Kleinstaaterei
 | See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2012) |
Kleinstaaterei on saksakeelne sõna, mida kasutatakse peamiselt poliitilise situatsiooni kirjeldamiseks Saksamaal ja naaberpiirkondades Saksa-Rooma riigi ajal (eriti pärast Kolmekümneaastase sõja lõppu) ja Saksa Liidu ajal. See viitab suurele arvule väikeriikidele ja linnriikidele, millest mõned olid vaid väheke suuremad kui üks linn.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Kui mujal Euroopas, nagu Prantsusmaal, tekkisid varauusaegsest poliitilise kontsentratsiooni ja tsentralisatsiooni trendist sidusad rahvusriigid, ei tekkinud sellist riiki Saksa-Rooma riigist. Kuigi Saksa-Rooma riigis arenes kaks suhteliselt suurt riiki, olid mõlemad – Habsburgide monarhia ja Preisimaa kuningriik – tegelikult paljurahvuselised keisririigid, mis sisaldasid märkimisväärselt mitte-Saksa territooriume ja maid väljaspool Saksa-Rooma riigi piire, samas ei kuulunud neisse tähtsaid Saksa alasid.
Peale nende kahe riigi sisaldas Saksa-Rooma riik sadu väikesi saksakeelseid vürstkondi, millest enamik tekkis jätkuvatest dünastilistest jagunemistest, mis mõnikord väljendus liitnimedes nagu Saksi-Coburg. Varauusajal uuendasid need väikeriigid oma sõjalist, kohtulikku ja majanduslikku haldust. Nad vaevalt eksisteerisid keisririigi tasandil ja keiser oli veidi rohkem kui feodaalne konföderatiivne riigipea, ilma poliitilise või sõjalise mõjuvõimuta. Pärast reformatsiooni jagunesid keisririigi väikeriigid religiooni järgi. Katoliiklikud dünastiad ja protestantlikud dünastiad olid vastamisi Kolmekümneaastases sõjas ja teistes konfliktides.
Pärast seda, kui Prantsuse keiser Napoleon I sundis Saksa-Rooma keisrit Franz II keisririiki aastal 1806 lõpetama, Kleinstaaterei muutus, kuid ei lõppenud. Vürst-piiskoppide valitsetavate territooriumide kaotamise kaudu (sekulariseerimine) ning naabervürstkondade, enklaavide ja eksklaavide konsolideerimise kaudu vähendas Napoleon mõnisada riiki veidi üle kahe tosina riigini Reini Liidus. See liit ei elanud üle Napoleoni sõjalist kaotust liitlastele, sealhulgas Preisimaale ja Austriale – Habsburgide monarhia järglasriigile. Need kaks olid ainsad Saksa suurvõimud ja kumbki ei olnud Reini Liidu osa. Võidukad liitlased, sealhulgas Preisimaa ja Austria, otsustasid Viini kongressil (1814–15) laialdaste dünastiliste restauratsioonide kasuks, kuigi mõned Napoleoni konsolideerimised säilitati. Saadud territoriaalne jaotus andis Napoleoni-eelse Kleinstaaterei konsolideeritud versiooni – umbes 40 riiki.
Rahvusluse kasv kogu Euroopas tõi liikumised, mis püüdlesid "rahvusriikide" poole, mis valitseksid kogu (etno-kultuurilist) rahvast. Saksa rahvuslased hakkasid nõudma ühinenud Saksamaad. See meeleolu viis sõna Kleinstaaterei halvustavale kasutamisele. Üleskutse ühendatud rahvusriigile oli üks keskseid nõudmisi 1848. aasta revolutsioonides, kuid väikeste Saksa riikide ning paljurahvuseliste Austria ja Preisimaa valitsevad dünastiad suutsid vastu panna rahvuslaste ühendamispüüetele.
Alles pärast seda, kui Preisimaa kantsler Otto von Bismarck rajas järk-järgult ühendatud Saksa riigi Preisi kuningliku Hohenzollernite dünastia juhtimisel, lõppes Kleinstaaterei suuresti aastal 1871 Saksa keisririigi asutamisega. (Ainsad säilinud pisiriigid – Luksemburg ja Liechtenstein – paiknevad saksakeelse maailma äärealadel.) Saksa keisririigi asutamine tekitas suuresti Saksa rahvusriigi. Samas, kui Saksa keisririigist jäi välja osaliselt saksa-, kuid paljurahvuseline Habsburgide valitsetav Austria-Ungari, sisaldas see märkimisväärset poola vähemust Ida-Preisimaa osades ning muid vähemusi piki põhja- ja läänepiiri. Saksa keisririigi ühendamine tegi Saksamaast Euroopa suurriigi, kuid liiga hilja, et saada suureks koloniaalriigiks.
Kleinstaaterei detsentraliseeritud olemus raskendas Saksamaa majandusel elada oma potentsiaali kohaselt. Erinevad kaalude ja mõõtude süsteemid, erinevad vääringud ja arvukad tollimaksud takistasid kaubandust ja investeeringuid, kuigi Saksa tolliliidu loomisega hakkasid barjäärid kaduma. Saksamaa majanduskasvu üllatav kiirus pärast ühendamist Bismarcki juhtimisel pakkus veelgi tõendeid, et Kleinstaaterei oli majanduslikult repressiivne. Süsteem ei aidanud kaasa kultuurilisele mitmekesisusele Saksamaal ning arvukad rivaalitsevad õukonnad – kuigi tavaliselt poliitiliselt tähtsusetud — said tihti teatud tuntust eestkoste kaudu.