Ohranka

Allikas: Vikipeedia

Avaliku julgeoleku ja korrakaitse jaoskond
Ohranka

Moodustatud 1882
Peakorter Peterburi
Piirkond Venemaa Keisririik
Peterburi kaitsejaoskonna ülem Aleksandr Gerassimov, jaoskonna osakonnaülemate ja uurijatega 1905. aastal

Ohranka, ametliku nimetusega Venemaa Keisririigi Siseministeeriumi Politseidepartemangu ühiskondliku korra ja rahu kaitsejaoskond (vene keeles отделение по охране общественной безопасности и порядка, охранное отделение) olid Venemaa Keisririigi Siseministeeriumi Politseidepartemangu poliitilise politsei Politseidepartemangu eriosakonna piirkondlikud jälitusasutused aastatel 1882-1917.

Venemaa Keisririigi riikliku julgeoleku tagamise keskasutuseks keisririigi pealinnas Peterburis Fontanka tänav 16 oli Venemaa Keisririigi Siseministeeriumi Politseidepartemangu Eriosakond, millele allusid keisririigi kubermangudes asuvad kaitsejaoskonnad.

Kaitsejaoskonnad likvideeriti Venemaa Ajutise Valitsuse korraldusega 10. mail 1917. aastal. Kaitsejaoskondade isikkoosseisus olid tema tegevuse lõpuaastatel ca 1 000 töötajat, kellest 200 asus pealinnas Peterburis, kubermangu kaitsejaoskondades asus keskmiselt 2-3 sandarmikorpuseohvitseri ning teenistujat. Lisaks ametlikele kaastöötajatele kuulusid kaitsejaoskondade koosseisu ka salajased kaastöötajad (fiilerid) ja salajased kaastöötajad (agendid).

Next.svg Pikemalt artiklis Venemaa Keisririigi haldusjaotus

Politseidepartemangu Eriosakonna ja sellele alluvate kaitsejaoskondade tööd juhtis Venemaa keisririigi siseministri asetäitja (seltsimees), kes;

  1. juhtis kriminaalmenetluste läbiviimisel täidevsaatvat võimu omavat Riigipolitseid ja
  2. oli ka sõjaväestatud, riiklikku julgeolekut tagava ja juurdlust läbiviiva Sandarmikorpuse ning sellele alluvate kubermangude sandarmivalitsuste juht[1], [2].
Next.svg Pikemalt artiklis Venemaa Keisririigi Siseministeeriumi Politseidepartemang#Politseidepartemangu juhid

Ohranka ehk kaitsejaoskondade loomine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Enne 1880. aastal läbi viidud politseireformi oli riikliku julgeoleku tagamisega tegelevad kaitsejaoskonnad vaid pealinnas Peterburis (loodi 1866) ja Moskvas (1880) ning Varssavis (1890). Pärast 1880. aasta reformi aga moodustati riikliku keskasutusena Kolmanda Osakonna asemel Politseidepartemangu Eriosakond, millele allusid keisririigi haldusüksustes - kubermangudes kubermangudes tegutsevad kaitsejaoskonnad ehk ohrankaosakonnad.

Keisririigi korrakaitseliste ja riikliku julgeolekut tagavate asutuste ühise juhtimise alla liitmiseks ja relvastatud poliitiliste liikumiste vastase asutuste loomise tõukeks oli 1880-ndatel aastatele Venemaal laialt levinud sotsialistlik liikumine ning ka sellega kaasnenud poliitiline terrorism (Narodnaja Volja, Sotsialistide-Revolutsionääride Partei Võitlusorganisatsioon, VSDTP Võitlusorganisatsioon), liikumiste poolt, kes pidasid ainuvõimalikuks poliitiliste muudatuste saamise viisiks Venemaa keiserliku perekonna ning keisririigi juhtivate poliitikutele suunatud terroristlikke akte. 1880. aastal, 17. veebruaril (ukj) toimus Narodnaja Volja liikme Stepan Halturini poolt organiseeritud Peterburis terrorismiakt, mis oli suunatud keisriperekonna vastu, keiser Aleksander II pääses atentaadist, kuid hukkus 67 inimest, kui Talvepalees keisri söögisaalis plahvatas pomm.

Sisejulgeolekut tagavate asutuste reorganiseerimiseks moodustati keisri korraldusel Riiklikku korra ja ühiskondliku rahu kaitse Kõrgem korraldav komisjon, mille juhiks määrati krahv Mihhail Loris-Melikov. Üleminekuperioodi ajaks määrati ka Loris-Melikov, kellele allutati ka seni keisri isiklikule kantseleile allunud Kolmas osakond ja Sandarmikorpus, augustis 1880. aastal aga määrati Loris-Melikov siseministriks ning 6. augustil kinnitas keiser Loris-Melikovi poolt koostatud Venemaa ühendatud Siseministeeriumi kava.

Plaani kohaselt oli:

  1. Keisririigi elanikkonna poliitilise meelsuse kontrolli ja jälgimise jälitusasutusteks olid Moskva ja Peterburi ning hiljem poliitiliselt aktiivsemates piirkondades loodud kaitse-jälitus/kaitsejaoskonnad ning keskasutuseks Politseidepartemangu Eriosakond;
  2. Kaitsejaoskondade poolt jälitusmenetluses ning sandarmivalitsuste poolt kriminaalmenetluses väljaselgitatud riigivastaseid kuritegusid menetlesid kubermangu sandarmivalitsused või sandarmivalitsuste keskasutus Sandarmikorpus.

Kaitsejaoskondade piirkondlikud asutused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peterburi Avaliku julgeoleku ja korrakaitse jaoskond
Ohranka

Moodustatud 1866
Peakorter Peterburi
Asukoht Admiraliteedi prospekt/ Gorohhovaja ulitsa 6/2, Peterburi (1882–1906)
Moika tänav 12, Peterburi (1906–1917)
Piirkond Venemaa keisririik

Peterburi Kaitsejaoskond

Next.svg Pikemalt artiklis Peterburi Kaitsejaoskond
  • 1866-1887, Peterburi linnapea kantselei juures asuv Avaliku korra ja rahu kaitse jaoskond ("Отделение по охранению общественного порядка и спокойствия в столице" при канцелярии Санкт-Петербургского градоначальникe)
  • 1887-1917, Peterburi Avaliku korra ja rahu kaitsejaoskond (Oтделение по охранению общественной безопасности и порядка в Санкт-Петербурге);
Peterburi kaitsejaoskond, mis oli Venemaa Keisririigi 1. kaitsejaoskond, moodustati 1866. aastal, pärast Dmitri Karakozovi poolt keiser Aleksandr II suhtes toime pandud atentaati, oli väikesearvuline (12 inimest).

Peterburi kaitsejaoskond asus:

  • 1867–1877, Bolšaja Morskaja tänav (ул. Большая Морская), 40
  • 1878–21. november 1901, Gorohhovaja tänav (ул. Гороховая), 2
  • 21. detsember 1901 – 27. veebruar 1917, Moika kaldapealne (наб. реки Мойки, (endine A.Puškini korter)), 12
  • .
  • Kaitsejaoskonna organisatsioon koosnes:
    • Üldkantseleist, kuhu kuulus 8 "lauda", vastavalt jälgitatavatele teemadele;
    • Kaitsekommandost, mis tegeles keisri ja keisriperekonna füüsilise kaitsega;
    • Keskalluvusega fiilerisalk, mis tegeles varjatud jälgimisega ja
    • Registreerimisbüroo

Peterburi kaitsejaoskonna formaalseks juhiks oli Peterburi linnapea, kuid tegelikud juhid olid:

  • Kaitsekommando (Охранная команда), moodustati 5. augustil 1883. aastal, kuid judiidiliselt asutati alles 28. augustil 1903. aastal, "keisri sõidumarsuutide kaitsmiseks jalutuskäikude, teatrite külastamise jms ajaks" ning samuti ministrite, välissaadikute ja teiste isikute kaitsemiseks;
  • Keskalluvusega fiilerisalk (Центральный филерский отряд), alustas oma tegevust 1911. aasta jaanuarikuus, tegevuse aluseks oli keisririigi siseministri poolt 7. detsembril 1910. kinnitatud Fiileri kesksalga põhimääärus (Положение о Центральном филерском отряде). Salga ülesandeks oli keisri ja tema perekonna kaitse organiseerimine reiside ajal määda Venemaad ja revolutsioonilise tegevuse jälgimine Venemaal ning ka välismaal (Sveitšis, Prantsusmaal (1913) ja Itaaliaias (1912));
  • Registratsioonibüroo (Регистрационное бюро), moodustati 23. jaanuari 1911. aasta põhimäärusega, ning büroo ülesanneteks oli sissesõitnud isikute jälgimine, kes elasid hotellides, möbleeritud tubades Peterburis[6]


Moskva Kaitsejaoskond, (Московское охранное отделение),

  • 1880–1881, Moskva Politseimeistri kantselei juures asuv Salajane Jälitusjaoskond (Секретно-розыскное отделение при Канцелярии московского обер-полицмейстера)
  • 1880-1917 Moskva linnapea juures asuv Moskva Avaliku julgeoleku ja korra kaitse jaoskond (Отделение по охранению общественной безопасности и порядка в Москве (охранное отделение) при Московском градоначальнике).
Moskva kaitsejaoskond moodustati 1880. aastal enne keiser Aleksandr II visiiti Moskvasse, kuid oli samuti väikesearvuline ning 1889. aastal oli tema isikkoosseis ainult 6 inimest, Kj teeninduspiirkond oli ainult Moskva linn. Moskva Sandarmivalitsus aga juhtis Moskva kubermangu, Arhangelski kubermangu, Vladimiri kubermangu, Vologda kubermangu, Kaluuga kubermangu, Kostroma kubermangu, Nižni-Novgorodi kubermangu, Orjoli kubermangu, Rjazani kubermangu, Smolenski kubermangu, Tveri kubermangu, Tuula kubermangu, Jaroslavli kubermangu poliitilise politsei tegevust[7].
  • Kaitsejaoskonna organisatsioon koosnes:
    • 5 osakonnast, vastavalt jälgitatavatele teemadele;
    • Üldkantseleist
      • Üldkantselei Eriosakonnast, mis tegeles:
        • kahtlustatavate varjatud jälgimise organiseerimisega:
          • (kontrollis varjatud jälgimise poste,
          • teostas kirjavahetust atud küsimustes,
          • teostas isikute, kes olid allutatud varjatud kontrollile elukohtade kontrolli ning
          • koostas varjatud jälgimise andmetest kokkuvõtteid
    • Agentuurosakond, (moodustati 1910. aastal), mis tegeles
      • siseagentuuriga, st. salajastelt kaastöötajatelt saadud agentuurandmete töötlusega[8]

Moskva kaitsejaoskonna juhid[9]:

Varssavi Kaitsejaoskond, 1900 - 1917

13. augustil 1902. aastal moodustatud Vilno, Jekaterinoslavli, Kaasani, Kiievi, Odessa, Saratovi, Tiflisi ja Harkovi kubermangu Kaitsejaoskonnad.

Vilno Kaitsejaoskond

Jekaterinoslavli Kaitsejaoskond

Kaasani Kaitsejaoskond

Kiievi Kaitsejaoskond +

Odessa Sandarmivalitsuse kaitsejaoskond

Saratovi Kaitsejaoskond

Tiflisi Kaitsejaoskond

  • 1897- , Jevgeni Debel (Евгений Павлович Дебел)
  • 21. jaanuar 1903 - Aleksandr Jerjomin

Harkovi Kaitsejaoskond

Muudatused organisatsioonis[muuda | redigeeri lähteteksti]

1907. aastal moodustati keskasutuse Politseidepartemangu Eriosakonna ning alamaastme kubermangujaoskondade töö parandamiseks ja koordineerimiseks 8 kaitsejaoskondade rajooni (районные охранные отделения), millest igasse rajooni kuulus 8–12 kubermangu[14],[15].

  1. Põhja rajoon (keskus Peterburg), rajooni koosseisu kuulusid: Peterburi, Eestimaa, Pihkva, Novgorodi ja Olonetsi kubermang;
  2. Keskrajoon (Moskva) — Moskva, Tveri, Jaroslavli, Volgogradi, Arhangelski, Kostroma, Kaluga, Tula, Orjoli, Vladimiri, Rjazani ja Nižni Novgorodi kubermang;
  3. Volgaäärne rajoonе (Samara) — Samara, Permi, Vjatka, Kaasani, Simbirski, Ufa, Saraatovi, Orenburgi, Astrahani, Penza kubermang ja Uraali oblast;
  4. Kagurajoon (Harkov) — Harkovi, Kurski, Voroneži, Tambovi kubermang, Doni, Musta mere ja Jekaterinoslavli oblast;
  5. Edelaerajoon (Kiiev) — Kiievi, Tšernigovi, Poltava, Podolski ja Volõõnia kubermang;
  6. Lõunarajoon (Odessa) — Hersoni kubermang, koos Odessaga, Tauria kubermang, Bessaraabia kubermang ja kogu Musta mere rannik;
  7. Looderajoon (Vilno) — Vilno, Kovno, Grodno, Mogiljovi, Minski, Vitebski ja Smolenski kubermang;
  8. Läänemere rajoon (Прибалтийское) (Riia) — Liivimaa ja Kuramaa kubermang.

15. detsembril 1907. moodustati täiendavalt Turekestani kindralkuberneri kantselei juures Turkestani rajoon kaitsejaoskond (keskus Taškent) Taga-Kaspia, Samarkandi, Semiretšnoi, Sõr-Darja kubermang ja Fergana oblast ja

Kaitsejaoskondade keskasutus, Politseidepartemangu Eriosakond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Politseidepartemangu Eriosakond ehk salajane osakond (vene keeles Особый отдел Департамента государственной полиции в составе Министерства внутренних дел ja hiljem Особый отдел Департамента полиции в составе Министерства внутренних дел)

Politseidepartemangu Eriosakonna ülem:

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Охранка". Воспоминания руководителей политического сыска. Тома 1, М., Новое литературное обозрение, 2004
  • "Охранка". Воспоминания руководителей политического сыска. Тома 2, М., Новое литературное обозрение, 2004.


Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. ПОЛОЖЕНИЕ об устройстве секретной полиции в Империи. «Высочайше утверждено. 3-го декабря 1882 г. в Гатчине»
  2. Положение об устройстве секретной полиции в империи
  3. Герасимов А.В. На лезвии с террористами
  4. Глобачев Константин Иванович
  5. Правда о русской революции: Воспоминания бывшего начальника Петроградского охранного отделения, М.: Российская политическая энциклопедия (РОССПЭН). 2009. - 519 с
  6. Жандармские и полицейские учреждения > Охранные отделения. ОТДЕЛЕНИЕ ПО ОХРАНЕНИЮ ОБЩЕСТВЕННОЙ БЕЗОПАСНОСТИ И ПОРЯДКА В САНКТ-ПЕТЕРБУРГЕ (ОХРАННОЕ ОТДЕЛЕНИЕ). 1866 - 1917.
  7. Москва и центральные губернии: органы политического сыска, дознания и суда (1826–1917)
  8. А. Шаханов, Жандармские и полицейские учреждения > Охранные отделения. ОТДЕЛЕНИЕ ПО ОХРАНЕНИЮ ОБЩЕСТВЕННОЙ БЕЗОПАСНОСТИ И ПОРЯДКА В МОСКВЕ (ОХРАННОЕ ОТДЕЛЕНИЕ) ПРИ МОСКОВСКОМ ГРАДОНАЧАЛЬНИКЕ. 1880 - 1917., Московский журнал, N 1 - 2006 г.
  9. А. Шаханов, Москва и центральные губернии: органы политического сыска, дознания и суда (1826-1917)ю Начальники 2-го округа штаба Отдельного корпуса жандармов, Московский журнал N 1 - 2006 г.
  10. Заварзин Павел Павлович
  11. Заварзин П.П. Работа тайной полиции
  12. Заварзин П.П. Жандармы и революционеры
  13. Мартынов А.П. Моя служба в Отдельном корпусе жандармов
  14. Положение "О районных охранных отделениях". 14 декабря 1906 г.
  15. Hовое положение "Об охранных отделениях", 9 февраля 1907 г.
  16. Жандармские и полицейские учреждения > Районные охранные отделения. Районные охранные отделения

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]