Tšehhi krooni maad

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Tšehhi krooni maad, Saksa-Rooma riik (1618)
Hugo Gerhard Ströhl: Tšehhi krooni maade vapp (1635. aastani), päripäeva vasakult ülevalt: (kinnitatud) Moraavia kotkas, Sileesia Piastide kotkas, Alam-Lausitzi härg, Ülem-Sileesia kotkas, Ülem-Lausitzi müür, keskel Tšehhia lõvi, nende kohal Püha Václavi kroon, ümbritsetud pärnavanikuga

Tšehhi krooni maad (tšehhi keeles země Koruny české; saksa keeles Böhmische Kronländer; Länder der Böhmischen Krone, ladina keeles Corona regni Bohemiae), mida kutsuti ka Püha Václavi krooniks (země Koruny svatováclavské) või lihtsalt Tšehhi krooniks (Koruna česká), viitab alale, mida ühendasid Tšehhi kuningate valitsemise all feodaalsuhted. Järelikult ei viita mõiste füüsilisele kroonile, mida kandsid Tšehhi valitsejad – Püha Václavi kroonile, vaid Tšehhi riigile endale.

Tšehhi kroon ei olnud kunagi personaalunioon ega võrdsete liikmete föderatsioon. Vastupidi, Tšehhi kuningriik seisis kõrgemal kui muud osastisriigid. Tšehhi krooni kõrval puudusid ühised riiklikud institutsioonid.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

10. ja 11. sajandil ühendati Tšehhia pärusvaldused, Moraavia mark ja Kladsko krahvkond, valitsevate Přemysliidide dünastia hertsogite võimu alla, kelle võsu Ottokar I sai 1198. aastal Saksa (anti-)kuningalt Švaabi Philippilt päriliku kuningatiitli. Tiitli kinnitas lõpuks kuningas Friedrich II 1212. aasta Sitsiilia kuldbullaga. Kuningas Ottokar II plaani teha Tšehhiast Saksa-Rooma riigi juhtiv keiserlik osastisriik rikkus tema rivaal Rudolf I 1278. aasta Marchfeldi lahingus.

Saksa-Rooma riik 1273–1378,
violetne – Luxemburgi dünastia valdused

Luksemburgid, Tšehhi kuningad pärast Přemysliidide hääbumist 1306. aastal, laiendasid Tšehhi maid taas märgatavalt: kuningas Jan Pime alistas enamiku Poola Piastide Sileesia hertsogeid, tema võimu tunnustas Poola kuningas Kazimierz III Suur 1335. aastal Trenčíni rahuga. Ta sai Saksa kuningalt Ludwig IV-lt ka lääniõiguse Ülem-Lausitzi maadele Bautzenis (1319) ja Görlitzis (1329).

Kuningas Jani vanim poeg Karl valiti 1346. aastal roomlaste kuningaks (Karl IV) ja ta sai samal aastal oma isa järel Tšehhi kuningaks (Karel I). Luksemburgi dünastia jõudis oma võimu tippu, kui Karl krooniti 1355. aastal Saksa-Rooma keisriks. Oma keiserliku võimuga kuulutas ta, et ühendatud Tšehhi maad peaksid ühte jääma, olenemata dünastilistest arengutest, isegi kui Luksemburgid välja surevad.1367. aastal ostis ta oma võõraspojalt Brandenburgi markkrahvilt Otto V-lt Alam-Lausitzi. Nende koduse Luksemburgi krahvkonna kõrval valdas dünastia veelgi eraldiseisvaid keiserlikke lääne Madalmaades, nagu Brabanti ja Limburgi hertsogkonnad, mis omandati 1355. aastal Karli noorema poolvenna Václavi abielu kaudu, samuti 1373. aastal ostetud Brandenburgi mark. Kuna nii Tšehhi kuningas kui ka Brandenburgi markkrahv määrati 1356. aasta kuldbullaga kuurvürstiks, said Luksemburgid valimiskogus kaks häält, kindlustades Karli poja Wenzeli edu 1376. aasta keisrivalimistel.

Kuningas Wenzeliga algas Luksemburgi dünastia hääbumine. Ta ise tagandati roomlaste kuninga kohalt 1400. aastal; Prantsuse Valois-Burgundia dünastiale loovutati Brabant, Limburg (1406) ja ka Luksemburg ise (1411), samas Brandenburg läks 1415. aastal Hohenzollernitele. Sellest hoolimata elas Tšehhi maade ühendvalitsemine üle hussiitide sõjad ja Luksemburgi meesliini hääbumise seoses keiser Sigismundi surmaga 1437. aastal.

Vladislav II Jagelloonide dünastiast, Poola kuninga Kazimierz IV poeg, määrati Tšehhi kuningaks 1471. aastal, samas okupeeris krooni maad Morava, Sileesia ja Lausitzid rivaalitsev Ungari kuningas Mátyás I.1479. aastal sõlmisid mõlemad kuningad Olomouci lepingu, kusjuures Tšehhi krooni maade ühtsus jäi ametlikult muutmata ja monarhid kuulutasid teineteist ainsaks pärijaks. Pärast kuningas Mátyáse surma 1490. aastal valitses Vladislav Tšehhi krooni maid ja Ungari kuningriiki personaalunioonis.

Kui Vladislavi ainus poeg Lajos 1526. aastal Mohácsi lahingus tapeti, valisid Tšehhi aadlikud tema naisevenna, Habsburgi ertshertsogi Ferdinand I, uueks Tšehhi krooni maade kuningaks. Koos Austria pärusvalduste ja Ungari kuningriigiga moodustasid need Habsburgide monarhia, mis järgnevatel sajanditel kasvas Saksa-Rooma riigist välja eraldi Euroopa suurvõimuks. Tšehhi protestantidest maaomanike püüded luua autonoomne konföderatsioon said löögi 1620. aasta Valgemäe lahingus, misjärel viidi valitsemine Viini. Veelgi enam, Habsburgi valitsejad kaotasid 1635. aasta Praha rahuga Lausitzid Saksimaale ning 1742. aasta Breslau rahuga enamiku Sileesiast koos Kladskoga kuningas Friedrich II-le.

Tšehhi krooni maad 1893. aastal

Uusajal muutusid ülejäänud kroonimaad Tšehhia, Moraavia ja Austria Sileesia1804. aastal Austria keisririigi osaks ning 1867. aastal Austria-Ungari Tsisleitaania poole osaks. Pärast esimest maailmasõda ja Austria-Ungari monarhia lagunemist moodustasid need ajaloolised piirkonnad, mida tavaliselt tuntakse Tšehhi maadena, Tšehhi vabariigi. Austria Sileesia koos Hlučínsko regiooniga on tänapäeval tuntud kui Tšehhi Sileesia, välja arvatud idapoolne Cieszyni Sileesia, mis läks 1920. aastal II Rzeczpospolita koosseisu.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]