Kolm Õde

Kolm Õde, 2011

Kolme Õe vasakpoolne hoone

Kolm Õde on 15. sajandil rajatud ja 19. sajandil ümber ehitatud hoonerühm Tallinnas, Pikk tänav 71 / Tolli tänav 2. Kolm Õde kuulub Tallinna kõige väärtuslikumate arhitektuurimälestiste hulka, esindades oma praegusel kujul omapärast arhitektuurikoolkonda, mis kujunes Tallinnas välja 15. sajandil.

Esimesed andmed praeguse Kolme Õe asukoha hoonestuse kohta pärinevad 1362. aastast. 19. sajandil ja 20. sajandil kuulusid hooned Kochide kaupmehesugavõsale: Andreas Christian Kochile, Oskar Kochle ja Hans Joachim Kochile. Kultuurimälestis nr 3054.

Kaupmeheelamuteks ehitatud majades tegutseb alates 2003. aastast samanimeline hotell. 2003. aastal renoveeritud hooned tunnistas Tallinna Kultuuriväärtuste Amet 2004. aasta kevadel Tallinna kõige paremini korda tehtud vanaks majaks. Sisetööde käigus leiti hoonekompleksist ka ajaloolised laemaalingud.

Hoonetest

Keskmine ja väiksem hoone on tüüpilised keskaegsed elamud, mille ülemised korrused on olnud traditsiooniliselt laoruumid. Hoonetes on säilinud hulgaliselt 15.-16. sajandi ehituskonstruktsioone (paeplaatidega talalaed, mantelkorstna kehad, raidraamistusega aknapiidad, kivikonsoolid, profattkäimla, müüritrepid jne). Mõlema põhiplaanilt on loetav diele ja sellele järgneva dornse skeem. Suures nurgamajas pole senini leitud kindlaid jälgi keskaegse küttesüsteemi (mantelkorstna ja kalorifeeri) olemasolust. On säilinud mälestusi 17. sajandi nurgamaja interjööridest, kus kirjeldatakse piibliteemalisi, loomade ja maastikupiltidega seinamaalinguid ja kivist nikerdustega kaunistatud sambaid. Suur ahi oli ehitatud Hollandi valgeglasuurilistest siniste piibliaineliste maalingutega kahhelkividest. Selle kõrval oli kamin kivist ilustistega ja vastava raidtekstiga ning aastaarvuga 1653, samade vappide ja initsiaalidega, mis välisukselgi. Kamina ja paneelid müüs krahv Buxhöwden 1856. aasta paiku krahv Kotšubeile, kes sellega olevat sisustanud oma maja Peterburis Moika 10.

Ulatuslikke muudatusi ja lammutustöid tehti aastatel 1856–1857, kui ehitati uued kergemast puidust laokorrused ja eluruumid. Arhitekt Christoph August Gableri projekti kohaselt tükeldati avarad korrused mitmete vaheseintega, muudeti vahelagede kõrgust. Täiest uues, pseudogooti stiilis olid lahendatud nurgamaja Pika ja Tolli tänava poolsed fassaadid. Ehkki aknad muudeti teravkaarseteks, jäid suuremõõdulised neljakandilised raidkivist originaalpiidad alles. „Suure õe“ hilisgooti fassaad on hästi säilinud. Keskel on teravkaarne astmikportaal, selle kõrval on kaks suurt ristkülikulist raidraamistusega akent. Portaal on ehitusaegne. Ukse valmistas varabaroki silmapaistvam meister Franz Hoppelstäd. Uks on kahekihiline. Tuuleliist on korintose kapiteeliga, ümara profiiliga poolsammas.

Ajalugu

Kirjalikud teated Kolme Õe krundil asunud hoonestusest ulatavad 14. sajandisse. 1372. aastast on Pikk 71 / Tolli 2 omanikena teada raehärrad Richard ja Johannes Ryce (Reich – rikas). 1400. aastal sai kompleksi omanikuks endine Turu bürgermister Wulfard Rosendal. Kinnistu hõlmas tollal kogu kvartali Pika, Tolli ja Laia tänava vahel. 1415. aastal loovutati maja pottsepp Hans Hildebrandile.

„Suure õe“ fassaadikujundus sarnaneb Pirita kloostri kiriku fassaadiga. Mõningate arhiiviviidete järgi on üsna tõenäoline, et Pikk 71 suure nurgamaja ehitamine Pirita kloostri kiriku fassaadiga ühenäoliseks võis toimuda selle arhitekti Henrich Swalbergi kaasabil 15. sajandi alguses. Suurt nurgamaja on mainitud 1400.–1403. aasta ürikutes juba elamuna. Krunt tükeldati on juba 15. sajandi algul mitmeks iseseisvaks kinnistuks, ka kõik „kolm õde“ on pikka aega eksisteerinud omaette valdustena, olles eri omanike elamud. Kinnistute tagaosades on olnud aidad.

Kahe väiksema õe taasühendamine võis toimuda 17. sajandi keskpaikas, mil üks hoone kuulus isale, teine pojale. 1651. aastal loovutati nurgamaja koos eluruumidega selle taga Tolli tänava ääres Jacob Höppenerile. Viimane pärines Lübeckist, sai kaubasellina Tallinna kodanikuks ja suri 1668. aastal. Tema ajal hoones ette võetud ulatuslikke ümberehitusi meenutab rikkaliku pahkmikornamendiga kaunistatud barokne välisuks. Uksetiibadel on nikerdatud Jacob Höppeneri ja tema abikaasa Brigita Rode perekonnavapid. Kõige suurem õde jäi omaette valduseks kuni 1860. aastani, mil kõik kolm said ühise peremehe. Sellest ajast peale on need nüüd juba terviklikku ansambli moodustanud kolm hoonet Pika tänava joonel alati ühele omanikule kuulunud.

Suurematest ümberehitustest ja muudatustest 19. sajandi II poolel, 20. sajandi alguse andmeid ei ole. Kuni 1940. aastal toimunud natsionaliseerimiseni jäi hooneansambel Kochide perekonna valdusse. Sõjajärgsetel aastatel haldas ansamblit toona ametiühingute süsteemi kuulunud Turismi ja Ekskursiooni Valitsus. Välisilmet algupärasele lähendades, taastati 1990. aastatel nurgamaja akende raidpiidad ja korrastati-konserveeriti peasissepääsu suure väärtusega barokne nikerduks. Aknad said tiheda ruudujaotuse. Üldehitustööde käigus avati trepikojas ümber ehitatud diele osas kinnimüüritud aken ja avastati akna sillusel ja palenditel säilinud 17. sajandi maalingufragmendid. 2002.–2003. aastal hooned Pikk 71 / Tolli 2 restaureeriti ja kohandati hotelliks Kolm Õde. Restaureerimistööde käigus eemaldati hilisemate ümberehituste konstruktsioonid ja uue hotelli vestibüül-vastuvõtuhall sai kunagise diele mõõtmed koos taastatud mantelkorstna ja ülakorrusele viiva lahtise trepiga. Restaureeriti ka teravkaarne astmikportaal ja välisuks (1651). Samal aastal toimunud lammutustööde käigus tuli hoovihoone täistalalaelt krohvi ja lõuendi eemaldamisel välja inglifiguuridega maaling (restaureeriti 2003)

Vaata ka

• Kolm õde (täpsustus)
• Kolm Venda Riias

Välislingid

• Kolm Õde kultuurimälestiste riiklikus registris