Venezia vabariik

Allikas: Vikipeedia
Venezia vabariik
Serenissima Repubblica di Venezia
6971797
Flag of Most Serene Republic of Venice.svg   Coat of Arms of the Republic of Venice.svg
Venezia vabariigi lipp Venezia vabariigi vapp
Republic of Venice 1796.png
Venezia vabariik 1796. aastal. Pildil pole kujutatud Venezia Joonia meres asuvaid valdusi.
Riigipea Doodž
Pealinn Venezia
Religioon katoliiklus, õigeusk

Venezia vabariik (ka Veneetsia vabariik; itaalia Serenissima Repubblica di Venezia) oli riik Aadria mere ääres 6971797. Riigi keskus oli Venezias ja riiki valitsesid doodžid.

Esialgu kuulusid vabariiki ainult Venezia ümbruse alad, kuid hiljem hõlmas riik ka Itaalia kirdeosa, Aadria mere idaranniku ja Joonia ning Egeuse mere saared.

Oma kõrgaegadel oli Venezia vabariik Vahemere piirkonna võimsamaid ja rikkamaid riike.

Riigivalitsemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

697. aastal asendati senine kõrgeim Bütsantsi tribuun, eluks ajaks valitava doodžiga. Esimene Veneetsia doodž oli Paoluccio Anafesto (Paulucius Anafestus ehk Anafestus Paulicius), kuid juba Orso Ipatot tunnistas valitsejana Ida-Rooma keisririigi keiser ning tunnustas teda tiitliga hypatus (konsul) ja dux (doodž).

12. sajandiks oli Veneetsia vabariigis välja kujunenud võimuorganid: Veneetsia doodžid valiti eluaegseks valitsusajaks Veneetsia linnriigi aristokraatia poolt. Doodžid valiti linnriigi auväärsemate perekondade esindajatest moodustatud Ülemnõukogu poolt, millele eelnesid konsultatsioonid Väikese Nõukoguga, mis koosnes kuuest nõunikust ja doodžist, Pregadi Nõukoguga (Senatiga), mis oli välispoliitika asjatundjate kooslus, Kümne Nõukoguga, kes tagas riikliku julgeoleku ja Quarantiaga, mis oli kõrgeim kohtuvõim. Doodži valitsuskeskus asus Eracleas, seejärel Rialtos.

Vaata ka Venezia doodžide loend

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Riigi eksistentsi algusaastail pidas Veneetsia sõjategevust nende iseseisvust ohustanud Frangi riigi, Langobardide kuningriigiga 8. sajandil; Aadria merel ülemvõimu eest võistleva Nizza laevastiku, Abbassiidide kalifaadiga 9. sajandil; Ungari kuningriigiga.

12. sajandil osales Veneetsia Rooma paavsti poolt algatatud Esimeses ristisõjas, mille eest sai Jeruusalemma kuningas Godfrey de Bouillonilt õiguse maksuvabale kaubandusele Püha maaga; 1123. aastal pidas Veneetsia laevastik võiduka merelahingu Fatimiidide kaliifaadi Egiptuse laevastikuga Ashkeloni juures; aastatel 11431144 sõdis Veneetsia Padovaga kontrolli üle Brenta jõe ümbruses ja oli võidukas.

1204. aastal osales Veneetsia Neljandas ristisõjas ning tasuks Ida-Rooma keisririigi pealinna Konstantinoopoli vallutamises osalemise eest, anti vallutatud keisririigi parim osa Veneetsiale. Doodži võimu alla kuulus seejärel 37,5% endise Ida-Rooma keisririigi territooriumist. 1206. aastal vallutas Veneetsia Küklaadide ja Sporadese saared, 1207. aastal Kérkyra saar (Korfu), Methoni ja Koroni.

1238 liitus Veneetsia Genua ja Rooma paavstiga Saksa-Rooma keisri Friedrich II vastasesse sõtta.

1257–1270 pidas Veneetsia Genuaga 13-aastast sõda ülemvõimu pärast.

1274–1294 reisis Veneetsia kaupmees Marco Polo Hiina keisri Kublai Khani juurde, kelle õukonnas viibis ta 17 aastat.

18. sajandil hakkas Venezia vabariigi tähtsus vähenema ja vabariik kaotati 1797. aastal pärast Napoleon I poolt vallutamist. Venezia vabariigi alad jaotati Prantsusmaa ja Austria vahel.

Veneetsia ülemere territooriumid 1450. aastal (rohelisega)

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]