Toscana mark

Allikas: Vikipeedia


Marca di Tuscia
Toscana mark


846–1197
Toscana mark Itaalia poliitilises kontekstis umbes aastal 1000.
Valitsusvorm vasall
Osa Saksa-Rooma riik
Pealinn Lucca
Religioon katoliku kirik
Riigikeeled itaalia
Eelnev Järgnev
Tuscia hertsogkond Firenze vabariik, Lucca vabariik, Siena vabariik, Pisa vabariik

Toscana või Tuscia mark (või markkrahvkond või markiikond) oli piirimark Kesk-Itaalias, mis piirnes Kirikuriigiga lõunas ja idas, Liguuria merega läänes ning Itaalia kuningriigi riismetega põhjas. See oli Karolingide loodud, langobardide Tuscia hertsogkonna järglane. Mark ise koosnes arvukatest krahvkondadest, peamiselt Arno jõe orus, kesksel kohal oli Lucca krahvkond, mida mõnikord kutsuti hertsogkonnaks.

Esimene Toscana markkrahv oli Adalbert I, kes sai selle tiitli aastal 846. Enne teda hoidsid tema isa ja vanaisa, Bonifatius I ja Bonifatius II, enda kontrolli all enamikku piirkonna krahvkondadest ning kandsid ka kõrgemaid tiitleid, nagu Korsika prefekt või Lucca hertsog. Bonifatsiidid hoidsid marki aastani 931. 9. sajandi lõpul ja 10. sajandi algul oli Toscana markkrahvide toetus kasulik igale kandidaadile, kes kavatses saada Itaalia kuningaks.

Aastal 931 tagandas Hugo Arles'ist, kes oli endast Itaalia kuninga teinud, bonifatsiidid püüdega koondada kõik tähtsad läänid Itaalias oma sugulaste kätte. Ta andis Toscana oma vennale Bosole. See jäi Bosoniidide perekonna liikmete kätesse vähem kui aastani 1001. See säilitas ka oma mõju kuninga valimistel. Alles aastal 1027 tõugati Rainier Konrad II poolt margi valitseja kohalt vastuseisu tõttu viimase kuningaks saamisele.

Aastal 1027 anti hertsogkond Canossa krahvidele. Bonifatius III kasutas tiitlit dux et marchio: hertsog ja markkrahv. Ta oli Saksa-Rooma keisrite liitlane, kuid tema võim oli nii suur, et see ohustas keisrite võimu Itaalias. Ta ühendas Canossa pärandi, mis asus suuresti Emilias, Toscanaga ja andis selle oma tütrele Matildele. Tema hiigelsuure Emilia alloodi kõrval oli Toscana, kui feodaalametiga kaasnev, tema suurim valdus ja ta kasutas seda Investituuritülis paavsti kasuks ära. Matilde surmaga aastal 1115 möödus Põhja-Itaalias feodaalvürstide ajastu, asendudes linnriikide, merevabariikide ja kommuunide domineerimisega.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]