Kultus

Allikas: Vikipeedia

Kultus (lad.k. viljelus) tähistab organiseeritud religiooni ühte osarühma, mille austusobjekt erineb teisest sama religiooni kuuluvast rühmast.

Enamasti on tegu erinevate jumala(te) käsitlustega või vaimude (deemonite), surnute (esivanematekultus) ja kuningate (valitsejakultus) austamisega ning sellega seoses olevate tavade ja kommetega.

Antiikajal tähendas kultus maagilisi toiminguid, palvetamist, hümnide laulmist, ohverdamist, tantsimist, mängimist ja midagi sellist, mida tehti kindlal päeval või aastaajal (pidustused).

Kultusepaigad (loca sacra) olid kas looduslikud (mäed, aasad, koopad ja allikad) või sellekohased ehitised (tempel), mida rajas ja hoidis korras riik. Neid paiku peeti jumalaile kuuluvaiks ja seega pühaks (sacrum, fanum).

Roomlased eristasid niisuguseid ametlikult pühaks tunnistatud kultusekohti niinimetatud religioosseist kultusepaikadest (loca religiosa), nagu era- ja provintside kultusepaigad. Tekkisid ettevalmistatud preesterkonnad, kes juhtisid kultusetalitusi ja hoolitsesid kultusepaikade eest.

Niisugune preestriseisus oli ka Idamaades. Kultusega loodeti saada kasu ja kaitset õnnetuste eest. Kultustoimingute õigest sooritamisest arvati sõltuvat kogukonna saatus, seepärast kanti kultuse järjepidevuse eest erilist hoolt.

Kultusekohti[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]