Siseministeerium

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Eesti Vabariigi Siseministeerium)
 See artikkel räägib Eesti siseministeeriumist; üldmõiste ning teiste riikide ministeeriumide kohta vaata artiklit Siseministeerium (üldmõiste).
Siseministeerium
Siseministeeriumi hoone
Asutatud 1918
Tüüp ministeerium
Peakorter Pikk 61, Tallinn
Minister Lauri Läänemets
Kantsler Tarmo Miilits
Allorganisatsioonid Politsei- ja Piirivalveamet, Häirekeskus, Päästeamet, Kaitsepolitseiamet, Sisekaitseakadeemia, Siseministeeriumi infotehnoloogia- ja arenduskeskus
Eelarve maht 572 mln eurot (2023)
Töötajaid 200 (2021)

Siseministeerium (SiM)[1] on Eesti valitsusasutus, mille töö on tagada, et Eestis oleks turvaline elada. Ministeerium ja tema valitsemisala asutused tagavad selleks avalikku korda ja sisejulgeolekut; vastutavad kriisireguleerimise ja päästetööde eest; korraldavad piirivalvet ja haldavad piiriületamist; korraldavad kodakondsuse, rände ja identiteedihalduse küsimusi; korraldavad rahvastikuhaldust, isikunimede ja perekonnaseisu küsimusi ning toetavad kodanikuühiskonna arengut.[2]

Siseministeerium moodustab koos oma valitsemisalaga Eesti suurima avaliku sektori asutuse, kus töötab kokku pea 8000 inimest.[3] Ministeeriumi halduse alla kuuluvad Politsei- ja Piirivalveamet, Päästeamet, Häirekeskus, Kaitsepolitseiamet, Sisekaitseakadeemia, Siseministeeriumi infotehnoloogia- ja arenduskeskus ning SA Kodanikuühiskonna Sihtkapital.[4]

Juhtimine[muuda | muuda lähteteksti]

Siseministeeriumi juhivad siseminister, kantsler ja neli asekantslerit.

Siseminister[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Eesti siseminister

Siseminister on valitsuse liige, kes juhib riigi siseturvalisuse valdkonda. Ta korraldab siseministeeriumi tööd ja otsustab ministeeriumi valitsemisalasse kuuluvaid küsimusi. Lisaks annab minister siseministeeriumi tegevusest aru valitsusele ja teeb ettepanekuid ministeeriumi valitsemisala puudutavate küsimuste otsustamiseks.

Siseminister esitab valitsusele ettepanekuid ministeeriumi eelarve ning vajaduse korral lisaeelarve kohta. Ühtlasi otsustab ta eelarvevahendite kasutamise üle ning jälgib eelarve täitmist. Minister kinnitab riigieelarvest lähtudes ka ministeeriumi valitsemisala riigiasutuste eelarved.

Siseminister otsustab ministeeriumi hallatavate riigiasutuste moodustamise ning kinnitab nende põhimääruse, struktuuri ja töökorralduse.

Alates 2022. aasta juulist on Eesti siseminister Lauri Läänemets.

Kantsler[muuda | muuda lähteteksti]

Kantsler juhib ministeeriumi struktuuriüksuste tööd ning koordineerib ministeeriumi valitsemisalas olevate riigiasutuste tegevust ja ministeeriumi asjaajamist.

10. novembril 1992 asus Siseministeeriumi esimese kantslerina (1992–1995) ametisse Gero Kartau, seejärel tegutsesid SM kantslerina: Jaan Toots (1995–1997), Vahur Glaase (1997–1998), Märt Kraft (1999[5]–2011[6]), Tarmo Türkson (2011–2012[7]), Leif Kalev (2013–2015), Lauri Lugna (2015–2022).

Alates 27. jaanuarist 2022 on siseministeeriumi kantsler Tarmo Miilits.[8]

Asekantslerid[muuda | muuda lähteteksti]

Siseministeeriumis on neli asekantslerit:

  • sisejulgeoleku asekantsler, kelleks on alates 20. novembrist 2023 Joosep Kaasik;
  • Rahvastiku-, kodanikuühiskonna- ja perepoliitika asekantsler, kelleks on alates 2020. aastast Raivo Küüt;
  • pääste- ja kriisivalmiduse asekantsler, kelleks on alates 2024. aasta algusest Tuuli Räim. 2023. aasta lõpuni on asekantsleriks Viola Murd;
  • varade asekantsler, kelleks on alates 1. novembrist 2023 Krista Aas.

Struktuur[muuda | muuda lähteteksti]

Struktuuriüksused[muuda | muuda lähteteksti]

Siseministeerium on jaotatud järgmisteks allüksusteks: Euroopa Liidu ja välissuhete osakond, infohaldusosakond, kommunikatsiooniosakond, korrakaitse- ja kriminaalpoliitika osakond, kodakondsus- ja rändepoliitika osakond, personalipoliitika osakond, piirivalvepoliitika osakond, pääste- ja kriisireguleerimispoliitika osakond, rahandusosakond, rahvastiku toimingute osakond, siseauditi osakond, sisejulgeolekupoliitika osakond, strateegiaosakond, teabeseireosakond, usuasjade osakond, varahaldusosakond, välisvahendite osakond ja õigusosakond.

Valitsemisala[muuda | muuda lähteteksti]

Siseministeeriumi valitsemisalasse kuuluvad:

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Siseministeeriumi esimesed kirjalikud aktid on dateeritud 13. novembriga 1918. Sama aasta detsembriks valmis ministeeriumi esialgne struktuur. 1. juulil 1929 liideti siseministeerium kohtuministeeriumiga (kohtu- ja siseministeerium) ja loodi ühine ministri kantselei. 1. aprillil 1934 lahutati kohtu- ja siseministeerium taas kaheks.[9]

Siseministeerium aastatel 1918–1940[muuda | muuda lähteteksti]

1918. aastal oli siseministeeriumi koosseisus (osakonnad nimetati 1919. aastal hiljem peavalitsusteks):

Siseministeeriumi juures tegutsesid ka ajutised komisjonid: hobuste sõjaväkke võtmise peakomisjon (esimees Nikolai Maim, Gustav Linquist), rahvaväe peakomisjon, hangeldamise ja liiakasu vastu võitlemise komisjon, rekvireerimise ja kahjude hindamise peakomisjon (esimehe kohuste täitja Eduard Alver). Siseministeerium asus aastal 1918 Toompuiestee 3, Tolli majas[10] ja hiljem Toompea lossis. 1919. aastal SM Administratiivasjade Peavalitsusega liideti statistika osakond ja usuasjade osakond.

1920. aastal toodi Kohtuministeeriumi alluvusest Siseministeeriumi alluvusse Kaitsepolitsei Peavalitsus, kuid Kohtuministeeriumi alluvusse jäi aga Kriminaalpolitsei Peavalitsus. 1922. aastal viidi SM Ehituse Peavalitsus Teedeministeeriumi alluvusse ja Tervishoiu Peavalitsus Töö- ja Hoolekandeministeeriumi alluvusse, uue üksusena lisandus Siseministeeriumi alluvusse Piirivalve Valitsus, mis seni oli piirivalve sõjaväeline ametkond. Siseministeeriumi juures tegutses Rekvireerimise ja Sõjakahjude Hindamise Peavalitsus. 1926. aastal moodustati Politseitalitus ja Piirivalve Talitus. 1926. aastal ühendati Siseministeeriumi kantselei, Omavalitsusasjade Peavalitsus[11] ja Administratiivasjade Peavalitsus, Siseministeeriumi Administratiivosakonnaks - direktor Evald Dolf (1926–1940), abi Oskar Angelus (1926–1935) kuhu kuulusid: omavalitsusasjad - juhataja Karl Hendrikson (1927–), juhataja abi Andres Loorits (1926–1931); registreerimisasjad - juhataja E. Aron; perekonnaseisu aktide arhiiv - juhataja Teophil Tedder; kodakondsusasjad - juhataja Jaan Pajo.

1. juulist 1929. aastal ühendati Siseministeerium ja Kohtuministeeriumiks, mis koosnes Kohtu- ja Siseministeerium järgmistest allüksustest:

  1. Ministeeriumi kantselei
  2. Administratiivosakond (senine Siseministeeriumi osakond)
  3. Kodifikatsiooni osakond (senine Kohtuministeeriumi osakond)
  4. Piirivalve Valitsus
  5. Politseivalitsus
  6. Vangimajade Valitsus (senine Kohtuministeeriumi Vangimajade Peavalitsus)

Sise- ja Kohtuministeeriumide lahutamise[12] (1934) järel koosnes siseministeerium:

23. novembril 1934. aastal jagati SM administratiivosakond kaheks – üldosakonnaks ja omavalitsuste osakonnaks. Põhjuseks oli riigi osa märgatav suurendamine omavalitsuste järelevalvel. 21. aprillist 1938 nimetati valitsused talitusteks (Politseitalitus, Piirivalve Talitus).

1. oktoobril 1934. aastal loodi siseministeeriumi juurde valitsuse informatsiooni ja propaganda talitus, mida juhtis siseministri abi. Kuna meediatöö oli toona riiklikult äärmiselt tähtis, viidi talitus juba 20. septembril 1935 peaministri otsealluvusse.[9] Siseministeeriumi allasutused asusid Toompeal, Toompea lossi hoonetes.

1938. aasta Valitsemise korraldamise seaduse järgi koosnes[14] Siseministeerium:

  • Üldosakonnast. Üldosakonna ülesandeks oli: ministeeriumi kirjavahetuse toimetamine ja korraldamine; arvepidamine ja varade arvestamine; ministeeriumi majapidamise korraldamine; eelarve-ettepanekute ja eelarve täitmise aruande ettepanekute ettevalmistamine ning eelarvega ühenduses olevate muude asjade toimetamine ja korraldamine; ministeeriumi koosseisu kuuluvate riigiteenijate teenistuskirjade pidamine; ministeeriumi arhiivi korraldamine; ministri korraldusel ministeeriumi üldiseloomuga asjade toimetamine; kodakondsuse asjade lahendamine, nimede muutmise ja andmise ala ning perekonnaseisu registreerimise korraldamine; kirikute ja usuühingute järelevalve; ühingute ja sihtasutiste registreerimine[15].
  • Politseitalitusest
  • Omavalitsuste Talitusest, Omavalitsuste Talituse ülesandeks oli: omavalitsuste, Siseministeeriumile alluvate kutsekodade ja vähemusrahvuste kultuuromavalitsuste korraldamine, juhtimine ja järelevalve[16].
  • Siseministeeriumi juures, Siseministrile alluvast ja vastava seaduse alusel tegutsevast Piirivalvest, Piirivalvetalituse keskasutusega.

13. augustist 1940 siseministri, Presidendi ülesannetes Maksim Unti poolt välja antud Valitsemise korraldamise seaduse muutmise seadusega[17] sedastati § 73. kohaselt oli Siseministeeriumi ülesandeks: riigi sisemise julgeoleku ja avaliku korra eest hoolitsemine; perekonnaseisu-ala juhtimine ja korraldamine; vangistusasutute valitsemine; kirikute ja usuühingute järelevalve; omavalitsuste järelevalve ja korraldamine. Määratleti ka Siseministeeriumi struktuur, mille koosseisu kuulusid:

Siseministeerium tegutses 1940. aasta 25. augustini, kui Riigivolikogu poolt Eesti NSV konstitutsiooni vastu võtmisega moodustati Eesti NSV ja rahvakomissariaadid, sh Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaat.

Siseministeerium aastatel 1991–...[muuda | muuda lähteteksti]

1. augustil 1990 kirjutasid Eesti NSV valitsusjuht Edgar Savisaar ja NSV Liidu siseminister Vadim Bakatin alla kokkuleppele, mille alusel allutati Siseministeerium Eestis, Eesti valitsusele.

6. juunil 1991 Eesti Vabariigi Valitsus määras, Vabariigi Valitsuse määrusega Nr. 101 "Tunnistada kehtetuks Eesti NSV Ministrite Nõukogu 12. veebruari 1973. a. määruse nr. 71 [19] ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu 12. detsembri 1985. a. määrus nr. 627 [20]" ja kinnitada 1. juulist 1991. aastast «Eesti Vabariigi Siseministeeriumi põhimääruse»[21].

Siseministeeriumi hooned[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Ajutise Valitsuse siseminister Konstantin Päts tegutses Tallinnas ohvitseride kasiinos (tänane Tallinna Õpetajate Maja Raekoja platsil). Hiljem asuti Toompuiestee 3 hoones,[10] kust 1919. aasta jaanuaris koliti üle Toompea lossi.[22]

Tänapäeval asub siseministeerium Pagari tänava hoonetes, kuhu koliti pärast Eesti Vabariigi taastamist. Varem tegutsesid nendes hoonetes Eesti NSV Siseministeerium koos Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee, transpordimiilitsa ja teiste Eesti NSV Siseministeeriumi asutustega.[23]

Skandaalid[muuda | muuda lähteteksti]

Lagle Parek astus tagasi 27. novembril 1993 nn Pullapää kriisi tõttu. Kuni 14. detsembrini täitis siseministri ülesandeid peaminister Mart Laar. Uue ministri Heiki Arikese perioodil püüdis opositsioon siseministrile relvaäri pärast umbusaldust avaldada, kuid Isamaa ja ERSP vastuseis nurjas selle.

1995. aastal puhkes Eestis nn lindiskandaal: siseministrit Savisaart süüdistati vestluste lindistamises peaminister Tiit Vähi ja Reformierakonna esimehe Siim Kallasega. 11. oktoobril vabastas president Lennart Meri siseminister Edgar Savisaare ametist. 12. oktoobril 1995 astus valitsus lindiskandaali tõttu tagasi ja valitsuskoalitsioon lagunes.

Mart Siimanni valitsuse ajal (17. märts 1997 – 25. märts 1999) vahetus kõige enam siseministreid. 29. aprillil 1997 vabastati siseministri ametikohalt Riivo Sinijärv ja uueks ministriks sai vähem kui pool aastat Tallinna linnapea ametis olnud Koonderakonna aseesimees Robert Lepikson. Ootamatu vahetuse taga võis olla Koonderakonna sisemine võimuvõitlus, mida seostatakse Siimanni püüdega end Tiit Vähi juhitavas erakonnas rohkem maksma panna.[24][25] 1998. aastal vahetus Mart Siimanni valitsuses jälle siseminister. Robert Lepiksoni asemele tuli Hoiupanga endine juht parteitu Olari Taal.

1999. aastal, pärast mõningast sisseelamist ministriametisse, hakkas Jüri Mõisalt tulema ühiskonda vapustavaid avaldusi. Kõigepealt esitas ta julgeid mõtteid haldusreformist. Seejärel teatas Jüri Mõis ulatuslikust politseinike koondamisest, mis tekitas kolmikliidus pahameelt.[26] Mõte Mõis linnapeaks panna oli küpsenud siiski juba pärast tema otsekoheseid avaldusi haldusreformi teemal.[27][28][29] Peaminister Laari uus valik Tarmo Loodus[30] pidi jätkama Mõisa algatatud reforme siseministeeriumis. Uus siseminister valmistas ette haldusreformi, mis hiljem Reformierakonna ja opositsiooni vastuseisu tõttu lõpetamata jäi, olles üks valitsuskriisi tekkimise põhjuseid.[31][32]

2003. aastal astus siseminister Ain Seppik tagasi, kui ilmnes seik tema nõukogude minevikust: 1985. aastal mõistis Ain Seppik ühena kolmest Eesti NSV Ülemkohtu kriminaalkolleegiumi liikmest vangi nõukogude võimu solvanud koolipoisid ning sulges vaimuhaiglasse Eesti rahvast ülistanud teisitimõtleja. Pärast avalikku arutelu ja opositsiooni umbusaldusavaldusi astus Seppik ise tagasi. Teda asendas Toomas Varek.[33][34]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ "Siseturvalisuse arengukava 2020-2030 (PDF; lk 47)". Siseministeerium. Vaadatud 16. august 2022.
  2. ↑ Ministeeriumi tutvustus Siseministeerium
  3. ↑ Personaliinfo Siseministeerium
  4. ↑ Valitsemisala asutused Siseministeerium
  5. ↑ Märt Krafti teenistustähtaja määramine, RTL 2001, 27, 354
  6. ↑ Riigi julgeoleku volitatud esindajaks saab Märt Kraft , www.delfi.ee, 14.01.2011
  7. ↑ Siseministeeriumi kantsleri teenistusest vabastamine, RT III, 29.10.2012, 2
  8. ↑ Valitsus nimetas uueks siseministeeriumi kantsleriks Tarmo Miilitsa. Siseministeeriumi veebisait, 27. jaanuar 2022.
  9. ↑ 9,0 9,1 Siseministeerium 1918 – 1940. Ministeeriumi loomine ja struktuuri kujunemine. // Siseministeerium / Ajalugu
  10. ↑ 10,0 10,1 Ministeriumite adressid, Riigi Teataja, nr. 4, 4 detsember 1918
  11. ↑ Külliki Kiiver, KOHALIKE OMAVALITSUSTE REFORMIKAVAD JA REFORMID (1918-1939), TARTU ÜLIKOOL ÕIGUSTEADUSKOND AVALIKU ÕIGUSE INSTITUUT, Tallinn 2010
  12. ↑ Sise- ja kohtuministeerium kaheks., Postimees (1886-1944), nr. 87, 29 märts 1934
  13. ↑ Kohtu- ja siseministeeriumi koosseisude jaotamise määrus Kohtuministeeriumi ja Siseministeeriumi vahel., Riigi Teataja, nr. 27, 28 märts 1934
  14. ↑ 332. Valitsemise korraldamise seadus. § 74, Riigi Teataja, nr. 37, 14 aprill 1938
  15. ↑ 332. Valitsemise korraldamise seadus. § 77, Riigi Teataja, nr. 37, 14 aprill 1938
  16. ↑ 332. Valitsemise korraldamise seadus. § 75, Riigi Teataja, nr. 37, 14 aprill 1938
  17. ↑ 1012. Valitsemise korraldamise seaduse muutmise seadus., Riigi Teataja, nr. 102, 14 august 1940
  18. ↑ E. Lepik Siseministeeriumi üldosakonna direktori kohustetäitjaks, Postimees (1886-1944), nr. 199, 26 juuli 1940
  19. ↑ ««Eesti NSV Siseministeeriumi põhimääruse» kinnitamise kohta» (ENSV Teataja 1973, nr. 11, art. 93) punkt 1
  20. ↑ ««ENSV Siseministeeriumi põhimääruse» osalise muutmise kohta» (ENSV Teataja 1986, nr. 3, art. 34)
  21. ↑ "Eesti Vabariigi Siseministeeriumi põhimääruse" kinnitamise kohta, RT 1991, 22, 262
  22. ↑ Arjakas, Küllo. Siseministeeriumist Eesti Vabariigi algusaastatel. Kokkuvõte Küllo Arjakase ettekandest Siseministeeriumi 90. aastapäeva konverentsil 23. mai 2008
  23. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 27. jaanuar 2021. Vaadatud 8. juulil 2016.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  24. ↑ Tammer, Enno Lepikson tõusis siseministriks[alaline kõdulink] // Postimees, 02. mai 1997
  25. ↑ Made, Vahur. Lepiksoni vaja veel paariks puhastuseks. // Postimees, 30. august 1997
  26. ↑ Umbusalduse avaldamine siseminister Jüri Mõisale. Riigikogu eelnõu 11.oktoober 1999
  27. ↑ Malmberg, Kristi. Šokiminister pealinna tüürima // Äripäev Online, 04. november 1999
  28. ↑ Siseminister Jüri Mõis kohtus Schleswig- Holsteini peaministriga[alaline kõdulink] // Siseministeeriumi pressiteade
  29. ↑ Sildam, Toomas. Teivasjaama elu – ministrid aina tulevad.[alaline kõdulink] // Postimees, 28. oktoober 1999
  30. ↑ "Tarmo Loodus siseministriks". SL Õhtuleht. 8. november 1999. Vaadatud 16. august 2022.
  31. ↑ Umbusalduse avaldamine siseminister Tarmo Loodusele[alaline kõdulink]. Riigikogu eelnõu 04. mai 2000
  32. ↑ "Siseminister Tarmo Loodus annab aru". SL Õhtuleht. 10. september 2001. Vaadatud 16. august 2022.
  33. ↑ "Seppik osales nõukogude ajal alusetus süüdimõistmises". Eesti Päevaleht. 29. jaanuar 2003. Vaadatud 16. august 2022.
  34. ↑ Lauk, Epp.Avaliku Sõna Nõukogu avaldus Seppiku kaasuses. 07. veebruar 2003.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Aastaraamat. Siseministeerium. (koostas Tiit Rammo; eessõna Vahur Glaase). Tallinn : Siseministeerium, 1998
  • Siseministeerium. (eessõna Tiit Sepp). Tallinn : Siseministeerium, 1999
  • Siseministeerium 90. Eesti Vabariigi Siseministeerium ja ministrid läbi 90 aasta. Tallinn : Olion, 2008

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Siseministeerium&oldid=6505505"