Eesti NSV Ministrite Nõukogu
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
 | See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2011) |
| Lühend | Eesti NSV MN, ENSV MN |
|---|---|
| Asutatud | 1946 |
| Tegevuse lõpetanud | 1990 |
| Eesmärk | Eesti NSV täidesaatev ja korraldav võimuorgan, ehkki "Valitsus tegeles puhtalt majandusalaste küsimustega. Poliitilised ja kultuurialased asjad olid partei keskkomitee kureerida"[1]. |
| Peakorter | Tallinn |
| Asukoht | Tallinn, Toompea loss |
| Tegevuspiirkond | Eesti NSV |
| Juht | Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimees |
| Peaorgan | NSV Liidu Ministrite Nõukogu |
| Allorganisatsioonid | Eesti NSV ministeeriumid |
Eesti NSV Ministrite Nõukogu (lühend ENSV MN; oli aastatel 1944–1990 Eesti NSV (Nõukogude Liidu haldusüksuse) täidesaatev ja korraldav võimuorgan, eeskätt Moskva keskvõimu (NLKP Keskkomitee ja NSV Liidu Ministrite Nõukogu) otseste korralduste alusel. Formaalselt oli tegu liiduvabariigi valitsusega, mis allus Moskvas asuvale keskvõimule NSV Liidu Ministrite Nõukogule.
Eesti NSV Ministrite Nõukogu eellane oli 1940. aastal moodustatud Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu (lühend ENSV RKN), mis tegutses alates 25. augustist 1940 suveni 1941. Teise maailmasõja aegu 1941–1944 oli Eesti NSV RKN Nõukogude Liidu tagalas, 2. oktoobrist 24. oktoobrini 1944 tegutses Võrus ja kuni 25. märtsini 1946 Tallinnas. Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu juht oli Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esimees.
25. märtsil 1946 otsustas Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu vastavalt NSV Liidu Ülemnõukogu 15. märtsi 1946. aasta seadusele "NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu ümberkujundamise kohta NSV Liidu Ministrite Nõukoguks ning liidu- ja autonoomsete vabariikide rahvakomissaride nõukogude ümberkujundamise kohta liidu- ja autonoomsete vabariikide ministrite nõukogudeks" kujundada Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu ümber Eesti NSV Ministrite Nõukoguks ja Eesti NSV rahvakomissariaadid Eesti NSV ministeeriumiteks.
Vastavalt NSV Liidu Ülemnõukogu seadlusele nimetati ka Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esimees Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimeheks ja Eesti NSV rahvakomissare hakati kutsuma Eesti NSV ministriteks. Eesti NSV Ministrite Nõukogu juht oli Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimees.
Rahvakomissaride Nõukogu ja Ministrite Nõukogu esimehed[muuda | muuda lähteteksti]
- Johannes Lauristin, 25. august 1940 – 28. august 1941, ENSV RKN esimees;
- Oskar Sepre, 1942[viide?]–1944, ENSV RKN esimehe kohusetäitja;
- Arnold Veimer, 1944–1951, ENSV MN esimees;
- Aleksei Müürisepp, 1951–1961, ENSV MN esimees;
- Valter Klauson, 1961–1984, ENSV MN esimees;
- Bruno Saul, 1984–1988, ENSV MN esimees;
- Indrek Toome, 1988–1990, ENSV MN esimees.
Eesti NSV Ministrite Nõukogu asemel võeti nimekuju Eesti NSV Valitsus kasutusele alates 6. detsembrist 1989.
Alates 8. maist 1990, mil Eesti NSV Ülemnõukogu tunnistas kehtetuks nime Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik, kannab Eesti täidesaatev võim nime Eesti Vabariigi Valitsus. Valitsusjuhti kutsuti mitteametlikult peaministriks juba alates Indrek Toome juhitud kabinetist, sest alates 6. detsembrist 1989 kehtinud Eesti NSV Valitsuse seaduse kohaselt juhtis valitsuse tööd valitsuse esimees (peaminister), Kõigi toonaste aktide allkirjastamisel kasutati tiitlit valitsuse esimees, ametinimetus Eesti Vabariigi Peaminister võeti ametlikult kasutusele alles alates 21. oktoobrist 1992, mil Tiit Vähi üleminekuvalitsus astus tagasi ning juba Eesti Vabariigi põhiseaduse järgi kinnitati ametisse Mart Laari valitsus.
Eesti NSV Ministrite Nõukogu ülesanded[muuda | muuda lähteteksti]
NSV Liidu Konstitutsiooni (1977. aasta versioonis) kohaselt oli Eesti NSV Ministrite Nõukogu ülesanneteks:
- §140. Liiduvabariigi ministrite nõukogu annab määrusi ja korraldusi NSV Liidu ja liiduvabariigi seadusandlike aktide ning NSV Liidu Ministrite Nõukogu määruste ja korralduste alusel ja täitmiseks ning korraldab ja kontrollib nende täitmist.
- §141. Liiduvabariigi ministrite nõukogul on õigus seisma panna autonoomsete vabariikide ministrite nõukogude määruste ja korralduste täitmist ning tühistada kraide, oblastite, vabariiklike alluvusega linnade ja autonoomsete oblastite rahvasaadikute nõukogude täitevkomiteede, oblastilise jaotuvuseta liiduvabariikides aga rajoonide ja linnade rahvasaadikute nõukogude täitevkomiteede otsuseid ja korraldusi.
- §142. Liiduvabariigi ministrite nõukogu ühendab ja suunab liiduvabariigi liidulis-vabariiklike ja vabariiklike ministeeriumide, riiklike komiteede ning teiste temale alluvate organite tööd.
Liiduvabariigi liidulis-vabariiklikud ministeeriumid ja riiklikud komiteed juhivad oma haldusharusid või teostavad harukondadevahelist juhtimist, alludes niihästi liiduvabariigi ministrite nõukogule kui ka vastavale NSV Liidu liidulis-vabariiklikule ministeeriumile või NSV Liidu riiklikule komiteele. Vabariiklikud ministeeriumid ja riiklikud komiteed juhivad oma haldusharusid või teostavad harukondadevahelist juhtimist, alludes liiduvabariigi ministrite nõukogule.
- §145. Riigivõimuorganiteks kraides, oblastites, autonoomsetes oblastites, autonoomsetes ringkondades, rajoonides, linnades, linnarajoonides, alevites ja maa-asulates on vastavad Rahvasaadikute nõukogud.
Pikemalt artiklis Eesti NSV ministeeriumite loend
Pikemalt artiklis Eesti NSV Ministrite Nõukogu koosseis[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti NSV Ülemnõukogu kinnitas Eesti NSV Ministrite Nõukogu koosseisu 1947, 1951, 1955, 1959, 1963, 1967, 1971, 1975, 1980 ja 1985. aastal.
ENSV MN 1946–1947[muuda | muuda lähteteksti]
ÜK(b)P KK poolt määratud Eesti NSV RKN ja ümber nimetatud Ministrite Nõukogu
- NSV Liidu Varumisministeeriumi volinik
- Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuv Sõjaväelaste Perekondade Riikliku Hooldamise ja Heaolu Valitsus, oli 1944. aastal teise maailmasõja NSV Liidu tagalas tegevust alustanud ja 1944. aasta sügisest Tallinnas tegutsenud Punaarmee sõjaväelaste perekondade sotsiaalteenuseid osutanud üksus. Samalaadsed Sõjaväelaste Perekondade Riikliku Hooldamise ja Heaolu osakonnad moodustati maakondade TRSN täitevkomiteede juures. Valitsus likvideeriti 1946. aastal, ülesanded anti üle Eesti NSV Sotsiaalkindlustuse Ministeeriumile[2].
- Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuv Kultuurhariduslike Asutuste Komitee[3]
- Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuv repatrieerimise osakond, mis oli Eesti NSV RKN määrusega nr 31 13.01.1945 moodustatud Repatriatsiooni Komisjonist [4]. Repatrieerimise osakonna funktsioonid 1945. a olid: 1) nõukogude kodanike repatrieerimine välismaalt NSV Liitu; 2) Saksa okupatsiooni ajal Eesti NSVsse toodud välismaalaste kodumaale saatmine; 3) sõjavangide (Eesti, Läti, Leedu NSVst Saksa sõjaväkke mobiliseeritud kodanikud) vastuvõtmine nii välismaalt kui ka NSV Liidu tagalas olevatest sõjavangide laagritest.
- Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuv Riiklik Tehnilise ja Mäejärelevalve Valitsus, oli asutatud Eesti NSV RKN Riikliku Tehnilise Inspektsioonina 1946. aastal ning teostas riiklikku järelevalvet Eesti NSV piirides asuvate aurukatelde, aurumahutite, ökonomaiserite, suruõhunõude, tõsteabinõude, elektriseadmete ja kontrolli mäetehniliste tööde otstarbekohase ning ohutuse üle. Seejuures ei kuulunud tema ülesannetesse järelevalve teostamine sõjaväe, riigiraudtee, mere- ja jõetranspordi ujuvabinõudel asuvate, kui ka erimäärustega teistele järelevalveorganitele allutatud ohtlike seadmete üle. 1958. aastal moodustati Eesti NSV Riiklik Tehniline ja Mäejärelevalve Inspektsioon[5].
- Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuv Töönduslike Kooperatiivide Peavalitsus (1944–1949) oli 1940. aastal moodustatud Eesti NSV Kohaliku Tööstuse Rahvakomissariaadile alluv Artellide Peavalitsuse ja Eesti NSV RKN j.a. Töönduslike Kooperatiivide Peavalitsuse järglasasutus, mille ülesandeks oli käsitööstuslike artellide üldjuhtimine, nende tegevuse korraldamine ja järelevalve, üksiktööstuste koondamine ja organiseerimine artellidesse, eraomandusliku majanduse likvideerimine, elanikkonna elutarbelise teenindamise töönduse juhtimine. Ülesannete elluviimiseks organiseeriti töökodasid, sööklaid, abimajapidamisi ja toodetud kaupade turustamist kooperatiivse kaubanduse kaudu[6].TKP asus Tallinnas Kiriku tänav 2 ruumides, likvideeriti 1949. aastal.
ENSV MN 1947–1951[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti NSV II Ülemnõukogu poolt 1947. aastal kinnitatud ENSV MN:
- Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuv Autotranspordi Peavalitsus;
- Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuv Polügraafiatööstuse, Kirjastuste ja Raamatukaubanduse Valitsus moodustati 1949. aasta märtsis, samal ajal likvideeriti Eesti NSV Riiklik Kirjastuskeskus. Polügraafiatööstuse, Kirjastuste ja Raamatukaubanduse Valitsus tegutses 1953. aastani, mil asutuse funktsioonid läksid üle Eesti NSV Kultuuriministeeriumi Kirjastuste ja Polügraafiatööstuse Peavalitsusele ja Raamatukaubanduse Valitsusele[7].
ENSV MN 1950[muuda | muuda lähteteksti]
ENSV MN 1951–1955[muuda | muuda lähteteksti]
- Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuv Riikliku Julgeoleku Komitee, esimees (1954–1961) Ivan Karpov;
- Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuv Tööjõu Organiseeritud Värbamise Valitsus (1953–1957). Seoses areneva tööstusliku tootmisega ja ehitustegevusega suurematel ehitusobjektidel ja ka mõnedes tööstusettevõtetes tekkinud vajadusega tööjõu järele organiseeriti vastavalt ENSV Ministrite Nõukogu määrusele nr 132, 05.03.1949 Tööjõureservide Eesti Vabariikliku Valitsuse juures Eesti Vabariiklik Tööjõu Organiseeritud Värbamise Kontor, mis 1953. aastal reorganiseeriti ENSV MN j.a. TOVV-ks. 1957. aastal reorganiseeriti ENSV MN j.a. TOVV Eesti NSV Rahvamajanduse Nõukogu Tööjõu Organiseeritud Värbamise Sektoriks[8].
- Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuv Trükistes Riiklike Saladuste Kaitse Peavalitsus (1953–1990). Trükitoodete, avalike ettekannete tekstide, raadio- ja telesaadete, filmide, raamatukogude ja välismaalt postiga saabuvaid trükiste kontrolli ja tsensuuriga tegelenud NSV Liidu ametkond moodustati 1940. aastal, alguses 1940. aastal loodi NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi ametkonda kuuluv Eesti NSV Kirjanduse ja Kirjastusasjade Peavalitsus, mis jätkas tööd pärast Teist maailmasõda. 1953. aastast Eesti NSV Siseministeeriumi Sõjaliste ja Riiklike Saladuste Trükis Hoidmise Valitsus, 1953. aasta lõpust moodustati aga ENSV Ministrite Nõukogu juures asuv Sõjaliste ja Riiklike Saladuste Trükis Hoidmise Peavalitsus. 1964. aastast allutati Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuvale Riiklikule Kirjastuskomiteele, 1966. aastast Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuv Trükiste Riiklike Saladuste Kaitse Peavalitsus[9].
ENSV MN 1955–1959[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti NSV IV Ülemnõukogu poolt 1955. aastal kinnitatud ENSV MN:
- Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuv Kehakultuuri ja Spordikomitee, esimees (1955–1961)Boris Tolbast (1922–1977)
- Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuv Riikliku Julgeoleku Komitee, esimees (1954–1961) Ivan Karpov;
- Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuv Riiklik Televisiooni ja Raadiokomitee, esimees (1957–) Endel Jaanimägi (1919–1974)
- Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuv Looduskaitse Valitsus[10], Looduskaitse Valitsusele allusid 4 riiklikku looduskaitseala: Matsalu Riiklik Looduskaitseala (1977), Vaika (Vaika saared), Nigula ja Viidumäe. Lahemaa Rahvuspark moodustati 1971. aastal, Endla Riiklik Looduskaitseala (1985), Vilsandi Riiklik Looduskaitseala (1986).
- Eesti NSV Riiklik Televisiooni ja Raadio Komitee (1957–1990)[11], moodustati ENSV Kultuuriministeeriumi Raadioinformatsiooni Peavalitsuse ja Tallinna Televisioonistuudio liitmisel.
- 1957. aasta seadusega Tööstuse ja ehituse juhtimise organisatsiooni tõhustamisest jaotati NSV Liidu territoorium administratiivseteks majanduspiirkondadeks ning nende piirkondade tööstuse ja ehitustegevuse juhtimiseks moodustati liiduvabariikide ministrite nõukogu alluvuses uued institutsioonid rahvamajanduse nõukogud, seniste üleliiduliste ning liidulis-vabariiklike tööstusministeeriumide asemele.
Eesti NSV Ülemnõukogus 7. juunil 1957 heaks kiidetud seaduse "Tööstuse ja ehitustegevuse juhtimise organiseerimise edasisest tõhustamisest Eesti NSV-s" alusel tuli 1. juuliks 1957 likvideerida seitse liidulis-vabariiklikku (Metsatööstuse, Linna- ja Maaehituse, Kergetööstuse, Liha- ja Piimasaaduste Tööstuse, Toidukaupade Tööstuse, Ehitusmaterjalide Tööstuse ja Eesti NSV Kalatööstuse Ministeerium) ning kaks vabariiklikku tööstusministeeriumi (Kommunaalmajanduse ja Kohaliku Tööstuse ning Eesti NSV Põlevkivi- ja Keemiatööstuse Ministeerium) ning nende alluvuses olnud ettevõtted ja organisatsioonid ja anda Eesti NSV Ministrite Nõukogu (ENSV MN) kinnitatud nimekirja alusel kas Eesti NSV Rahvamajanduse Nõukogu (ENSV RMN) või kohalike töörahva saadikute nõukogude juhtimisele. Eesti NSV Ülemnõukogu nimetas 7. juunil 1957 Arnold Veimeri Eesti NSV Rahvamajanduse Nõukogu esimeheks ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitjaks, Albert Vendelini Rahvamajanduse Nõukogu esimehe esimeseks asetäitjaks ning Eesti NSV ministriks ning Karl Vaino ja Vladimir Käo Rahvamajanduse Nõukogu esimehe asetäitjateks ja Eesti NSV ministriteks[12].
ENSV MN 1959–1963[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti NSV V Ülemnõukogu poolt 1959. aastal kinnitatud ENSV MN:
- Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuv Juriidiline Komisjon (1960–1970)[13]. 1964. aastal moodustati Eesti NSV Kohtuekspertiisi Laboratoorium, 1972. aastast Eesti NSV Kohtuekspertiisi Teadusliku Uurimise Laboratoorium[14].
- Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuv Riikliku Julgeoleku Komitee, esimees (1954–1961) Ivan Karpov, (1961–1978) August Pork;
- Eesti NSV Ministrite Nõukogu Metsamajanduse ja Looduskaitse Peavalitsus (1962–1966)[15], moodustati ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadluse alusel (28.03.1962). Metsamajanduse ja Looduskaitse Peavalitsuse koosseisu läks ka ENSV MN j.a. Looduskaitse Valitsus[16]. 1966. aastast Eesti NSV Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeerium.
- Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuv Veeressursside Kasutamise ja Kaitse Valitsus (1960–1966)[17]
- Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuv Arhiivide Valitsus (1960–1980), 1981–1990 Arhiivide Peavalitsus
- Eesti NSV Ministrite Nõukogu Riiklik Kõrgema ja Kesk-Erihariduse Komitee[18] (1959–1968), esimees Madis Pesti.
ENSV MN 1963–1967[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti NSV VI Ülemnõukogu poolt 1963. aastal kinnitatud ENSV MN:
- Eesti NSV Ministrite Nõukogu Riiklik Kirjastuskomitee[19], Riikliku Kirjastuskomitee otseses alluvuses olid asutused ja organisatsioonid: 1) Polügraafiatööstuse Peavalitsus; 2) Sõjaliste ja Riiklike Saladuste Trükis Hoidmise Peavalitsus; 3) Varustus-Turustuse Peavalitsus; 4) Eesti Riiklik Kirjastus; 5) Ajalehtede ja Ajakirjade Kirjastus; 6) EKP Keskkomitee Kirjastus; 7) Vabariiklik Raamatukaubastu; 8) Eesti NSV Riiklik Raamatupalat. 1973. aastast Eesti NSV Ministrite Nõukogu Riiklik Kirjastuste, Polügraafia ja Raamatukaubanduse Komitee
- Eesti NSV Ministrite Nõukogu Asjadevalitsuse Trükikoda
- Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuv Gasifitseerimise Peavalitsus (1963–1990)[20]
- EKP Keskkomitee ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu Partei- ja Riigikontrolli Komitee (1963–1965)[21], 1965. aastast Eesti NSV Rahvakontrolli Komitee (1965–1990)
- Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuv Riikliku Julgeoleku Komitee, esimees (1961–1978) August Pork;
- Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuv Välisturismi Valitsus (1966–1988).
ENSV MN 1967–1971[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti NSV VIII Ülemnõukogu poolt 1967. aastal kinnitatud ENSV MN:
- Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuv Riikliku Julgeoleku Komitee, esimees (1961–1978) August Pork;
- Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuv Teaduslik Tehnilise Informatsiooni ja Propaganda Instituut moodustati 1968. aastal endise Tehnilise Informatsiooni Keskbüroo ja Vabariikliku Teaduslik-Tehnilise Propaganda Maja baasil. Instituudi ülesandeks oli: praktilise töö koordineerimine teaduslik-tehnilise informatsiooni ja propaganda alal Eestis, teadusliku uurimistöö tegemine teaduslik-tehnilise informatsiooni vallas, metoodiliste materjalide koostamine ja väljaandmine, asutuste informatsiooniorganite abistamine, mehhaniseerimise ja automatiseerimise seadmete juurutamine infotöö praktikasse, informatsiooniga kindlustamine, tööstusharude vahelise teaduslik-tehnilise propaganda organiseerimine ning sellealaste materjalide ettevalmistamine ja väljaandmine[22]. Hilisem Eesti NSV Plaanikomitee Eesti Teadus- ja Tehnikainformatsiooni Instituut.
- Eesti NSV Ministrite Nõukogu Kalamajanduse Valitsuse (1970–1988) ülesanneteks olid: Eesti NSV kalurikolhooside juhtimine; kalamajanduse arendamine; plaanide ja projektide väljatöötamine; tootmise realiseerimine; finantseerimine; toodangu kvaliteedi parandamine; alluvate asutuste tegevuse organiseerimine ja koordineerimine; hindade ja tariifide kinnitamine; standardite järgimise tagamine; tegevuse ratsionaliseerimine; kapitaalmahutuste efektiivsuse tagamine; abinõude rakendamine keskkonna kaitseks; töötajate kvalifikatsiooni tõstmine; koos Toiduainete Tööstuse Töötajate Ametiühingu Eesti Vabariikliku Komiteega töö nomeerimise ja sotsialistliku võistluse organiseerimine. Kalapüügi organiseerimine Balti mere rannaäärsetes piirkondades ja Eesti NSV siseveekogudes; kalakasvatuse ja kalatöötlemise korraldamine ning elanikkonna varustamine kalasaadustega; riiklike kalatööstuslike ettevõtete ning Eesti Kalurikolhooside Vabariikliku Liidu ja kalurikolhooside tegevuse juhtimine; riiklike plaaniliste ülesannete eest vastutamine riiklike ettevõtete ja kalurikolhooside osas. Selle ajani oli aastatel 1962–1969 juhtis Eesti NSV kalamajandust NSV Liidu Kalamajanduse Ministeeriumi Läänebasseini Kalatööstuse Peavalitsus keskusega Riias, millele olid allutatud Eesti NSV-s tegutsevad kalakombinaadid, püügibaasid ja kalasadamad, laevaremondi ettevõtted, vastavad varustus-turustusorganisatsioonid ja muud asutused. Ettevõtete ja asutuste vahetuks organisatsiooniliseks juhtimiseks oli moodustatud Läänemerebasseini Kalatööstuse Peavalitsus isemajandava allasutusena Eesti Kalatööstuse Tootmisvalitsus[23].
ENSV MN 1971–1975[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti NSV VIII Ülemnõukogu poolt 1971. aastal kinnitatud ENSV MN:
- Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuv Eesti Telegraafi Agentuur (1971–1990)[24]
- Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuv Riikliku Julgeoleku Komitee, esimees (1961–1978) August Pork;
- Eesti NSV Ministrite Nõukogu Riiklik Kirjastuste, Polügraafia ja Raamatukaubanduse Komitee moodustati 1973. aastal Eesti NSV MN Riiklikust Kirjastuskomiteest[25], Riikliku Kirjastuste, Polügraafia ja Raamatukaubanduse Komitee alluvuses olid asutused ja organisatsioonid: 1) Tootmiskoondis Eesti Trükitööstus; 2) Materiaal-Tehnilise Varustuse Valitsus; 3) Kirjastus Eesti Raamat; 4) Kirjastus Valgus; 5) Kirjastus Perioodika; 6) Vabariiklik Raamatukaubastu; 7) Eesti NSV Riiklik Raamatupalat; 8) Lasteaed nr 57.
ENSV MN 1975–1980[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti NSV IX Ülemnõukogu poolt 1975. aastal kinnitatud ENSV MN:
- Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi 25.08.1978 seadlusega nimetati Eesti NSV Ministrite Nõukogu riiklikud komiteed ümber Eesti NSV riiklikeks komiteedeks.
- Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuv Riikliku Julgeoleku Komitee, esimees (1961–1978) August Pork;
ENSV MN 1980–1985[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti NSV X Ülemnõukogu poolt 1980. aastal kinnitatud ENSV MN:
- Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuv Arhiivide Peavalitsus (1981–1990), ülem Boris Varkki
ENSV MN 1985–1988[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti NSV XI Ülemnõukogu poolt 1985. aastal kinnitatud ENSV MN:
Eesti NSV MN juures tegutsesid ja MN kuulusid ka:
- Eesti NSV Ministrite Nõukogu Riiklik Plaanikomitee esimees;
- Eesti NSV Rahvakontrolli Komitee esimees;
- Eesti NSV Ministrite Nõukogu Riiklik Ehituskomitee, esimees Rein Kvell;
- Eesti NSV Ministrite Nõukogu Riiklik Hindade Komitee esimees Juri Vladõtšin;
- Eesti NSV Ministrite Nõukogu Riiklik Kinematograafia Komitee, esimees Raimond Penu;
- Eesti NSV Ministrite Nõukogu Riiklik Kirjastuste, Polügraafia ja Raamatukaubanduse Komitee, esimees Lembit Kaik;
- Eesti NSV Ministrite Nõukogu Riiklik Kutsehariduse Komitee, esimees Eduard Tšerevaško;
- Eesti NSV Ministrite Nõukogu Riiklik Maaparanduse ja Veemajanduse Komitee esimees;
- Eesti NSV Ministrite Nõukogu Riiklik Televisiooni ja Raadiokomitee, esimees Allan Kullaste;
- Eesti NSV Ministrite Nõukogu Riiklik Töökomitee, esimees Vassili Konstantinov;
- Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuv Statistika Keskvalitsus, juhataja Aleksandr Zahmakin;
- Eesti NSV Ministrite Nõukogu Materiaal-Tehnilise Varustuse Peavalitsus, juhataja Erhard Toots;
- Eesti NSV Ministrite Nõukogu Koondise Eesti Põllumajandustehnika esimees.
- Eesti NSV Ministrite Nõukogu Riiklik Kehakultuuri- ja Spordikomitee, esimees Mati Mark
- Eesti NSV Ministrite Nõukogu Riiklik Tehnilise ja Mäejärelevalve Komitee, Ülo Tambet
1988. aastal liideti Eesti NSV Haridusministeerium, kutsehariduskomitee ning kõrg- ja keskerihariduskomitee Eesti NSV Riiklikuks Hariduskomiteeks, esimees Väino Rajangu.
ENSV MN 1988–1990[muuda | muuda lähteteksti]
- Eesti NSV Ministrite Nõukogu Asjadevalitseja Elmar Matt
- Eesti NSV MN juures tegutsesid ja MN kuulusid ka:
- Eesti NSV Riiklik Kinematograafia Komitee, esimees Raimund Penu
- Eesti NSV Riiklik Ehituskomitee (Государственныи Комитет Эстонской ССР по делам строителъства, Госстрой ЭССР), esimees Rein Kvell, Tallinnas Harju tänav 11
- Eesti NSV Riiklik Hindade Komitee, esimees Juri Vladõtšin
- Eesti NSV Riiklik Kirjastuste, Polügraafia ja Raamatukaubanduse Komitee;
- Eesti NSV Kehakultuuri ja Spordikomitee, esimees Mati Mark
- Eesti NSV Riiklik Televisiooni ja Raadio Komitee, esimees Jüri Paalma
- Eesti NSV Materiaal-Tehnilise Varustuse Peavalitsus, juhataja Erhard Toots
- Eesti NSV Tehnilise ja Mäejärelevalve Valitsus, juhataja Ülo Tambet
- Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuv Statistika Keskvalitsus, juhataja Aleksandr Zahmakin
- Eesti NSV Ministrite Nõukogu Riiklik Töökomitee, esimees Vassili Konstantinov
- Eesti NSV Riiklik Kütuse- ja Energeetikakomitee[27] (1988–1990). Eesti NSV Kütuse- ja Energeetikakomiteele allusid Eesti territoriaalsed tootmiskoondised Eesti Kütus, Eesti Gaas ja Eesti Kommunaalsoojusenergia. Lisaks sellele kuulusid Eest NSV kütuse- ja energeetikakompleksi tootmiskoondised Eesti Energia ja Eesti Põlevkivi, Lentransgaasi Magistraaltorustike Eesti Territoriaalse Liini-Tootmisvalitsus, Tartu Piirkondlik Vedelgaasibaas, Tootmiskoondis Põlevkivikeemia ja Kiviõli Põlevkivikeemiatehas kütuse ja energiaressursside tootmise osas.
- Eesti NSV Looduskaitse ja Metsamajanduse Komitee (1988–1990)[28]
- Eesti NSV Riiklik Tööstuskomitee (1988–1990) [29]
6. detsembril 1989 likvideeris Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium seadlusega "Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi Valitsusest": Eesti NSV Elamu- ja Kommunaalmajanduse Ministeeriumi, Eesti NSV Teraviljasaaduste Ministeeriumi ja Riikliku Agrotööstuskomitee; Riikliku Ehituskomitee; Riikliku Hariduskomitee; Riikliku Kehakultuuri- ja Spordikomitee; Riikliku Kultuurikomitee; Riikliku Kütuse- ja Energeetikakomitee; Riikliku Looduskaitse ja Metsamajanduse Komitee; Riikliku Materiaal-Tehnilise Varustuse Komitee; Riikliku Plaanikomitee; Riikliku Statistikakomitee; Riikliku Tehnilise ja Mäejärelevalve Komitee; Riikliku Transpordikomitee; Riikliku Töö ja Sotsiaalküsimuste Komitee ning Riikliku Tööstuskomitee.
Sama seadusega moodustati:
- Ehitusministeerium likvideeritava Eesti NSV Riikliku Ehituskomitee baasil;
- Haridusministeerium likvideeritava Eesti NSV Riikliku Hariduskomitee baasil;
- Keskkonnaministeerium likvideeritava Eesti NSV Riikliku Looduskaitse ja Metsamajanduse Komitee baasil:
- Kultuuriministeerium likvideeritava Eesti NSV Riikliku Kultuurikomitee baasil;
- Majandusministeerium likvideeritava Eesti NSV Riikliku Plaanikomitee baasil;
- Materiaalsete Ressursside Ministeerium likvideeritava Eesti NSV Riikliku Materiaal-Tehnilise Varustuse Komitee baasil;
- Põllumajandusministeerium likvideeritava Eesti NSV Riikliku Agrotööstuskomitee baasil;
- Sotsiaalministeerium likvideeritava Eesti NSV Riikliku Töö ja Sotsiaalküsimuste Komitee baasil;
- Transpordiministeerium likvideeritava Eesti NSV Riikliku Transpordikomitee baasil;
- Tööstus- ja Energeetikaministeerium likvideeritavate Eesti NSV Riikliku Tööstuskomitee ning Eesti NSV Riikliku Kütuse- ja Energeetikakomitee baasil[30].
| Eelnev: Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu |
Eesti NSV Ministrite Nõukogu 1946–1990 |
Järgnev: Edgar Savisaare valitsus |
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu oli Eesti NSV valitsus alates 25. augustist 1940, mil II Riigivolikogu võttis vastu Eesti NSV Konstitutsiooni, kuni 25. märtsini 1946.
- 1940–1941
- Pikemalt artiklis Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu
Nõukogude-Saksa sõja algusega oli Rahvakomissaride Nõukogu põhitegevus Eesti NSV kaitsevõime suurendamine. 1941. aasta juunis mobiliseeriti parteiliikmed ja vabatahtlikud, üldmobilisatsiooni välja ei kuulutatud. 1941. aasta juulis-augustis vallutasid Saksa väed Eesti ja algas Saksa okupatsioon. Teise maailmasõja lahingute ajal Eestis Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu ei tegutsenud Eesti territooriumil, vaid asus evakueerituna NSV Liidu tagalapiirkondades.
- Eesti Omavalitsus
1941–1944 oli Eestis Saksa okupatsioon ja Saksa okupatsioonivõimude loal viis läbi piiratud valitsemist Eesti Omavalitsus. Sakslased moodustasid Eesti Omavalitsuse, mille juhiks sai 15. septembril 1941 Hjalmar Mäe ja see lõpetas tegevuse 17. septembril 1944. Eesti omavalitsus tegutses kindralkomissar Karl-Siegmund Litzmanni alluvuses ega omanud iseseisva otsustamise õigust.
- Otto Tiefi valitsus
Pärast Saksa vägede Tallinnast taganemist nimetas 18. septembril 1944 Jüri Uluots ametisse Otto Tiefi valitsuse. 22. septembril 1944 saabusid Tallinna Punaarmee väeüksused ja Otto Tiefi valitsuse liikmed lahkusid Tallinnast.
- 1944–1946
Pärast Eestis Nõukogude võimuorganite taasloomist 1944. aastal taastati Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu tegevus algul Võrus ja seejärel Tallinnas. Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esimeheks määrati Arnold Veimer.
- Pikemalt artiklis Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu
Eesti NSV Ministrite Nõukogu[muuda | muuda lähteteksti]
25. märtsil 1946 otsustas Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu vastavalt NSV Liidu Ülemnõukogu 15. märtsi 1946. aasta seadusele "NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu ümberkujundamise kohta NSV Liidu Ministrite Nõukogust ning liidu- ja autonoomsete vabariikide rahvakomissaride nõukogude ümberkujundamise kohta liidu ja autonoomsete vabariikide ministrite nõukogudeks" kujundada Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu ümber Eesti NSV Ministrite Nõukoguks ja Eesti NSV rahvakomissariaadid Eesti NSV ministeeriumiteks.
Vastavalt NSV Liidu Ülemnõukogu seadlusele nimetati ka Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esimees Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimeheks ja Eesti NSV rahvakomissare hakati kutsuma Eesti NSV ministriteks.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
- Johannes Varese valitsus
- NSV Liidu Ministrite Nõukogu
- Eesti NSV ministeeriumide loend
- NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu
- Eesti NSV Ministrite Nõukogu esindus Moskvas Sobinovski põik 5
- Eesti NSV Ministrite Nõukogu alaline esindaja Moskvas: Elmar Matt
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Vana kooli mees, Erki Silvet, Eesti Päevaleht, 11. JAANUAR 2001
- ↑ ENSV Ministrite Nõukogu juures asuv Sõjaväelaste Perekondade Riikliku Hooldamise ja Heaolu Valitsus (1944 - 1946), The National Archives of Estonia
- ↑ ENSV Ministrite Nõukogu juures asuv Kultuurhariduslike Asutuste Komitee (1944 - 1953), The National Archives of Estonia
- ↑ ENSV Ministrite Nõukogu juures asuv repatrieerimise osakond (1945 - 1953), The National Archives of Estonia
- ↑ ENSV Ministrite Nõukogu juures asuv Riiklik Tehnilise ja Mäejärelevalve Valitsus (1946 -), The National Archives of Estonia
- ↑ ENSV Ministrite Nõukogu juures asuv Töönduslike Kooperatiivide Peavalitsus (1944 - 1950), The National Archives of Estonia
- ↑ ENSV Ministrite Nõukogu juures asuv Polügraafiatööstuse, Kirjastuste ja Raamatukaubanduse Valitsus (1949 - 1953), The National Archives of Estonia
- ↑ ENSV Ministrite Nõukogu juures asuv Tööjõu Organiseeritud Värbamise Valitsus (1949 - 1959), The National Archives of Estonia
- ↑ ENSV Ministrite Nõukogu juures asuv Trükistes Riiklike Saladuste Kaitse Peavalitsus (1940 - 1941, 1944 - 1990), The National Archives of Estonia
- ↑ ENSV Ministrite Nõukogu juures asuv Looduskaitse Valitsus (1957 - 1962), The National Archives of Estonia
- ↑ ENSV Ministrite Nõukogu Riiklik Televisiooni ja Raadio Komitee, The National Archives of Estonia
- ↑ Maie Pihlamägi, EESTI NSV TÖÖSTUSE ARENG SEITSEAASTAKUL (1959-1965) RAHVAMAJANDUSE NÕUKOGU REFORMI TAUSTAL, Acta Historica Tallinnensia, 2013, 19, 115-146
- ↑ ENSV Ministrite Nõukogu juures asuv Juriidiline Komisjon (1960 - 1990), The National Archives of Estonia
- ↑ ENSV MN j.a. Juriidilise Komisjoni ENSV Kohtuekspertiisi Laboratoorium (1964 - 1993), The National Archives of Estonia
- ↑ ENSV Ministrite Nõukogu juures asuv Looduskaitse Valitsus (1957 - 1962), The National Archives of Estonia
- ↑ ENSV Ministrite Nõukogu juures asuv Looduskaitse Valitsus (1957 - 1962), The National Archives of Estonia
- ↑ ENSV Ministrite Nõukogu Looduskaitse Komisjon (1965 -), The National Archives of Estonia
- ↑ ENSV Kõrg- ja Keskerihariduse Ministeerium (1959 - 1988), The National Archives of Estonia
- ↑ ENSV MN Riiklik Kirjastuskomitee (1978 - 1988), The National Archives of Estonia
- ↑ ENSV Ministrite Nõukogu j.a. Gasifitseerimise Peavalitsus (1963 - 1990), The National Archives of Estonia
- ↑ EKP Keskkomitee ja ENSV Ministrite Nõukogu Partei- ja Riigikontrolli Komitee (1963 - 1990), The National Archives of Estonia
- ↑ ENSV MN j.a. Teadusliku Tehnilise Informatsiooni ja Propaganda Instituut (1968 - 1994), The National Archives of Estonia
- ↑ ENSV Ministrite Nõukogu Kalamajanduse Valitsus (1970 - 1988), The National Archives of Estonia
- ↑ ENSV Ministrite Nõukogu juures asuv Eesti Telegraafi Agentuur, The National Archives of Estonia
- ↑ ENSV MN Riiklik Kirjastuskomitee (1978 - 1988), The National Archives of Estonia
- ↑ Eesti põllumajandusjuhid-ministrid
- ↑ ENSV Riiklik Kütuse- ja Energeetikakomitee (1988 - 1990), The National Archives of Estonia
- ↑ ENSV Riiklik Looduskaitse ja Metsamajanduse Komitee (1962 - 1989), The National Archives of Estonia
- ↑ ENSV Riiklik Tööstuskomitee (1988 - 1990), The National Archives of Estonia
- ↑ EESTI NSV ÜLEMNÕUKOGU PRESIIDIUMI S E A D L U S "Eesti NSV riigivalitsemise keskorganite süsteemi ümberkujundamise kohta", Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium, Tallinn, 21. detsember 1989
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Olev Liivik. Eesti NSV Ministrite Nõukogu institutsionaalne areng ja kaadrid 1940–1953, Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituut, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2014