Pfaltskrahv
 | See artikkel vajab toimetamist. (September 2012) |
Pfaltskrahv on kõrgaadli tiitel, mida kasutati mitmete krahvitaoliste tiitlite teisendamiseks, mõnel juhul ka palatiin, mis võib olla ka muu tähendusega.
Pfaltskrahvi tähtsus keskaegses Euroopas[muuda | muuda lähteteksti]
Comes palatinus[muuda | muuda lähteteksti]
See ladina tiitel on originaalne, kuid ka eel-feodaalne: see pärineb rooma comesest, mis oli mittepärilik kõrgema järgu kohtuametniku tiitel, omadussõnaline osa palatinus tulenes palatiumist (palee).
Kuid pärast Rooma langemist hakkas arenema uus, feodaalne tiitel, mis on tuntud lihtsalt ka kui palatinus. Frangi Merovingide dünastiast kuningad asutasid kõrge ametikoha comes palatinus, kes algul abistas kuningat tema kohtunikuametis ja hiljem sai paljud tema ülesanded endale. Teised palatiinid (pfaltskrahvid) teenisid sõjalisel või haldustööl.
Läänegootide riigis koosnes Officium Palatinum mitmest krahvitiitliga mehest, see asutus juhtis kuningliku majapidamise erinevaid osakondi. COMES CUBICULARIORUM tegeles kammerhärradega, COMES SCANCIORUM juhtis karikahoidjaid, COMES STABULORUM juhtis talliülemaid jne. Idagootide kuningad, kes valitsesid Itaalias, kasutasid ka palatiine (pfaltskrahve) tiitlitega nagu COMES PATRIMONIUM, kes juhtis kuninga pärusvaldust või isiklikku kinnisvara, ja teisi.
Süsteemi säilitasid Karolingide valitsejad (vaata kaksteist legendaarset paladini). Frankide 882. aasta kapitulaar ja Reimsi peapiiskop Hincmar, kes kirjutas umbes samal ajal, annavad sellest tunnistust.
Kuninga kõrvale jäämise asemel saadeti mõned palatiinid (pfaltskrahvid) tema riigi erinevatesse osadesse tegutsema kohtunike ja kuberneridena; nende poolt valitsetavaid alasid kutsuti palatinaatideks (pfaltsideks). Olles valitseja eriesindajad, kasutasid nad suuremat võimu, kui tavalised krahvid. Seega tuleb hiljem ja palju üldisemalt kasutusse sõna "pfalts", seda kasutatakse isikute kohta, kes kasutavad erilist võimu, ja ka piirkondade kohta, mille üle seda võimu kasutatakse.
Kõrgkeskajaks muutus tiitel "krahv" üsna tavaliseks, kuni punktini, kus suurmagnaadid valitsesid piirkondi, mis olid hertsogkonna suurused, ja kohalikud lossiisandad võisid end "krahvideks" kutsuda. Kui suurmagnaadid alustasid oma võimu tsentraliseerimist kohalike lossiisandate üle, tundsid nad vajadust eristada endid nendest väikestest "krahvidest". Seega hakkasid mitmed suurmagnaadid kutsuma end "pfaltskrahvideks", mis tähistas hertsogkondadega võrdväärseid suurkrahvide valitsetavaid piirkondi, nagu Champagne'i pfaltskrahvid 1200. aastatel.
Seotud mõisted[muuda | muuda lähteteksti]
Pfalzgraf on eranditult saksa tiitel (ülalpool mainitud ladina comes palatinus, "lossikrahv") keskajast alates Frangi kuninga, hiljem Saksa-Rooma keisri alalisele esindajale krooni paleedomeenis (pfalz). Grafio tuleb arvatavasti kreeka sõnast grafein ("kirjutama", siit "kirjutaja"); usutavasti tuleb see bütsantsi kreeka sõnast grapheus või suggrapheus ("tema, kes kutsub koosoleku, s.t. õukonna, kokku", millega tähistatakse riigiteenistujat, mitte feodaalkrahvi). Keisririigis oli kümneid kuninglikke pfalze ja monarh reisis nende vahel. Keisririigil ei olnud tegelikult pealinna. See liikuva, mõneti kõikjalviibiva kuninga praktika, seega ka "oma maksude söömine", oli varafeodaalses Euroopas tavaline. Reisimist oli sageli juba vaja sõjalistel kaalutlustel. Nende kohtade eest vastutav krahv oli seega koha eest vastutav ka kuninga puudumisel. Keisririigis kasutati sõna pfaltskrahv ka ametnike määramisel, kes abistasid keisrit õiguste teostamisel, mis olid mõeldud tema isiklikuks kasuks, nagu vappide kehtestamine. Neid kutsuti õukonna pfaltskrahvideks (ladina keeles comites palatini caesarii või comites sacri palatii; saksa keeles Hofpfalzgrafen. Nii ladina kuju (Comes) palatinus kui ka prantsuse kuju (comte) palatin hakati kasutama Burgundia hertsogite (Prantsuse kuningliku Valois' dünastia Valois-Burgundia dünastia kõrvalharu) täieliku tiitli osana, et asendada sellega haruldane Saksa tiitel vabakrahv, mis oli (hiljem kaotatud) piiriäärse vürstkonna, Burgundia vasallkrahvkonna (saksa keeles Freigrafschaft Burgund, praegu tuntud kui Franche-Comté) tiitel.
Varakeskaegses Poolas oli palatinus kuninga järel järgmine auaste. Kuna ta oli ka kuninga armee ülemjuhataja, ühendati auaste wojewodaga (vojevood), viimane asendas tiitli palatiin. Poola killustumise ajal oli igal vürstil oma vojevood. Kui mõni nendest vürstkondadest taasühendati Poola kuningriiki, läänistati palatiinid koos nendega, nad ei olnud enam kohalikud vürstid. Või sattusid pigem kuninga alluvusse, kellele kõik need vürstlikud tiitlid läksid. Vürstkonnad tehti seega vojevoodkondadeks (mõnikord kutsuti palatinaatideks). Rzeczpospolitas istusid vojevoodid Senatis. Kogu oma ajaloo jooksul jäi amet mittepäritavaks või poolpäritavaks. Tänapäeval on vojevoodid valitsusametnikud.
Keskaegne sotsiaalne struktuur ja pfaltskrahvide arenemine[muuda | muuda lähteteksti]
11. sajandil muutusid mõned õukonna pfaltskrahvid väärtuslikuks poliitiliseks vastukaaluks võimsate hõimuhersogkondade vastu. Säilinud vanad pfaltskrahvkonnad olid muutunud uuteks institutsioonilisteks tugisammasteks, läbi mille keiserlikku võimu teostati. Heinrich Linnupüüdja ja eriti Otto Suure valitsemise ajal saadeti comites palatini kõigisse riigi osadesse toetama kuningavõimu, kontrollima suurte hõimuhertsogite sõltumatuspüüdeid. Kuulda on olnud pfaltskrahvist Saksimaal ja teistest Lotringis, Baieris ja Švaabimaal, nende ülesandeks oli hallata kuninglikke valdusi nendes hertsogkondades.
Lotringi, Baieri, Švaabimaa ja Saksimaa hertsogite kõrvale, kes olid muutunud ohtlikult võimsateks feodaalvürstideks, paigaldati pfaltskrahvidena Saksa keisri truud toetajad.
Lotringi palatiinid väljaspool Ezzonite dünastiat olid keiserliku armee tähtsad väejuhid ning tegutsesid sageli sisestes ja välistes konfliktides (näiteks mässavate krahvide või hertsogite mahasurumisel, piirivaidluste lahendamisel Ungari ja Prantsuse kuningriikidega ning keiserlike sõjaretkede juhtimisel).
Kuigi pfalts võis juurduda aastakümneteks ühele dünastiale, muutus pfaltskrahvide amet päritavaks alles 12. sajandil. 11. sajandil olid pfaltsid veel kui beneficiad, mittepärilikud läänid. Baieri pfaltskrahv (seda ametit pidas Wittelsbachide perekond) sai selle maa hertsogiks, madalam krahvitiitel ühendati siis kõrgema hertsogitiitliga. Lotringi pfaltskrahv (muutis aastal 1085 oma nime Reini pfaltskrahviks) jäi ainsana sõltumatuks aastani 1777. Amet muutus pärilikuks, pfaltskrahvid eksisteerisid kuni Saksa-Rooma riigi lõpetamiseni aastal 1806. Saksimaa pfalts ühendati Saksimaa kuurvürstkonnaga. Reini pfalts sai kuurvürstkonnaks ja mõlemad olid Riigivikaarid.