J. Puhk & Pojad

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

J. Puhk & Pojad oli aastatel 1913–1940 Tallinnas tegutsenud ettevõte[1].

Ettevõtte eelkäija oli Viljandi tikutootmisvabrik, mille aastal 1881 asutas Jaan Puhk[1][2]. 1913. aasta lõpus reorganiseeris Jaak Puhk ettevõtte ning firma nimeks sai Kaubamaja Jaak Puhk ja Pojad. Pärast isa, Jaan Puhki surma 1917. aastal juhtisid ettevõtet tema pojad Joakim, Eduard, Voldemar, Aleksander ja Evald Puhk[1][2].

1920. aastate esimesel poolel impordisid nad teravilja Ameerikast, Skandinaaviast, Lõuna-Euroopast, Venemaalt.

AS Ilmarine[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1924 sai ettevõte suurosaluse masinaehitusvabrikus Ilmarine[2], omandades 90 protsenti madalseisus oleva AS Ilmarise aktsiatest, kuid rohkem huvitasid neid hooned ja maa, et laiendada äri.

Puhkide suurveski[muuda | muuda lähteteksti]

Vaade Kalamajale ja Puhkide suurveski elevaatorile

Aastal 1924 rajas ettevõte Kalamajas endise Ilmarise suurtehase territooriumitele jahuveski, viljaelevaatori, autotöökoja, treimiskoja ja leivatehase, aastal 1933 valmis makaroni- ja nuudlivabrik[2].

Puhkide suurveski peakontor asus Rannavärava puiestee 21, püülijahu suurveski Rannavarava puiestee 21, kaubaladu Jahu tänav 3, kruubi- ja jahuveski Saani tänav 2. Puhkide suurveski Narva kontor asus Tallinna maantee 5, Valga kontor Vabaduse tänav 22 ja 32, Viljandi kontor Tallinna tänav 3, Petseri kontor Võru tänav 2[3], Pärnu kontor Nikolai tänav 6, Tartu kontor Suurturu tänav 12[4].

Soolakaubandus[muuda | muuda lähteteksti]

Joakim Puhk oli aastatel 1925–1935 Kaubandus-Tööstuskoja juhatuse esimees. Tänu 1923. aastal loodud Eesti-Vene Kaubanduskojale said Puhkid soodsa soolatehingu NSV Liiduga, mis andis Puhkide firmale õiguse monopoolselt kaubelda Nõukogude soolaga. Kaubamaja Puhk ja Pojad osatähtsus tõusid tänu soolatehingutele, Eesti-Nõukogude kaubandusesinduses 1,4 protsendilt 19,5 protsendini esinduse kogukäibest.

Puhkide kaubamaja[muuda | muuda lähteteksti]

Kaubamajast Tallinnas kujunes emafirma, mille kaudu finantseeriti uusi tehinguid, peamiseks jäi endiselt kaubandustegevus: kaubeldi teravilja, suhkru, heeringa, soola ja koloniaalkaupadega, olulisimad olid siiski teravili ja jahutooted. 1934. aasta 5. detsembril otsustas Vabariigi valitsus anda 1935. aastaks või väljaveo load viiele eksportöörile - P. K. "Estoniale", Eesti Piimaühisuste Liidule, a.-s.le Rotermanni tehased, firma C. F. Gahlnbäckile ja J. Puhk & Poegadele[5]. Lisaks peakontorile Tallinnas (Rannavärava puiestee 21, Estonia puiestee 19, Estonia puiestee 27 (1933–1937), Estonia puiestee 15 (1937–?)) oli kaubakontorid veel Tartus, Pärnus, Narvas, Valgas, Viljandis ja Petseris, Rakveres, Jõgeval, Tapal, Türil, Nõmmel, Abjas, Võhmas ja Paides.

Ettevõttele kuulus Tallinnas ka kaubamaja, kus nad müüsid muu hulgas autosid, põllumajandusmasinaid, toiduaineid, rauakaupu[1]. 1930ndatel oli ettevõttel Eesti suurim autoäri[1], olles Ameerika Chevrolet’ edasimüüüja.

1937. aastal loodi Kaubamaja Jaak Puhk ja Pojad baasil Kaubandus-Tööstuse Aktsiaselts Jaak Puhk ja Pojad.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 EE 12. köide, 2003: 422.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 J. Puhk & Pojad (1881/1913-1940, autoosakond asut. 1929) (vaadatud 13.02.2013)
  3. Kuulutus Suurveski J. Puhk & Pojad, Päewaleht, nr. 288, 24 oktoober 1925
  4. Kuulutus Suurveski J. Puhk & Pojad, Postimees (1886-1944), nr. 226, 23 august 1925
  5. Postimees (1886-1944), nr. 334, 6 detsember 1934

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]