Antikommunism

Antikommunism (kreeka keeles anti vastu + ladina keeles communis ühine) oli peamiselt Nõukogude Liidu ja tema vasallriikide poolt kasutatud mõiste, millega iseloomustati alates Karl Marxi ja Friedrich Engelsi „Kommunistliku partei manifesti” ilmumisest 1848. aastal kõiki sotsialismiks nimetatud repressiivse riigivalitsemise ideoloogia vastaseid ühendavat platvormi.

Demokraatlikes lääneriikides kommunismivastasust otseselt antikommunismiks ei nimetatud. Antikommunism ajaloolise ja poliitilise nähtusena ei esindanud ühtset maailmavaadet ega ideoloogiat. Otsustavad ja näiliselt rahvuslikest identiteetidest eraldatud olid sotsiaalsed ja majanduslikud jõud, mis suutsid oma huvid koondada katustermini kommunismivastasus alla. Antikommunistid kritiseerisid ka religioosseid tõekspidamisi, nagu katoliiklus, või poliitilisi ideid ja liikumisi, mis olid kommunismi vastu, nagu sotsiaaldemokraatia, liberalism, konservatiivsus ja fašism. Samal ajal on antikommunistlikke seisukohti ühel või teisel moel väljendanud anarhism, tsentrism, konservatism, fašism, liberalism, natsionalism, sotsiaaldemokraatia, sotsialism, vasakpoolsus, libertarism ning mitmed kommunistliku valitsuskorra vastu seisnud rahvaliikumised. Samuti on selliseid seisukohti väljendanud mitmed usulahud ning kunstnikud ja kirjanikud.

Ajalugu

Pärast sotsialistlike ja esimeste kommunistlike ideede esilekerkimist 19. sajandil tekkisid kohe sellele ka poliitilised vastuliikumised. Saksamaa Vormärz'i ajal aastatel 1815–1848 võttis tärkav töölisliikumine üha enam omaks sotsialistlikud ideed, mis vallandas kodanluse ja aristokraatia esindajates hirmu olemasoleva sotsiaalse ja poliitilise korra hävitamise ees. Radikaalsed voolud, mis tõid kaasa relvastatud ülestõusud innustasid kodanlikke valitsusi juba 19. sajandil võitlema laiaulatusliku sotsialistliku töölisliikumise vastu. Prantsusmaal toimusid 1848. aasta juunimässu mahasurumise ja Pariisi kommuuni lüüasaamise ajal 1871. aastal töötajate tapatalgud. Saksamaal määras kodanluse hirm suuresti tema käitumise 1848/1849. aasta revolutsiooni ajal ning hiljem, pärast Weimari Vabariigi tekkimist, kajastus see sotsialismi vastaste seaduste vastuvõtmises.

Kommunismivastasusest kujunes poliitiline põhihoiak, mis oli erineva rõhuasetusega suunatud kommunismi teooriate, ideoloogiate, poliitiliste liikumiste ja rühmade ning ka kommunismi valitsemisvormi vastu. Vastupidi antibolševismile, mis oli suunatud eelkõige Nõukogude Venemaal pärast Oktoobrirevolutsiooni või Nõukogude Liidus valitsenud poliitilise elukorralduse, sageli antisemiitliku, elukorralduse vastu. Demokraatlik antikommunism näeb end enesekaitsena, vastupanuna ja vastumeetmetena kommunismi vastu. Mõiste tähendas demokraatlike ja vabaturu põhimõtteid viljelevate riikide kogu poliitilist, ideoloogilist ja propagandistlikku võitlust, samuti majanduslike sanktsioonide rakendamist diktaatorlik-repressiivse Nõukogude Liidu ümber koondunud ja end sotsialistliku orientatsiooniga maadeks nimetanud riikide vastu.

Saksamaa ja Jaapan kirjutasid 25. novembril 1936 Berliinis alla Kominterni-vastasele paktile, millega deklareerisid oma ametlikku vastuseisu Kommunistliku Internatsionaali poolt propageeritavale ideoloogiale. 1937. aastal ühines selle paktiga Itaalia, 1939. aastal Hispaania, Mandžukuo ja Ungari ning 1941. aastal Bulgaaria, Horvaatia, Nanjing, Rumeenia, Slovakkia, Soome ja Taani.

Eriti radikaalselt kerkis kommunismivastasus esile Ameerika Ühendriikides. Kohe pärast Venemaa 1917. aasta oktoobripööret tekkis USA-s hirm kommunistide tegevuse ees, mis olid seotud 1919. aasta streikidega ja mida hakati nimetama „punaseks hirmuks”. Pärast Teise maailmasõja lõppu, külma sõja alguses algas USA-s kommunistliku liikumise tõkestamise ja ohjeldamise periood. 1945. aastal moodustas Kongressi Esindajatekoda alalise komitee, mis koostas nimekirja avaliku elu tegelastest, keda kahtlustati kommunistlikus tegevuses ning neile kehtestati keelud töötada riiklikes ja juhtivates ametites. 1951. aastal loodi Senatis komisjon senaator Joseph McCarthy juhtimisel, mis algatas kommunistide nõiajahtide. Kannatada said filmikuulsused Charles Chaplin, Humphrey Bogart ja Lauren Bacall, keda ei lubatud enam riiki siseneda. Korraldati kohtuasi abielupaari Ethel ja Julius Rosenbergi vastu, mis tekitas 1950. aastate alguses ülemaailmse sensatsiooni. Nende üle mõisteti kohut Nõukogude Liidu kasuks spioneerimises, nad mõisteti süüdi, mida nad eitasid ning hukati elektritoolil.

Kennedy administratsioon reageeris 1961. aasta augustis Berliini müüri ehitamisele sisemiselt kergendatult, kuid väliselt mõistis president Lääne-Berliini sulgemise hukka. Ta pidas Berliinis Schönebergi raekoja ees 26. juunil 1963 oma kuulsa kõne „Ma olen berliinlane” ja kuulutas, et kommunismi tõeline pale avaldub Berliinis. Kui Kuuba muutus pärast 1959. aastat Fidel Castro juhtimisel järjest enam kommunistlikuks, reageeris Kennedy administratsioon sellele väga radikaalselt. CIA tellis Castro mõrvamiseks palgamõrvarid, kellest osa pärinesid Ameerika maffiaringkondadest. 1961. aasta aprillis maandus CIA juhitud kommunismivastaste eksiilkuubalaste salk Kuuba Sigade lahes, aga sai haledalt lüüa. Kümme päeva hiljem lükkas president Kennedy avalikus kõnes tagasi kõik salaoperatsioonid, kuid kordas oma administratsiooni rangelt kommunismivastast suunitlust ja hoiatas kommunismi edasise leviku eest. Järgnes Nõukogude tuumarelvade ja keskmaarakettide paigutamine Kuubale, mis vallandas Kuuba raketikriisi. 22. oktoobril 1962 televisioonis peetud kõnes ähvardas Kennedy tuumasõjaga, kui Kuubal paiknevaid rakette välja ei viida. See kriis viis maailma Kolmanda maailmasõja lävele. Pinged lahenesid sellega, et Nõukogude Liit viis oma raketid Kuubalt ja USA hiljem oma keskmaa raketid Türgist välja.

Kommunistliku poole pealt kasutati antikommunismi terminit oma vastaste ja klassivaenlaste delegitimeerimiseks. Antikommunismiks nimetasid NSV Liit ja tema vasallriigid igasuguseid aktsioone, mida demokraatlikud lääneriigid võtsid ette halastamatus olelusvõitluses kahe antagonistliku maailmavaatega riikiderühmituse vahel. Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist ja sotsialismileeri lagunemist 20. sajandi viimasel kümnendil on see mõiste kaotanud oma tähtsuse ning seepärast igapäevases rahvusvahelises poliitilises kõnepruugis enam ei esine.

Tuntud antikommuniste

• Francisco Franco
• Adolf Hitler
• Ronald Reagan
• Joseph McCarthy
• Benito Mussolini
• Hjalmar Mäe
• Augusto Pinochet
• Margaret Thatcher

Antikommuniste, kes olid ühtlasi antifašistid

• Albert Camus
• Winston Churchill
• Václav Havel
• Johannes Paulus II
• Ayn Rand
• Aleksandr Solženitsõn
• Lech Wałęsa

Vaata ka

• Antifašism

Kirjandus

• Torben Gülstorff. Warming Up a Cooling War: An Introductory Guide on the CIAS and Other Globally Operating Anti-communist Networks at the Beginning of the Cold War Decade of Détente (Cold War International History Project Working Paper Series #75), Washington 2015.