Siseministeerium

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Eesti Vabariigi Siseministeerium)
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Disambig gray.svg  See artikkel räägib Eesti Vabariigi Siseministeeriumist; üldmõiste ning teiste riikide ministeeriumide kohta vaata artiklit Siseministeerium (üldmõiste).

Eesti Vabariigi Siseministeerium
Siseministeeriumi logo.jpg
Siseministeeriumi logo
Siseministeeriumi valgustatud hoone.jpg
Eesti siseministeeriumi hoone
Asutatud 1918
Eesmärk Riigi sisejulgeoleku ja tasakaalustatud regionaalse arengu tagamine
Asukoht Pikk tänav 61, 15065 Tallinn
Tegevuspiirkond Eesti Vabariik
Juhtkond siseminister Mart Helme
Emaorganisatsioon Eesti Vabariigi Valitsus
Allorganisatsioonid Politsei- ja Piirivalveamet, Häirekeskus, Päästeamet, Kaitsepolitseiamet, Sisekaitseakadeemia, Siseministeeriumi infotehnoloogia- ja arenduskeskus, 15 maavalitsust
Eelarve maht 374,4 mln eurot (2016)
Töötajad 190 (2016 juuni)
Veebileht www.siseministeerium.ee

Siseministeerium on Eesti Vabariigi valitsusasutus, mille töö on tagada, et Eestis oleks turvaline elada. Ministeerium ja tema valitsemisala asutused tagavad selleks avalikku korda ja sisejulgeolekut; vastutavad kriisireguleerimise ja päästetööde eest; korraldavad piirivalvet ja haldavad piiriületamist; korraldavad kodakondsuse, rände ja identiteedihalduse küsimusi; korraldavad rahvastikuhaldust, isikunimede ja perekonnaseisu küsimusi ning toetavad kodanikuühiskonna arengut.[1]

Siseministeerium moodustab koos oma valitsemisalaga Eesti suurima avaliku sektori asutuse, kus töötab kokku pea 8000 inimest.[2] Ministeeriumi halduse alla kuuluvad Politsei- ja Piirivalveamet, Päästeamet, Häirekeskus, Kaitsepolitseiamet, Sisekaitseakadeemia, Siseministeeriumi infotehnoloogia- ja arenduskeskus ning SA Kodanikuühiskonna Sihtkapital.[3]

Juhtimine[muuda | muuda lähteteksti]

Siseministeeriumi juhivad siseminister, kantsler ja neli asekantslerit.

Siseminister[muuda | muuda lähteteksti]

Siseminister on valitsuse liige, kes juhib riigi siseturvalisuse valdkonda. Ta korraldab siseministeeriumi tööd ja otsustab ministeeriumi valitsemisalasse kuuluvaid küsimusi. Lisaks annab minister siseministeeriumi tegevusest aru valitsusele ja teeb ettepanekuid ministeeriumi valitsemisala puudutavate küsimuste otsustamiseks.

Siseminister esitab valitsusele ettepanekuid ministeeriumi eelarve ning vajaduse korral lisaeelarve kohta. Ühtlasi otsustab ta eelarvevahendite kasutamise üle ning jälgib eelarve täitmist. Minister kinnitab riigieelarvest lähtudes ka ministeeriumi valitsemisala riigiasutuste eelarved.

Siseminister otsustab ministeeriumi hallatavate riigiasutuste moodustamise ning kinnitab nende põhimääruse, struktuuri ja töökorralduse.

Alates 2019. aasta aprillist on Eesti siseminister Mart Helme. Siseministrite täieliku loendi leiad siit.

Kantsler[muuda | muuda lähteteksti]

Kantsler juhib ministeeriumi struktuuriüksuste tööd ning koordineerib ministeeriumi valitsemisalas olevate riigiasutuste tegevust ja ministeeriumi asjaajamist. Alates 2015. aasta augustist on siseministeeriumi kantsler Lauri Lugna.

Asekantslerid[muuda | muuda lähteteksti]

Siseministeeriumis on neli asekantslerit:

  • sisejulgeoleku-, korrakaitse- ja migratsioonipoliitika asekantsler, kelleks on alates 2020. aastast Veiko Kommusaar;
  • Rahvastiku-, kodanikuühiskonna- ja perepoliitika asekantsler, kelleks on alates 2020. aastast Raivo Küüt;
  • päästepoliitika asekantsler, kelleks on alates 2019. aastast Viola Murd;
  • varade, planeerimise ja tehnoloogia asekantsler, kelleks on alates 2018. aastast Piret Lilleväli.

Struktuur[muuda | muuda lähteteksti]

Struktuuriüksused[muuda | muuda lähteteksti]

Siseministeerium on jaotatud järgmisteks allüksusteks: Euroopa Liidu ja välissuhete osakond, infohaldusosakond, kommunikatsiooniosakond, korrakaitse- ja kriminaalpoliitika osakond, kodakondsus- ja rändepoliitika osakond, personalipoliitika osakond, piirivalvepoliitika osakond, pääste- ja kriisireguleerimispoliitika osakond, rahandusosakond, rahvastiku toimingute osakond, siseauditi osakond, sisejulgeolekupoliitika osakond, strateegiaosakond, teabeseireosakond, usuasjade osakond, varahaldusosakond, välisvahendite osakond ja õigusosakond.

Valitsemisala[muuda | muuda lähteteksti]

Siseministeeriumi valitsemisalasse kuuluvad:

siseministeeriumi valitsusasutused
siseministeeriumi hallatavad riigiasutused
siseministeeriumi valitsemisalasse kuulub ka

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Siseministeeriumi esimesed kirjalikud aktid on dateeritud 13. novembriga 1918. Sama aasta detsembriks valmis ministeeriumi esialgne struktuur. 1. juulil 1929 liideti siseministeerium kohtuministeeriumiga (kohtu- ja siseministeerium) ja loodi ühine ministri kantselei. 1. aprillil 1934 lahutati kohtu- ja siseministeerium taas kaheks.[4]

Siseministeerium aastatel 1918–1940[muuda | muuda lähteteksti]

1918. aastal oli siseministeeriumi koosseisus (osakonnad nimetati 1919. aastal hiljem peavalitsusteks):

Siseministeeriumi juures tegutsesid ka ajutised komisjonid: hobuste sõjaväkke võtmise peakomisjon (esimees Nikolai Maim, Gustav Linquist), rahvaväe peakomisjon, hangeldamise ja liiakasu vastu võitlemise komisjon, rekvireerimise ja kahjude hindamise peakomisjon (esimehe kohuste täitja Eduard Alver). Siseministeerium asus aastal 1918 Toompuiestee 3, Tolli majas[5] ja hiljem Toompea lossis. 1919. aastal SM Administratiivasjade Peavalitsusega liideti statistika osakond ja usuasjade osakond.

1920. aastal toodi Kohtuministeeriumi alluvusest Siseministeeriumi alluvusse Kaitsepolitsei Peavalitsus, kuid Kohtuministeeriumi alluvusse jäi aga Kriminaalpolitsei Peavalitsus. 1922. aastal viidi SM Ehituse Peavalitsus Teedeministeeriumi alluvusse ja Tervishoiu Peavalitsus Töö- ja Hoolekandeministeeriumi alluvusse, uue üksusena lisandus Siseministeeriumi alluvusse Piirivalve Valitsus, mis seni oli piirivalve sõjaväeline ametkond. Siseministeeriumi juures tegutses Rekvireerimise ja Sõjakahjude Hindamise Peavalitsus. 1926. aastal moodustati Politseitalitus ja Piirivalve Talitus. 1926. aastal ühendati Siseministeeriumi kantselei, Omavalitsusasjade Peavalitsus[6] ja Administratiivasjade Peavalitsus, Siseministeeriumi Administratiivosakonnaks.

1. juulist 1929. aastal ühendati Siseministeerium ja Kohtuministeeriumiks, mis koosnes Kohtu- ja Siseministeerium järgmistest allüksustest:

  1. Ministeeriumi kantselei
  2. Administratiivosakond (senine Siseministeeriumi osakond)
  3. Kodifikatsiooni osakond (senine Kohtuministeeriumi osakond)
  4. Piirivalve Valitsus
  5. Politseivalitsus
  6. Vangimajade Valitsus (senine Kohtuministeeriumi Vangimajade Peavalitsus)

Sise- ja Kohtuministeeriumide lahutamise[7] (1934) järel koosnes siseministeerium:

23. novembril 1934. aastal jagati SM administratiivosakond kaheks – üldosakonnaks ja omavalitsuste osakonnaks. Põhjuseks oli riigi osa märgatav suurendamine omavalitsuste järelevalvel. 21. aprillist 1938 nimetati valitsused talitusteks (Politseitalitus, Piirivalve Talitus).

1. oktoobril 1934. aastal loodi siseministeeriumi juurde valitsuse informatsiooni ja propaganda talitus, mida juhtis siseministri abi. Kuna meediatöö oli toona riiklikult äärmiselt tähtis, viidi talitus juba 20. septembril 1935 peaministri otsealluvusse.[4] Siseministeeriumi allasutused asusid Toompeal, Toompea lossi hoonetes.

1938. aasta Valitsemise korraldamise seaduse järgi koosnes Siseministeerium:

Aastad 1940–1990[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaat (1940–1941; 19441946)
Next.svg Pikemalt artiklis Eesti Omavalitsuse Sisedirektoorium (19411944)
Next.svg Pikemalt artiklis Eesti NSV Siseministeerium (19461990)

Siseministeeriumi hooned[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Ajutise Valitsuse siseminister Konstantin Päts tegutses Tallinnas ohvitseride kasiinos (tänane Tallinna Õpetajate Maja Raekoja platsil). Hiljem asuti Toompuiestee 3 hoones[9], kust 1919. aasta jaanuaris koliti üle Toompea lossi.[10]

Tänapäeval asub siseministeerium Pagari tänava hoonetes, kuhu koliti pärast Eesti Vabariigi taastamist. Varem tegutsesid nendes hoonetes Eesti NSV Siseministeerium koos Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee, transpordimiilitsa ja teiste Eesti NSV Siseministeeriumi asutustega.[11]

Skandaalid[muuda | muuda lähteteksti]

Lagle Parek astus tagasi 27. novembril 1993 nn Pullapää kriisi tõttu. Kuni 14. detsembrini täitis siseministri ülesandeid peaminister Mart Laar. Uue ministri Heiki Arikese perioodil püüdis opositsioon siseministrile relvaäri pärast umbusaldust avaldada, kuid Isamaa ja ERSP vastuseis nurjas selle.

1995. aastal puhkes Eestis nn lindiskandaal: siseministrit Savisaart süüdistati vestluste lindistamises peaminister Tiit Vähi ja Reformierakonna esimehe Siim Kallasega. 11. oktoobril vabastas president Lennart Meri siseminister Edgar Savisaare ametist. 12. oktoobril 1995 astus valitsus lindiskandaali tõttu tagasi ja valitsuskoalitsioon lagunes.

Mart Siimanni valitsuse ajal (17. märts 199725. märts 1999) vahetus kõige enam siseministreid. 29. aprillil 1997 vabastati siseministri ametikohalt Riivo Sinijärv ja uueks ministriks sai vähem kui pool aastat Tallinna linnapea ametis olnud Koonderakonna aseesimees Robert Lepikson. Ootamatu vahetuse taga võis olla Koonderakonna sisemine võimuvõitlus, mida seostatakse Siimanni püüdega end Tiit Vähi juhitavas erakonnas rohkem maksma panna.[12][13] 1998. aastal vahetus Mart Siimanni valitsuses jälle siseminister. Robert Lepiksoni asemele tuli Hoiupanga endine juht parteitu Olari Taal.

1999. aastal, pärast mõningast sisseelamist ministriametisse, hakkas Jüri Mõisalt tulema ühiskonda vapustavaid avaldusi. Kõigepealt esitas ta julgeid mõtteid haldusreformist. Seejärel teatas Jüri Mõis ulatuslikust politseinike koondamisest, mis tekitas kolmikliidus pahameelt.[14] Mõte Mõis linnapeaks panna oli küpsenud siiski juba pärast tema otsekoheseid avaldusi haldusreformi teemal.[15][16][17] Peaminister Laari uus valik Tarmo Loodus[18] pidi jätkama Mõisa algatatud reforme siseministeeriumis. Uus siseminister valmistas ette haldusreformi, mis hiljem Reformierakonna ja opositsiooni vastuseisu tõttu lõpetamata jäi, olles üks valitsuskriisi tekkimise põhjuseid.[19][20]

2003. aastal astus siseminister Ain Seppik tagasi, kui ilmnes seik tema nõukogude minevikust: 1985. aastal mõistis Ain Seppik ühena kolmest Eesti NSV Ülemkohtu kriminaalkolleegiumi liikmest vangi nõukogude võimu solvanud koolipoisid ning sulges vaimuhaiglasse Eesti rahvast ülistanud teisitimõtleja. Pärast avalikku arutelu ja opositsiooni umbusaldusavaldusi astus Seppik ise tagasi. Teda asendas Toomas Varek.[21][22]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Ministeeriumi tutvustus Siseministeerium
  2. Personaliinfo Siseministeerium
  3. Valitsemisala asutused Siseministeerium
  4. 4,0 4,1 Siseministeerium 1918 – 1940. Ministeeriumi loomine ja struktuuri kujunemine. // Siseministeerium / Ajalugu
  5. Ministeriumite adressid, Riigi Teataja, nr. 4, 4 detsember 1918
  6. Külliki Kiiver, KOHALIKE OMAVALITSUSTE REFORMIKAVAD JA REFORMID (1918-1939), TARTU ÜLIKOOL ÕIGUSTEADUSKOND AVALIKU ÕIGUSE INSTITUUT, Tallinn 2010
  7. Sise- ja kohtuministeerium kaheks., Postimees (1886-1944), nr. 87, 29 märts 1934
  8. Kohtu- ja siseministeeriumi koosseisude jaotamise määrus Kohtuministeeriumi ja Siseministeeriumi vahel., Riigi Teataja, nr. 27, 28 märts 1934
  9. Ministeriumite adressid, Riigi Teataja, nr. 4, 4 detsember 1918
  10. Arjakas, Küllo. Siseministeeriumist Eesti Vabariigi algusaastatel. Kokkuvõte Küllo Arjakase ettekandest Siseministeeriumi 90. aastapäeva konverentsil 23. mai 2008
  11. https://www.siseministeerium.ee/et/ministeerium/ministeeriumi-tutvustus/siseministeeriumi-hoonete-ajalugu
  12. Tammer, Enno Lepikson tõusis siseministriks // Postimees, 02. mai 1997
  13. Made, Vahur. Lepiksoni vaja veel paariks puhastuseks. // Postimees, 30. august 1997
  14. Umbusalduse avaldamine siseminister Jüri Mõisale. Riigikogu eelnõu 11.oktoober 1999
  15. Malmberg, Kristi. Šokiminister pealinna tüürima // Äripäev Online, 04. november 1999
  16. Siseminister Jüri Mõis kohtus Schleswig- Holsteini peaministriga // Siseministeeriumi pressiteade
  17. Sildam, Toomas. Teivasjaama elu – ministrid aina tulevad. // Postimees, 28. oktoober 1999
  18. Tarmo Loodus siseministriks // SL Õhtuleht, 08. november 1999
  19. Umbusalduse avaldamine siseminister Tarmo Loodusele. Riigikogu eelnõu 04. mai 2000
  20. Siseminister Tarmo Loodus annab aru // SL Õhtuleht, 10. september 2001
  21. Seppik osales nõukogude ajal alusetus süüdimõistmises // Eesti Päevaleht, 29. jaanuar 2003
  22. Lauk, Epp.Avaliku Sõna Nõukogu avaldus Seppiku kaasuses. 07. veebruar 2003.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Aastaraamat. Siseministeerium. (koostas Tiit Rammo; eessõna Vahur Glaase). Tallinn : Siseministeerium, 1998
  • Siseministeerium. (eessõna Tiit Sepp). Tallinn : Siseministeerium, 1999
  • Siseministeerium 90. Eesti Vabariigi Siseministeerium ja ministrid läbi 90 aasta. Tallinn : Olion, 2008

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]