Eesti Naine
 | See artikkel vajab toimetamist. (Juuli 2023) |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Juuli 2023) |
 | Artikkel vajab vormindamist vastavalt Vikipeedia vormistusreeglitele. (Juuli 2023) |
|
| |
| Omanik | AS Ekspress Meedia |
|---|---|
| Peatoimetaja |
Helmi Mäelo (1924–1940) Veronika Kruus (1949–1950) Reet Leetsaar (1950–1951) Magda Korb (1951–1958) Käthe Kits (1958–1962) Silvia Kuulpak (1962–1986) Aimi Paalandi (1986–1995) Ene Paaver (1995–1997) Katrin Streimann (1997 – 2008) Aita Kivi (jaanuar 2009 – juuni 2018) Heidit Kaio |
| Asutatud | 1911 |
| Keel | eesti |
| Toimetus | Tallinn |
Eesti Naine on Eesti vanim praegu ilmuv naisteajakiri, kuid see pole esimene, mis Eestis ilmuma hakkas.
1911. aastast ilmus Ajakiri Naiste Töö ja Elu, mille tegevtoimetaja oli Helmi Mäelo, hilisem esimene Eesti Naise peatoimetaja. Eesti esimese naisteajakirja au on aastatel 1887–1905 ilmunud Linda käes. Esimene ajakirja Eesti Naine number ilmus mais 1924.[1]
Ilmumises tekkis paus aastatel 1940–1945.[2] Seejärel ilmus ajakiri veel nimega Eesti Naine, alates 1952. aastast aga nimega Nõukogude Naine, mis oli Nõukogude ajal ainus naisteajakiri. Ajakirja rekordtiraaž 225 000 eksemplari ilmus 1989. aastal[3]. Ajakirja algne nimi Eesti Naine taastati 1989. aastal. [4][1]
Ajakirja annab välja AS Delfi Meedia.
Peatoimetajad[muuda | muuda lähteteksti]
- Helmi Mäelo (1924–1940)
- Veronika Kruus (1949–1950)
- Reet Leetsaar (1950–1951)
- Magda Korb (1951–1958)
- Käthe Kits (1958–1962)
- Silvia Kuulpak (1962–1986)
- Aimi Paalandi (1986–1995)
- Ene Paaver (1995–1997)
- Katrin Streimann (1. august[5]1997 – 2008)
- Aita Kivi (jaanuar 2009 – juuni 2018)
- Heidit Kaio (juuni 2018 - praeguseni)[1][4][6]
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Esimene iseseisvusaeg[muuda | muuda lähteteksti]
1923. aastal oli loodud Soome eeskujul Eesti Naiste Karskusliit (NKL), mille juhatajaks sai Helmi Põld ja peasekretäriks Helmi Mäelo. Suuresti just üleriigilist emadepäeva 1923. aastal korraldades leidsid karskusliidu naised, et nad vajavad oma häälekandjat.
Eesti Naise 16-leheküljeline avanumber jõudis lugejateni 1924. aasta mais. Uus ajakiri teatas: "Eesti naised, teadke seda, et rahva arenemises tähtsamat osa etendab naise arenemine. Esimene nõu siin on ajaga kaasa sammumine. "Eesti Naine" tahab seda oma lugejatele pakkuda ja sellepärast levitage lehte oma sõprade ja tuttavate keskele." Juhtkirjas lubatakse, et uue ajakirja ilmuma hakkamine "lööb teatava märgi meie rahva arenemispäevaraamatusse". Esimene number on pühendatud emadepäevale, mida tol ajal tähistati maikuu kolmandal pühapäeval. Teisel leheküljel ilmus mõtisklus emast ja Juhan Liivi luuletus "Üks suu". Ajakirjas saab imetleda kauneid moode, leiab ideid näputööks. Majapidamise vallas antakse nõu aiateede rajamiseks, plekkide eemaldamiseks ja teeküpsiste küpsetamiseks. Karskusteemat esindab dr Elsa Sapase artikkel "Laps ja alkohol". Alguse sai läbi kahe aasta jooksev järjejutt – soome kirjaniku Hilja Haahti "Valgenev tee".
Uue ajakirja toimetuse kutsus kokku Helmi Põld, kes tänapäeva mõistes oli vastutav väljaandja. Toimetuse töö juhtimine ja ajakirja koostamine ehk peatoimetaja töö oli Helmi Mäelo õlul. Toimetusse kuulus veel käsitöö- ja majandusosa toimetaja Eleanore Kutsar (Elli Aaslava). Ta tõlkis ajakirja saksa ja vene keelest ilukirjandust ning "kodukasvatamise" lugusid. Tema ülesandeks oli ka korrektuur. "Kõige selle eest sain 60 krooni kuus," on ta meenutanud.
Toimetus asus Tartus karskusliidu majas Jakobi 8. Hiljem oli ajakirja koduks sel samal tänaval, Jakobi 12 kaks väikest ruumi. Elli Aaslava meenutab: "Meil oli kaks väikest ruumi. Üks oli Mäelo kabinet, teine toimetuse tuba. Enamik töötas kodus, ainult Helmi Mäelo toimetuses. Käis tõsine töötegemine, ainult sünnipäevadel sooviti õnne." Naiskaastöölisi oli kuni 1930. aastani vähemalt 22. Ehk pea pooled sel perioodil eri ajakirjandusväljaannetele kaastööd teinud naised olid seotud Eesti Naisega.[7]
Kuigi majanduslikult oli varemgi ajakirjal raske olnud, anti 1937. aasta jõulunumbris teada, et vähendatakse lehekülgede arvu. Ära jäid lastelisa Väikeste Sõber ning mustri- ja lõikeleht. 1938. aasta augustis tuli teada, et ajakiri hakkab ilmuma vaid 10 korda aastas. Pärast 1940. aasta suvepuhkust Eesti Naine enam ei ilmunud.
Nõukogude Naine[muuda | muuda lähteteksti]
Kui ajakiri Eesti Naise nime all 1945. aasta märtsis jälle ilmuma hakkas, ei leidnud sealt sõnagi vahepealsest viieaastasest pausist. Esimest sõjajärgset ajakirja trükiti tiraažis 20 000. Nende aastate kangelane oli töö – rekordid, plaaniületused, eesrindlikud naistöötajad tehastes, tööpinkide, õmblusmasinate taga, fotod sõnnikuveolt, kevadkülvilt.
1947. aastal anti toimetusele ruumid Tallinna vanalinnas praeguse Maiasmoka kohviku kohale teisele korrusele. 1952. aastast sai ajakirja nimeks Nõukogude Naine ning samal aastal koliti Rataskaevu 2 ruumidesse. 1960. aastal sai uueks aadressiks Pikk 73.
1950. aastatel kuulusid toimetuse kolleegiumisse Aino Bach, Debora Vaarandi, Viivi Härmaste, H. Johanson, I. Jürna, Olga Lauristin. Tiraaž kasvas 40 000 – 50 000ni.
1972. aastal valmis Tallinnas Pärnu maanteel Ajakirjandusmaja, kus Eesti Naise toimetus sai oma käsutusse kuus ruumi. Igas kabinetis oli üks sein maast laeni mustade vineerustega seinakappide päralt. Peatoimetaja kabineti kappides seisid ajakirja ilmunud aastakäikude köited. Puudu oli sõjaeelne periood, mida püüti antikvariaatidest kokku osta. 1989. aasta jaanuarist kannab ajakiri jälle Eesti Naise nime.
Taasiseseisvumine[muuda | muuda lähteteksti]
1994. aastal müüs Eesti Erastamisagentuur ajakirja Eesti Naine mitmevoorulise pakkumise kaudu aktsiaseltsile Eesti Päevaleht. 1997. aastal kolis toimetus Ajakirjandusmajast Tartu maanteele eestiaegsesse renoveeritud kortermajja. 2000. aastal koliti Maakri 23 vastvalminud büroomajja, sealt 2013. aastal suvel Kalamajja Niine 13 ning 2018. aasta detsembris Narva maantee 13 Ekspress Meedia majja[8][9]. Alates 1. septembrist 2022 kannab Ekspress Meedia Delfi Meedia AS nime. Lisaks igakuisele ajakirjale, mida saab tellida siit: https://lehed.delfi.ee/products/eesti-naine-paberajakiri on ajakiri aktiivne ka veebis: www.eestinaine.ee ning seal ilmub mitu taskuhäälingut, mida saate kuulata siit: https://eestinaine.delfi.ee/kategooria/91617031/podcastid
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Andri Maimets (7. mai 2004). ""Ajakiri "Eesti Naine" tähistab oma 80. sünnipäeva"". Postimees (eesti keel). Originaali arhiivikoopia seisuga 24. jaanuar 2005.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ EE 15. köide
- ↑ "Eesti Naine sai sünnipäevasokid"
- ↑ 4,0 4,1 Monica Raud (aprill 2004). ""Oodatud ja omanäoline"". Eesti Naine (eesti keel). Kolme peatoimetaja mälestustel põhinev artikkel.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)[alaline kõdulink] - ↑ Eve Rohtla (15. mai 2004). ""Eesti naist iseloomustab tugev sisemine jõud"". Sakala (eesti keel). Originaali arhiivikoopia seisuga 21. veebruar 2009.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ Sulev Oll. "Elukogenud naise hääl on liiga vaikne"[alaline kõdulink]
- ↑ Maret Mälk. "Naisajakirjanikud ja -kaastöölised 1861–1930", bakalaureusetöö, Tartu Ülikool, ajakirjandusosakond. Tartu 1999.
- ↑ Helina Piip, Milla Mägi (2014). Meie Eesti Naine. Tallinn: AS Ajakirjade Kirjastus.
- ↑ Helina Piip, Milla Mägi (2014). Meie Eesti Naine. Tallinn: AS Ajakirjade Kirjastus.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Eesti Naise koduleht
- Monica Raud "Oodatud ja omanäoline", Eesti Naine, aprill 2004
- Andri Maimets. Ajakiri Eesti Naine tähistab oma 80. sünnipäeva, postimees.ee, 7. mai 2004
- Heidi Kurvinen. Perestroika ja soorollid ajakirjas Nõukogude Naine, Sirp, 4. aprill 2008
- Kirje Eesti Naise kohta raamatukogude e-kataloogis ESTER – Tartu
- Eesti Naise taskuhääling