Lööv

See artikkel räägib ehitise ruumiosast; pika ja lahtise katusealuse kohta vaata artiklit Lööv (ehitis)

Fresko Püha Peetruse basiilikast Roomas, mis oli viielööviline võlvimata basiilika. Kesklööv on kõrvallöövidest kõrgem, kaugemad kõrvallöövid on omakorda madalamad.

Kolmelöövilise gooti kodakiriku sisevaade

Vaade Krakówi Püha Kolmainu basiilika kesklööv

Lööv on kummaltki poolt välisseina või toenditega piiratud pikisuunaline siseruum pikiehitistes, nagu näiteks kirikutes. Lööve võib olla üks või mitu ja nii paaris- kui ka paaritu arv, paarituarvulise asetuse puhul eristatakse ruumis kesklöövi ja kõrvallööve^[1].

Löövide arvu alusel jaotatakse kirikud ühelöövilisteks, kahelöövilisteks, kolmelöövilisteks jne. Kesk- ja külglöövide kõrguse järgi eristatakse kirikute ruumitüüpe nagu basiilika, kodakirik, pseudobasiilika, astmeskirik jne. Kõik need ruumitüübid eeldavad vähemalt kolme löövi olemasolu; erinevalt neist on saalkirik alati ühelööviline.

Kesklööv ja külglöövid[muuda | muuda lähteteksti]

Kesklööv ehk pealööv asetseb ehitise keskel ja see on reeglina kõige laiem, kõige kõrgem ja vahel ka kõige pikem ruum kirikus. Kesklööv oli reeglina mõeldud jumalateenistuse jälgijatele; sealt avaneb vaade peaaltarile. Kesklööviga külgnevaid, sellest sammaste või piilaritega eraldatud lööve nimetatakse kõrvallöövideks või külglöövideks. Kesklööv ja kõrvallöövid koos moodustavad kiriku põhiplaanil pikihoone.

Ka kiriku kooriosa ja transept võivad olla jaotatud pea- ja kõrvallöövideks. Kesklöövi ja kõrvallööve eraldavad enamikus kirikutes sammastikud või arkaadid.

Kui külglöövi kohal on lööviga ühelaiune teine korrus, nimetatakse seda kirikuarhitektuuris empooriks.