Vestfaali hertsogkond

Allikas: Vikipeedia
Vestfaali hertsogkond ja teised Lääne-Saksamaa riigid u. aastal 1645

Vestfaali hertsogkond (1180–1803) oli ajalooline territoorium suuremas Vestfaali piirkonnas, paiknedes tänapäeva Saksamaa Nordrhein-Westfaleni idaosas. Algselt moodustas Vestfaal koos Engerni ja Ostfaaliga ühe kolmest peamisest Saksimaa piirkonnast. Enamuse oma ajaloost allus hertsogkond Kölni peapiiskopile ja kuurvürstile.

Vestfaali hertsogkonna loomine (1102–1180)[muuda | muuda lähteteksti]

Kölni peapiiskop Friedrich I omandas aastal 1102 poole Arnsbergi krahvkonnast. Teised piirkonna krahvkonnad ei suutnud peapiiskopkonna pealetungile vastu panna ja varsti pärast seda järgnesid Werli, Reutheni ja Volmarsteini krahvkonnad. Endine Arnsbergi krahv asutas uue Werl-Arnsbergi krahvkonna ja säilitas edukalt oma sõltumatust peapiiskoppidest. Kui Saksimaa Heinrich Lõvi aastal 1180 võideti, edutas Saksa-Rooma keiser Friedrich I Barbarossa Philipp I von Heinsbergi ja andis talle ametlikult need territooriumid ja endise Saksimaa hertsogkonna lõunaosa, kui Vestfaali hertsogkonna.

Hertsogkonna laienemine (1180–1445)[muuda | muuda lähteteksti]

Kölni peapiiskop Engelbert Bergist alustas kampaaniat, sundimaks Vestfaali aadlikke alluma ja võtmaks neilt neile varem usaldatud mitmed hajusad kiriku maad. Engelbert suutis ühendada hertsogkonna maad, annekteerides territooriumi Hellwegist Diemelini, ja kindlustas aastal 1222 Sauerlandi lõunaosa Attendornis. Edasine vaidlus laienemisest viis lõpuks Engelberti surmani Friedrich von Isenbergi käe läbi aastal 1225. Aastal 1260 Braunschweig-Lüneburgi hertsogitega sõlmitud lepingu järgi muutus Weser ametlikuks piiriks nende mõjusfääride vahel. Aastal 1277 suutsid peapiiskopid võita Vestfaali ja Alam-Reini vastaste suurt konföderatsiooni, kuid edasine tegevus aastal 1288 sundis peapiiskoppe loobuma kavatsustest Vestfaali palju suuremale territooriumile. Werl-Arnsbergi annekteerimine aastal 1368 ühendas territooriumi Sauerlandist põhjas ja lõunas.

Peapiiskop Friedrich III von Saarwerden alustas lootusetut kampaaniat, säilitamaks Kölni õigusi Markis ja oli aastal 1392 sunnitud sellest loobuma. Tema järglane Dietrich II von Moers oli tunnistajaks Kölni viimastele katsetele saavutada võim Vestfaalis, püüdes lõhkuda Kleve ja Marki võimsat positsiooni. Vestfaali hertsogkonna rüütlite ja linnade peale pandud finantskohustused panid nad aastal 1437 ühinema. Köln tegi aastal 1441 Klevega rahu: see viis Vestfaali rikkaima linna Soesti Kölni ülemvõimu tunnistamisest keelduma, põhjustades aastal 1444 Soesti vaenuse, mis kestis aastani 1449. Soest sai Kleve hertsogkonna osaks. Pärast seda sai Arnsberg Vestfaali halduspealinnaks. Majanduslikult nõrgestas Soesti kaotamine hertsogkonda. Eriti kui linna ümbrus oli väga viljakas ja vilja vajasid mägised piirkonnad lõunas. Rahu Markiga tehti aastal 1445, mis tähendas territoriaalseid järeleandmisi mõlemalt poolelt.

Vestfaal keisririigi lõpuni (1445–1806)[muuda | muuda lähteteksti]

Fail:Arms-Westphalia.png
Vestfaali vapp (kasutusel aastast 1532)

Pärast Soesti vaenust jäi Soest Kleve hertsogkonna osaks. Alates 1463. aastast alustas rüütlite ja linnade liit Vestfaalis pikka ja kibedat võitlust peapiiskoppide vastu. Peapiiskop Hermann V von Wiedi (1515–1546) valitsemisajal saabus Vestfaali reformatsioon. Lõpuks suruti reformatsioon maha, kuid peapiiskop Gebhard I von Waldburgi (1577–1583) valitsemisajal tuli reformatsioon tagasi ja ta oli sunnitud aastal 1582 Vestfaali eest hoolt kandma, kus mitmed rüütlid ja linnad võtsid uue doktriini omaks. Äsjavalitud peapiiskopil Ernst von Bayernil (1583–1612) ja tema vennal Ferdinand von Bayernil õnnestus hertsogkond Kölni sõja alguses aastal 1583 peapiiskopkonnale tagasi saada ning protestantism säilis vaid piirialal Waldecki ja Hesseniga. Vestfaali hertsogkond kinnitati aastal 1590 taas peapiiskopkonnaga liidetud territooriumiks.

Nagu enamik muid Saksamaa territooriume, kannatas Vestfaal Kolmekümneaastase sõja ajal. Aastal 1794 kolisid peapiiskopid Vestfaali, kui prantslased annekteerisid territooriumi Reinist läänes. 1803. aasta ilmalikustamisega sai Vestfaali hertsogkond Hessen-Darmstadti osaks.

Hertsogkond pärast keisririiki (1806–1815)[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1807 loodi Vestfaali kuningriik, kuigi sellesse ei kuulunud hertsogkond ja selle pealinn oli Hessenis Kasselis. Viini kongress andis Vestfaali hertsogkonna Preisimaale maade eest Reinist läänes, ja hertsogkond liidendati aastal 1815 Vestfaali provintsi.