Péter Orseolo

Allikas: Vikipeedia
Ungari kuningas Péter Orseolo vasallina keiser Heinrich III ees. S-initsiaal Képesi kroonikast (1358).

Péter Orseolo (u 10101015 Veneetsia1046 või 30. august 1059 Székesfehérvár) oli Ungari kuningas 1038–1041 ja 1044–1046.

Ta jätkas eelkäija, István I poliitikat ja püüdis tugevdada kristluse positsioone oma poolpaganlikus kuningriigis, kuid Péteri tegevus viis ta kukutamiseni. Ta suutis uuesti võimule tulla vaid Saksa-Rooma keisri (1039–1056) Heinrich III abiga, kelle vasalliks ta ennast pidi tunnistama, kuid paganlike ungarlaste mäss kukutas Péteri peagi taas.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Péter Orseolo oli Ungari eelmise kuninga István I noorema õe ning Veneetsia doodži Otto Orseolo poeg. 1026. aastal doodž kukutati ja põgenes Konstantinoopolisse, Péter ja ta ema pagesid aga Ungarisse. Kui István I poeg Imre 1031. aastal õnnetult surma sai, puudus kuningal väärikas järeltulija, kuna ta ei pidanud oma onupoega Vazulit õigeks kristlaseks. Seepärast valis ta järeltulijaks Péter Orseolo.

Vazul osales vandenõus kuningas Istváni tapmiseks. Üritus luhtus, kättemaksuks torgati Vazulil silmad välja ja ta kõrvadesse valati sulatina, tema pojad Levente, András ja Béla saadeti pagendusse. István I kinnitas Péteri õigusi troonipärijana, kuid lasi tal vanduda, et ta ei puuduta troonile tõustes Istváni kuninganna Gizella pärandit.

Péter oli võimekas ja energiline valitseja, kelle seadused jätkasid István I poliitikat. Ta juuris välja paganlust, tõstis makse ning lasi õukonnas tõusta esile sakslastel ja itaallastel, jättes ungarlased tagaplaanile. Liidus Böömi vürsti Břetislav I-ga korraldas Péter mitu sõjaretke Saksamaa aladele.

Edela-Euroopa ja Ungari kuningriik u 1000. aastal

1041, oma neljandal valitsusaastal, konfiskeeris Péter vannet rikkudes Istváni lese Gizella maad ning vahistas kaks piiskoppi, kes leskkuninganna kaitseks välja astusid. Seepeale tekkis õukonnas tema vastu vandenõu, mille osalised tapsid kuninga nõuniku Budó. Varsti pärast seda pidi Péter põgenema oma õemehe, Idamarki markkrahvi Adalberti õukonda. Vandenõulased kuulutasid Ungari kuningaks István I õemehe, Árpádi suguvõsast pärineva endise naadori ehk palatiini Sámuel Aba.

Oktoobris otsis Péter abi endise vastase, Saksa-Rooma keisri Heinrich III käest. Too nõustus Péterit abistama, kuid pidi enne tegelema Saksa siseasjadega. 1042. aasta septembris viis Heinrich III väed Ungarisse ja vallutas üheksa kindlust põhja pool Doonaud. Paraku ei tahtnud isegi keisriga liidus olevat Ungari parunid Péteri naasmist, seepärast kinkis Heinrich kindlused ühele István I sugulastest (tõenäoliselt hertsog Bélale). 1044. aastal ründasid Saksa väed taas Ungarit. 5. juulil 1044 kaotas kuningas Sámuel Ménfö all otsustava lahingu Heinrich III ja Péteri vägede vastu reetmise tõttu. Sámuel hukkus põgenedes ja Péter sai uuesti kuningaks, sedakorda Saksa-Rooma keisri vasallina.

1045. aastal naasis Heinrich III Ungarisse ja võttis 26. mail 1045 Székesfehérváris vastu Péteri austusavaldused. Siiski ei suutnud Péter oma võimu tugevdada. Samal aastal paljastas ta küll Ungari aadli vandenõu, kuid kaotas järgmisel aastal vaimulikkonna toetuse, kui saatis pagendusse leskkuninganna Gizella. Csanádi piiskopi Gellérti eestvedamisel kutsusid vaimulikud Kiievist kodumaale hertsog Vazuli kaks vanemat poega Andrási ja Levente, kunagise suurvürsti Taksonyi pojapojapojad. Ülestõusuga ühines ka rahvas, mistõttu Péteri vastupanu varises kiiresti kokku. Ta langes Zámoly lähistel vangi, kus tal torgati silmad peast, et muuta ta valitsemisvõimetuks ning peagi ta suri.


Eelnev
István I
Ungari kuningas
10381041
Järgnev
Sámuel Aba
Eelnev
Sámuel Aba
Ungari kuningas
10441046
Järgnev
András I

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]