Hollandi Vabariik

	Hollandi Vabariik Republiek der Zeven Verenigde Nederlanden/Provinciën 1581–1795
	Hollandi Vabariigi lipp Hollandi Vabariigi vapp
Pealinn	Amsterdam

Hollandi Vabariik ehk Ühendatud Provintside Vabariik pikemalt Seitsme Madalmaa (Provintsi) Ühendatud Vabariik (hollandi keeles Republiek der Zeven Verenigde Nederlanden/Provinciën) oli riik Euroopas aastail 1581–1795, praegusaegse Madalmaade Kuningriigi eelkäija.

Territoorium

Ühendatud Provintside Vabariigi moodustasid:

Valitsemine

Seitsme Madalmaa (Provintsi) Ühendatud vabariigi provintside asehaldurid provintside kaupa olid järgmised.

Hollandi provints, Zeelandi provints:

1572–1584, Oranje-Nassau Oranje Willem Hollandi, Zeelandi, Friisimaa ja Utrechti asehaldur
1584–1589, Adolf van Nieuwenaar Utrechti asehaldur
1585–1625, Oranje Mauritz Hollandi, Zeelandi asehaldur
1625–1647, Wilhelm Ludwig Hollandi, Zeelandi ja Utrechti asehaldur
1647–1650, Willem II Hollandi, Zeelandi ja Utrechti asehaldur
1650–1672, vakantne
1672–1702, Oranje Willem Hollandi, Zeelandi ja Utrechti asehaldur
1702–1747, vakantne

Friisimaa provints:

1572–1584, Oranje-Nassau Oranje Willem Hollandi, Zeelandi, Friisimaa ja Utrechti asehaldur
1584–1620, Nassau-Dillenburgi krahv Willem Lodewijk Friisimaa asehaldur
1620–1632, Nassau-Dietzi krahv Ernest Casimir Friisimaa asehaldur
1632–1640, Nassau-Dietzi krahv Hendrik Casimir Friisimaa asehaldur
1640–1664, Nassau-Dietzi vürst William Frederick Friisimaa asehaldur
1664–1696, Nassau-Dietzi vürst Hendrik Casimir II Friisimaa asehaldur
1696–1711, Oranje-Nassau Johan Willem Friso Friisimaa asehaldur
1711–1747, Oranje vürst Willem IV Friisimaa asehaldur

1747. aastast muudeti asehalduri võim päritavaks ning provintse valitsesid:

1747–1751, Oranje vürst Willem IV
1751–1759, regendina Willem V eest kroonprintsess ja Oranje vürstinna Anne
1759–1765, regendina Willem V eest Hessen-Kasseli Marie Louise
1765–1766, regendina Willem V eest Oranje-Nassau printsess Wilhelmina Carolina

Ajalugu

Habsburgide dünastiast Karl V, kes oli Saksa-Rooma keiser ja Hispaania kuningas, valitsusajal olid Madalmaade ajalooline piirkond tema võimu all ja jagunesid 17 provintsiks.

1568, mil Hispaaniat valitses Felipe II, puhkes Madalmaades ülestõus Hispaania keskvalitsuse vastu, mida nimetatakse Hollandi iseseisvussõjaks ehk Kaheksakümneaastaseks sõjaks.

Hollandi iseseisvussõda

1579. aastal moodustasid Habsburgide Madalmaade põhjapoolsed Seitseteist provintsi Utrechti uniooni, milles lubasid üksteist toetada sõjategevuses Hispaania kuninga Felipe II vastu. Seda lepingut peetakse ka tänapäevase Hollandi riigi asutamiseks. 22. juulil 1581 leppisid kõik Utrechti liidu provintsid kokku Hollandi iseseisvusdeklaratsiooni teksti, mille formaalsed allkirjastasid Hollandi generaalstaadid 16. juulil 1581 Antwerpenis. Selle lepinguga loeti lõppenuks Felipe II-le antud truudusevanne ja Hollandi Vabariik kuulutati formaalselt iseseisvaiks. Lõuna-Madalmaad jäid aga Habsburgide võimu alla.

Iseseisvussõda venis pikale, mida katkestas ka 1609. aastal sõlmitud Kaheteistaastane vaherahu. Hispaania võitis sõjas enamiku lahinguid, aga lõpuks viis oma väed Hollandist välja. Hispaania pidas sel ajal sõdu mitmel pool maailmas, sealhulgas Inglismaa ja Portugaliga, ega saanud Hollandi vallutamisele keskenduda. Hispaania majandusliku võimsuse kahjustamiseks kandsid hollandlased sõjategevuse ka Hispaania koloniaalvaldustesse rünnates Hollandi Ida-India Kompanii ja Hollandi Lääne-India Kompanii laevastike ja palgasõduritega Vaikse ookeani pool Peruu, Callao aladel ja Atlandi ookeani poolt Pernambuco, Recife ümbruse suhkrurookasvatuspiirkonda Brasiilia aladel, mille vallutasid ja mida valdasid aastatel 1630–1654. Hollandi laevad kaaperdasid ka Hispaania laevu, mis vedasid kolooniatest hangitud hõbedat Hispaaniasse.^[1]

1648. aastal sõlmiti Münsteri rahu, millega Hispaania lõpuks tunnustas Hollandi iseseisvust. Münsteri rahuleping oli osa Vestfaali rahust, mis lõpetas ühtlasi Kolmekümneaastase sõja.

Hollandi koloniaalimpeerium

Hollandi koloniaalimpeerium koosnes meretagustest territooriumidest, mida hoidis enda kontrolli all Hollandi Vabariik. Hollandlased jäljendasid Hispaania ja Portugali eeskuju, kehtestades meretaguse impeeriumi, kui see saavutati Portugali ja Hispaania koloniaalalade sõjaliste vallutuste kaudu, mitte maadeavastuse ja kolonisatsiooni käigus. Selleks oli olulist abi hollandlaste suurepärasest laevanduse ja kaubanduse tasemest ning ka natsionalismi tõusuga, mis nõrgendas oluliselt Hispaaniat. Holland rajas oma kolooniad kaudsele riiklikule kapitalismile. Hollandlaste maadeavastusretked, mida juhtisid (1594–1597, Põhja-Jäämerel) Willem Barents, (1609–1611 reisid Kirdeväila leidmiseks ja praeguse New Yorgi piirkonna ümbruses, et leida lühimat teed Aasiasse) Henry Hudson ja (1642–1644, purjetas ta esimesena ümber Austraalia mandri ja jõudis esimese eurooplasena Uus-Meremaale) Abel Tasman olid edukad, paljastades eurooplastele uusi territooriume.

Holland kaotas paljud koloniaalmaad ja samas ka globaalse võimu staatuse Brittidele, kui metropolid langesid Prantsuse revolutsiooni käigus.

Hollandi koloniaalimpeeriumi hulka kuulusid:

Aasias: Hollandi India, Tseilon, Hollandi Antillid;
Aafrikas: Lõuna-Aafrika;
Ameerikas: Kirde-Brasiilias (Hollandi Brasiilia), Hollandi Guajaana, Aruba, Bonaire ja Curaçao ja Uus-Amsterdam (New York).

Üksikuid kauplemispunkte oli mujalgi, näiteks Jaapanis, Indias ja Aafrikas.

Hollandi kaubandus

16. sajandi teisel poolel kasvas Hollandi sõjaline jõud väga kiirelt, hollandlased domineerisid globaalses kaubandusvõrgustikus 17. sajandi teises pooles. 17. sajandi jooksul suurenes Hollandi elanike arv 2 miljonile. 17. sajandi I poolel kuulus 75% kaubalaevastiku mahust Hollandile, sajandi keskel oli Hollandil 16 tuhat kaubalaeva. Juba 16. sajandil läks enamik Rzeczpospolitast ja Vana-Liivimaalt eksporditud vilja Madalmaadesse, kust see toimatati Lääne-Euroopasse ja tarvealad ulatusid Lissabonigi. 17. sajandi alguses avasid hollandi kaupmehed uue kaubatee läbi Põhjamere Põhja-Venemaale Arhangelskisse, et vältida Taani-Norra domineerimist Läänemerel ja Øresundi tollimakse. 17. sajandil tõi kaubavahetus Arhangelski kaudu 60% Moskva tsaaririigi sissetulekutest.

Hollandi–Inglise sõjad

Pikemalt artiklites Hollandi–Inglise sõda (1652–1654), Hollandi–Inglise sõda (1664–1667) ja Hollandi–Inglise sõda (1672–1674)

Laiaulatusliku ja piiranguteta kaubanduse läbiviimiseseks propageeris Holland piiranguteta meresõiduõigust Mare Liberum (Hugo Grotius, 1609), Inglise kuningriik aga olles saavutanud ülemvõimu Atlandi ookeanil deklareeris, et kõik veed, mis asuvad Inglismaa ja vastasasuva ranniku vahel on Inglise laevastikule "Inglise lipule kuulsuse toomiseks kõigi teiste laevade üle" ^[2] (John Selden, Mare Clausum Seu Dominum Maris 1635). Lisaks riiklikule vastuseisule toetasid sõjategevust ka konkureerivad Hollandi Lääne-India Kompanii ja Inglise Lääne-India Kompaniid^[küsitav]. Põhimõtteline vastasseis viis korduvate sõdadeni protestantlike Hollandi ja Inglise kuningriigi vahel.

Hollandi–Prantsuse sõjad

Prantsuse-Hollandi 1672–1678 sõja Nijmegeni rahulepinguga (1678–1679) liideti varauusaegse Prantsusmaa kuningriigiga Franche-Comté, Flandria. Prantsuse-Hollandi sõjas oli Brandenburg-Preisimaa kaasatud kui Hollandi Vabariigi liitlane.

1688–1697 aastate Prantsusmaa vastases Pfalzi pärilussõjas osales Madalmaa niinimetatud Suure alliansi ja Saksa-Rooma riigiga, Hispaania, Inglismaa ja Savoia hertsogkonnaga sõjas. Sõda lõppes Rijswijki rahuga, Prantsusmaa loobus oma nõudmistest

Hollandi kuldajastu

Pikemalt artiklis Hollandi kuldajastu

17. sajandi teises pooles toimus ka kultuuriline õitseng, mida tuntakse Hollandi kuldajastu nime all.

Hollandi jõukus põhines kaubandusel. Holland on jõuka kodanluse riik. Hollandi suurimateks rivaalideks said Inglismaa kuningriik ja Prantsusmaa kuningriik. Riigikorralt oli Holland vabariik, kõrgeim ametnik on asehaldur. Hollandist kujunes usulise sallivuse pioneer ja Holland oli ka teaduses eesrinnas.

1688. aastal toimus Inglismaal parlamentlik riigipööre, mille tulemusena tõugati troonilt viimane Stuartite soost kuningas, katoliiklane James II (Šoti kuningana James VII) ning Inglise kuningakroon läks Hollandi päritoluga protestantliku valitsejapaari, William III (Oranje Willem) ja James II tütre Mary II kätte.

Napoleoni sõjad

Napoleoni sõdade ajal vallutas Napoleon I Hollandi vabariigi alad ja muutis selle Bataavia Vabariigiks ja 1806 vasallriigiks – Hollandi Kuningriigiks, mida valitses tema noorem vend Louis Bonaparte.

Vaata ka

Viited

↑ In the Time of the Flemings: the Dutch in Brazil, 1624-54, History Today 1954 Volume: 4 Issue: 3
↑ C.R. Boxer, Public Opinion and the Second Anglo-Dutch War, 1664-1667, History Today Volume 16 Issue 9 September 1966

Välislingid

Hollandi Vabariik – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis

[1] In the Time of the Flemings: the Dutch in Brazil, 1624-54, History Today 1954 Volume: 4 Issue: 3

[2] C.R. Boxer, Public Opinion and the Second Anglo-Dutch War, 1664-1667, History Today Volume 16 Issue 9 September 1966

[1]

[2]