kõrgete rahatrahvidega. Kuna Ain Saar, vaatamata repressioonidele, jätkas oma tegevust, siis korraldas KGB 6. septembril 1988 Võrus rahvuskonflikti – löömingu eesti ja vene noorte vahel. Konflikti organiseerimise süüdistusega sundisid okupatsioonivõimud Ain Saare Eestist lahkuma.

Perekond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ain Saar abiellus Võrus 1985. aastal Mia-Ly Danieliga ning neil sündis kolm last; Marion Daniel (s. 1986), Falco Daniel (s. 1987) ja Ebby Daniel (s. 1989). Ain Saar on Domino Danieli (2007), Fenix Danieli(2009) ja Roxanna Danieli (2009) vanaisa. Pärast Eesti taasiseseisvumist on Ain Saar jäänud Rootsi ning elab oma perega Stockholmis Skarpnäckis.

Tunnustus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ain Saarele on omistatud 2007. aastal Võru linna teenetemärk[3]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Noorte Kolonni ajalugu
  2. "Ain Saar arvati välja ELSK ridadest"noortekolonn.org
  3. Võru linna kodulehekülg:"Võru linna teenetemärgi omanikud"

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]