Lechi lahing (955)

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Teine Lechi lahing
Osa ungarlaste sissetungidest Euroopasse
Lechfeld1457.jpg
Lechi lahing kujutatuna Sigmund Meisterlin'i Nürnbergi ajalugu käsitlevas koodeksis (1457).
Toimumisaeg 10. august 955[2]
Toimumiskoht Lechfeldi lamm Augsburgi lähedal (Baierimaa)
Tulemus Germaanlaste-slaavlaste otsustav võit
Osalised
Saksid ja tüüringid
Baierlased
Sueebid
Frangid
Böömlased
Chutizi (Sorbide hõim)[1]
Ungarlased
Väejuhid või liidrid
Otto Suur
Konrad Punane (frangid) †
Burchard III (sueebid)
harka Bulcsú
pealikud Lél ja Súr †
Jõudude suurus
8000 raskeratsaväelast ja jalaväelast 17 000 kergeratsaväelast
teadmata hulk jalaväelasi
Kaotused
umbes 3000 umbes 4000–5000:
1000 langes lahingus
1500 tapeti kohalike talunike poolt
2000 põgenevat ungarlast tapsid sakslaste reservväed
Disambig gray.svg  See artikkel räägib teisest ungarlastega seotud Lechi lahingust. Esimese lahingu jaoks vaata artiklit Lechi lahing (910)

Lechi lahing (ka Lechfeldi lahing)[3] leidis aset 955. aasta 10. augustil ja tegemist oli Ida-Frangi riigi kuninga Otto I kindla võiduga ungarlaste sõjalise juhi ehk harka Bulcsú ja nende pealike Lél'i ning Súr'i üle. Sageli nähakse seda määrava tähtsusega sündmusena ungarlaste poolt Lääne-Euroopasse sooritatud rünnakute tagasilöömisel. Augsburgist lõunas asuv Lechfeld on Lechi jõe ääres asuv lamm.

Ungari historiograafias kasutatakse lahingu kohta nime "Teine Augsburgi lahing".[4] Lahingule järgnes oktoobris Recknitzi lahing. Lechi lahingu näol oli tegemist olulise sündmusega Ida-Frangi kuningriigi jõudude koondamisel võõramaise vaenlase vastu.

Samas piirkonnas leidis 45 aastat varem aset Esimene Lechi lahing.[5]

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]

Kõige olulisem allikas lahingu kohta on ehk Gerhardi monograafia Vita Sancti Uodalrici, mis kirjeldab aset leidnud sündmuste jada saksa vaatepunktist. Teine allikas on Corvey Widukind, kes esitab selle kohta olulisi üksikasju. Kroonika Gesta Hungarorum vaatab sündmusele ungarlaste vaatevinklist, kuid see pandi kirja alles 12. sajandil.

Taust[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklites Ungarlaste sissetungid Euroopasse ja Pressburgi lahing.
10. sajandil aset leidnud ungarlaste sissetungid Euroopasse

Pärast seda, kui Otto I oli surunud maha oma poja Liudolfi ja väimehe Konrad Punase mässu, naasis Ida-Frangi riigi kuningas oma hertsogkonda Saksimaale. Jõudes Magdeburgi sai ta teateid ungarlaste sissetungist. Ungarlased olid mainitud mässu ajal korra juba riiki tunginud: kohe pärast seda, kui Otto oli Frangimaal ülestõusu maha surunud.[6]

Kuna Elbe jõe alamjooksul elanud Polaabi slaavlaste hulgas valitses rahulolematus, pidi Otto jätma suurema osa oma saksi vägedest koju. Lisaks oli Saksimaa ka Augsburgist ja selle lähiümbrusest kaugel ning neid oodates oleks kulunud märkimisväärne hulk aega.[6] Lahing toimus kuus nädalat pärast esimest teadaannet sissetungi kohta ja ajaloolane Hans Delbrück on kindel, et nad ei oleks jõudnud selle ajaga sinna marssida.[7]

Lõikamaks ära ungarlaste omavahelised suhtluskanalid ja tabamaks nende vägede tagumist osa ajal, mil nad Augsburgist kirdes rüüstasid, andis kuningas oma vägedele käsu keskenduda Doonau piirkonnale Neuburg an der Donau ja Ingolstadti lähiümbruses. Piirkonnast sai ka kõigi kogunevate väeosade koondumispunkt. Seega oli Otto jaoks tegemist strateegiliselt parima kohaga, kus oma jõudusid enne ungarlaste lõplikku ründamist koondada.[8]

Lahingu kulgemisele avaldasid oma mõju ka teised väed. Varem (nt aastatel 932 ja 954) olid ungarlased tunginud Doonaust lõunas asunud germaanlaste aladele ja seejärel taandunud läbi Lotharingia, Lääne-Frangi riigi ja Itaalia oma kodumaale. Seega tegid nad oma kodumaalt lähtudes suure U-kujulise tagasipöörde: nad liikusid esmalt läände, seejärel edasi lõunasse ja lõpuks itta ehk tagasi oma kodumaale, pääsedes sel viisil ka neid germaanlaste aladel oodanud kättemaksust. Kuningas Otto I oli mainitud kordadel aset leidnud ungarlaste põgenemisest teadlik ja ta oli täis otsustavust nad lõksu püüda. Kuna ta kartis, et ungarlased järgivad oma eelmiste kordade taganemisplaani, andis ta oma vennale peapiiskop Brunole käsu hoida Lotharingia väed Lotringis.[9] Koos neid eespoolt rõhuvate rüütlite ja sama tugeva neid idast jälitava rüütlite väega ei oleks ungarlased suutnud Otto käest pääseda.[9]

Augsburgi piiskop Ulrich kaitses sõdurite väeosaga Švaabimaa piirilinna Augsburgi, motiveerides neid 23. psalmiga. Sellal kui Ulrich Augsburgi kaitses, kogus kuningas lõunasse marssimiseks sõjaväge.[6]

Sõjavägede suuruse kohta puuduvad usaldusväärsed allikad ja selle üle vaieldakse tänaseni. Kõige tunnustatuma lähenemise järgi kutsus Otto relvile 8000 meest.[10] Kaheksast 1000-pealisest "leegionist" koosnev sõjavägi jagunes järgmiselt: kolm Baieri hertsogkonnast, kaks Švaabimaa hertsogkonnast, üks Frangimaalt ja üks Tšehhi hertsogkonnast (seda juhtis Tšehhi prints Boleslav I). Kaheksandasse ja teistest veidi suuremasse väeossa, mida juhtis Otto ise, kuulusid saksid, tüüringid ja kuninga enda ihukaitse. Kuninga enda väeosa koosnes kogenud frangi päritolu rüütlitest. Saksi vägesid saatis ka Zwenkau (ladina keeles Zuencua) ümbruses elanud sorbide Chutizi hõimu väeosa hertsog Kuchawici (ladina keeles Cuchavico) juhtimisel.[1]

Kroonikate järgi küündis ungarlaste sõjavägi 25 kuni 50 tuhande meheni, kuid tõepärasem arv on vahemikus 10 kuni 25 tuhande meheni.

Eelmainitud Gerhard kirjutab, et ungarlaste väed liikusid edasi Illeri jõe suunas ja asusid Augsburgi piirama (sel ajal ei ulatunud Augsburg päris jõe vasema kaldani). Lahingutest kõige ägedam leidis aset 8. augustil linna idapoolse värava juures, millele ungarlased püüdsid suurte jõududega tormi joosta. Linna kaitsnud piiskop Ulrichi mehed kaitsesid vapralt ja tapsid rünnaku juhi, sundides ungarlased taganema. Järgmisel päeval võtsid ungarlased ette suurema rünnaku. Lahingu ajal jõudis kohale Risinesburgi Berchtold, mis kuulutas ette ka suurema sõjaväe saabumist. Päeva lõpuks oli piiramine peatatud ja ungarlased valmistusid järgmise päeva lahinguks.[11] Öösel juhtis krahv Dietpald oma sõdurid Otto laagrisse.

Lahing[muuda | muuda lähteteksti]

Saksa sõjaväe marssimisjärjekord oli järgmine: kolm baierlaste väeosa, kaks frankide väeosa hertsog Konradi juhtimisel, kuninglik üksus (keskel), kaks sueebide väeosa ja böömlaste väeosa. Delbrücki järgi paigutati baierlased kolonni etteotsa, kuna nad marssisid läbi Baieri alade, mida nad loomulikult ka kõige paremini tundsid. Kõik väeosad olid ratsa.[8]

Kroonik Corvey Widukindi järgi "püstitas Otto oma laagri Augsburgi linna territooriumile ja liitus seal Baieri hertsogi Henry I, kes lamas surmahaigena seal lähedal, ja Lotringi hertsogi Konradiga, kellega koos oli ka suur frankidest rüütlite kaaskond. Konradi ootamatu saabumine julgustas võitlejaid sedavõrd, et nad soovisid vaenlast kohe rünnata".

Lotringi (varem Lotharingia) pagendatud hertsogi, Otto väimehe Konrad Punase, saabumine oli eriti julgustav, kuna ta oli veidi aega enne seda liitunud ungarlastega, kuid oli taas otsustanud Otto alluvuses võidelda; järgnenud lahingus kaotas ta oma elu. Sueebe juhtis Otto vennatütre Hedwigiga abiellunud Švaabimaa hertsog Burchard III. Otto ise juhtis ligikaudu 3000 mehest koosnenud sakside armeed.

Ungarlased ületasid jõe ja ründasid kohe böömlasi ning seejärel sueebide väeosasid, kuid olid pärast lühikest võitlust sunnitud taganema. Kui Otto rünnakust kuulis, andis ta Konradile käsu käest antud varustus tagasi saada ja enne põhiväe juurde naasmist suutis Konrad selle ka täide viia. Otto jaoks oli selge, et see oli õige aeg ungarlaste ründamiseks ja ta ei kõhelnud seda tegemast. Vaatamata ungarlaste poolt lendu lastud nooltele tungis Otto sõjavägi ungarlaste liinidesse ja alustas neist üle pühkimist.

Sakslased said seega ungarlastega lähivõitlust pidada: traditsioonilistele nomaadidest võitlejatele ei antud seega ruumi kasutada oma tavalist "lase ja põgene" taktikat. Bulcsú teeskles koos osa oma sõjaväega põgenemist, püüdes peibutada Otto mehi oma rivi murdma ja neid jälitama, kuid tulutult. Otto väed säilitasid oma formatsiooni ja ajasid ungarlased sõjaväljal põgenema. Nad säilitasid oma rivistuse ja distsipliini ka pärast seda ning jälitasid ungarlasi järgmised paar päeva metodoloogiliselt, mitte ei hajunud juubeldades laiali (nagu sakslaste sõjaväed teadaolevalt minevikus teinud olid).

Kuna nende hobused olid kurnatud, otsisid mõned vaenlastest pelgupaika lähedalasuvates külades, kuid nad piirati ümber ja põletati koos hoonetega. Vangistatud ungarlased kas hukati või saadeti tagasi sellal valitsenud suurvürsti Taksony juurde (maha lõigatud kõrvade ja ninadega). Ungarlaste juhid Lél, Bulcsú ja Sur, kes ei kuulunud Árpádi dünastiasse, hukati pärast lahingut.[12] Ka hertsog Konrad tapeti: pärast seda kui ta oli suvekuumuses oma võrksärgi lõdvaks lasknud, tabas üks nool ta kõri. Kroonik Widukind kirjutas, et "kunagi varem ei olnud nii metsiku rahva üle saavutatud võit nii verine olnud".

Taktikalised üksikasjad[muuda | muuda lähteteksti]

Otto rivistas oma väeosad ühele ilma reservideta joonele. Vasakult paremale hoidsid rivi hertsog Konradi frangid, kolm Baierimaa väeosa, Otto väeosa ja kaks Švaabimaa väeosa. Böömimaa väeosa kaitses laagrit. Ungarlased alustasid endale tüüpiliselt kiiret otsesuunalist rünnakut koos paljude hobustel vibuküttidega, lastes sakslastest rüütlite suunas teele suure hulga nooli. Ent tegemist oli vaid pettemanööveriga: peamine rünnak moodustas sõõri ümber Otto võõrustaja ja ründas laagrit, lüües Boleslavi rüütlid põgenema. Ungarlaste külgedel asunud jõud ründasid seejärel tagant kahte Švaabimaa väeosa ja ülejäänud ungarlased ründasid eestpoolt.

Kahekordne rünnak ajas sueebide väe küll segadusse, kuid nad ei sattunud paanikasse. Selle asemel taandusid nad võideldes kuninga sõjaväeosa suunas. Otto andis seejärel Konradile käsu oma väeosa paremast servast ära tuua ja viia see Saksamaa liini taha, et aidata rünnaku all oleval vasakul tiival paiknenud sueebe. Konrad sooritas keeruka manöövri hiilgavalt ja tema rüütlid ründasid ungarlaste külgmisi vägesid. Konradi väe ja sueebide vahele jäänuna lõigati ungarlaste ratsavägi väiksemateks osadeks. Samal ajal suutsid Otto ja baierlased edukalt tõrjuda ungarlaste eestpoolt tehtud rünnaku. Kui Konrad oli vastaste flankeerivast väest lahti saanud, juhtis Otto kogu oma sõjaväe üldisele pealetungile (ent Konrad ise suri teda tabanud noolest).

Nähes, et asjad ei lähe nii, nagu nemad tahaksid, sööstsid ungarlased oma laagri suunas. Üle jõe pagedes saadi paljud neist madalas kiviklibust kallastega jõesängis kätte või tapeti kui nad ajasid oma väsinud hobuseid üles Lechi jõe järsust ja libedast läänekaldast. Kui sakslased olid ungarlaste laagrit rünnanud ja selle rüüstanud, võtsid sissetungijad suuna tagasi Ungarisse. Nad olid sunnitud võtma ette pika ringiga tee lõunasse ja itta, mille jooksul raevunud kohalikud elanikud hulga väiksemaid sõjasalku kinni võtsid ja tapsid.[13]

Järelkaja[muuda | muuda lähteteksti]

Lahinguväljal tõstsid Saksamaa isandad Otto germaani kombe järgi oma kilpidele ja kuulutasid ta keisriks. Mõni aasta hiljem läks Otto selle sündmuse toel Rooma ja lasi end paavst Johannes XII poolt esimeseks Saksa-Rooma keisriks kroonida.

Kuningas veetis lahingujärgse öö Augsburgis.[8] Seal andis ta välja käsu, et jõe kõik ületuskohad tulid võimalikult paljude ungarlaste, eriti nende juhtide, tabamiseks ja tapmiseks valve alla võtta.[9] See strateegia osutus edukaks, kuna Baieri hertsog Heinrich vangistas mitmed nende juhid ja tappis nad.[14]

Ungarlaste vangistatud pealikud Bulcsú, Lél ja Sur viidi Regensburgi ning hukati seal.

Selle üle, kuidas see lahing Ungari riiklust mõjutas, on vaieldud. Kindel on, et see ei olnud ungarlaste jaoks hävitav kaotus, kuna Otto ei olnud suuteline nende sõjaväge taga ajama ja lahingut ungarlaste maadele viima. Kaotusegа jõudis lõpule peaaegu 100 aastat kestnud ajastu, mil ungarlasi nähti Euroopa domineeriva sõjalise jõuna.[15]

955. aasta järel peatasid ungarlased oma läänesuunalised sõjakäigud täielikult. Lisaks ei algatanud ka Otto edasisi sõjakäike ungarlaste vastu. Ungarlaste juht Fajsz tõugati kaotuse järel oma positsioonilt ja tema järglaseks Ungarlaste suurvürstina sai Taksony.[16]

Olulisus[muuda | muuda lähteteksti]

Lahingut nähakse kui rüütlite raskeratsaväe, mis määras ära kõrgkeskaegse Euroopa lahingutegevuse, võitu nomaadide kergeratsaväe üle, mis oli iseloomustanud Kesk- ja Ida-Euroopa lahingutegevust varakeskajal.[17]

Ajaloolane Paul K. Davis on kirjutanud, et "ungarlaste kaotus lõpetas nende rohkem kui 90 aastat kestnud rüüstamised Euroopa lääneosas ja veenis ellujäänud ungarlasi paikseks jääma, pannes aluse hilisemale Ungari riigile".[18]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Barkowski, Robert F. "Słowianie Połabscy. Dzieje Zagłady". Bellona, Varssavi. 2015. ISBN 978-83-11-13741-7. Lk 131, 242.
  2. Bowlus, p. 1.
  3. Parun Edward Francis Twining Twining. "A history of the crown jewels of Europe". B. T. Batsford. 1960. p. 387.
  4. György Szabados. "A magyar történelem kezdeteiről: az előidő-szemlélet hangsúlyváltásai a XV-XVIII. században". Balassi K. 2006. p. 134
  5. Charles R. Bowlus. "The Battle of Lechfeld and Its Aftermath, August 955: The End of the Age of Migrations in the Latin West". Ashgate Publishing, Ltd. 2006. p. 166.
  6. 6,0 6,1 6,2 Delbruck, p. 115
  7. Delbruck, p. 116.
  8. 8,0 8,1 8,2 Delbruck, p. 118
  9. 9,0 9,1 9,2 Delbruck, p. 122
  10. Beeler, p 229. Autor ei maini ungarlaste arvu.
  11. Delbruck, p. 678
  12. Pal Engel & Andrew Ayton. "The Realm of St Stephen: History of Medieval Hungary, 895–1526". I.B. Tauris. 2001. Lk 14–15.
  13. Beeler, p. 230-232
  14. Delbruck, p. 123
  15. Bóna István. "A kalandozó magyarság veresége. A Lech-mezei csata valós szerepe". 03.2000.
  16. Miklós Molnár, "A concise history of Hungary". Cambridge University Press. 2001. p. 17.
  17. Archer, Christon I.; Ferris, John R.; Herwig, Holger H.; Timothy H. E. Travers. "World History of Warfare". Univ of Nebraska Pr. 2008. ISBN 978-0-8032-1941-0. Lk 137.
  18. Davis, Paul K. "100 Decisive Battles: from Ancient Times to the Present". Oxford University Press US. 2001. ISBN 978-0-19-514366-9. Lk 110.

Kirjandust[muuda | muuda lähteteksti]